Jokk. Anneli Urge

lotendavate põskedega nägu. Hall jume, jämedad murekortsud laubal ja suunurkades ning rohekashallid punnis silmad lõtvunud laugude vahel andsid naise näole groteskse kurja konna ilme, mida ka kogu maailma Botox vaevalt muuta suutnuks. Leili Tõemeel oli juba aastaid tagasi otsustanud, et ei panusta oma vaeva ja hoolega kogutud sääste kosmeetikatööstuse ega ilukirurgia võidukäigu hüvangusse. Tema kui ratsionaalne, kahe jalaga maa peal olev naine ei langenud reklaamide ohvriks. Vananeda tuli Leili Tõemeele hinnangul samuti väärikalt. Siin leidsid temas ühisosa auväärne kohtunikuamet ja naine olemise kunst. Pärast näo loputamist külma kraaniveega hõõrus naine jahutatud nahka kareda halli froteerätikuga, mis lõhnas tugevalt Persili Orhidee-nimelise pesuloputusvahendi järele. Siis määris ta põskedele rammusat lõhnatut Nivea näokreemi ajatust sinivalgest metalltopsist, mis juba vanal heal nõukaajal tema ema tualettlaual alati aukohal oli. Saksa kvaliteet mõistliku hinnaga töötas alati. Nüüd silmitses Leili Tõemeel oma peegelpilti leebemalt. Tema naiseliku ilu rong oli juba ammu läinud, kuid see tõdemus ei tekitanud talle ootuspärast masendust. Teda ei häirinud ka see, et täidlast vormitut keha kattev helesinine lillemustriline trikotaažist öösärk oli pikast kasutamisest välja veninud ja lehkas öise higi järele. “Ilu ei toida ja tööga rikkaks ei saa!” oli tema ema alati öelnud, kui nad tema lapsepõlveaegses väikeses Kiviõli korteris kolmejalgsetel köögitaburettidel istudes elust vestlesid. Leili ema oli oma eluga tütre hinnangul ootuspäraselt hästi hakkama saanud, võttes arvesse, et loota sai ta alati ainult iseendale. Leili isa – vanglakogemusega lihttööline – oli juba tütre varajases nooruses parandamatuks alkohoolikuks muutunud ning emal ei jäänud enda ja tütrekese heaolu huvides muud üle, kui tulutu parasiit oma korterist ja elust alimente nõudmata lõplikult välja kihutada. Eluaegne töö Kiviõli keemiatehases oli emale lõpuks peainseneri tähtsa ametikoha ja väärika pensionipõlve 3-toalises Lasnamäe korteris kindlustanud, kuhu ka Leili pärast Tartu Ülikooli juuraõpingute lõppu elama asus. Ema kogemuste mõjul hindas Leili Tõemeel iseseisvust ja kvaliteetset elukeskkonda kõigest muust tähtsamaks. Värskendav dušš ja välimuse korrastamine võisid oodata. Leili otsustas nautida esmalt hommikukohvi oma uue vanalinnakorteri avaras elutoas. Ta loivas leopardivärvi toasusside sahinal panoraamakna juurde ja heitis pilgu suvehommikusele vanalinnale.

      Rüütli ja Harju tänavad olid sel varajasel tunnil inimtühjad, ainult kojamees kolistas eelmise öö pidudest jäänud pudelikilde kokku pühkides. Niguliste kiriku uhkelt dekoreeritud fassaadile avanev vaade oli hingematvalt kaunis. Kirikuesisel platsil kasvavad kõrged leherikkad pärnapuud heitsid portikusele salapäraseid varje, vihjates saladustele, mida massiivne keskaegne sakraalhoone peidab. Naise silme ette kerkisid tahtmatult fragmendid Bernt Notke “Surmatantsust”, kus luukerekujuline personifitseeritud Surm tantsib vaheldumisi erinevast seisusest surelikega, meenutades kõige maise kaduvust ja kutsub mõtlema surmale – memento mori. Leili Tõemeel ei tahtnud täna surmale mõelda. Tema elus oli algamas uus kaunis ajajärk, tuli nautida küllust enda ümber ja mured unustada.

      Naise südant täitis hetkeline rahulolutunne. Leili Tõemeel oli pikalt unistanud korterist vanalinnas. Lõpuks oligi õnn talle naeratanud. Uus korter oli emalt päritud Lasnamäe uberikust võrreldamatult ruumikam, esinduslikum ja kohtuniku staatusele vastavam. Kõrged laed koos keskaegsete puidust taladega lisasid suursugusust. Äsja renoveeritud seinad 17. sajandist pärit viinamarjakobaraid kujutavate freskodega ja tumeda tammeparketiga kaetud põrandapinnad andsid eluruumidele ajaloolist hõngu. Toas valitses rahustav vaikus. Siia tänavamüra ei ulatunud ning naabreid polnud kuuldagi. Lisaks pakkusid paksud kiviseinad mõnusat jahedust suvise päikeselõõsa eest. Ainsaks miinuseks oli elektriküte, mille kallis hind talveperioodil kõri nöörida ähvardas. Muinsuskaitse eeskirjade kohaselt ei tulnud alternatiivsed uuenduslikud küttesüsteemid kõne allagi, kuid Leili Tõemeel uskus, et tema suureneva sissetuleku ja kasinate tarbimisharjumuste juures tuleb ta eluga igal juhul toime.

      Kohtunik Tõemeel oli tellinud kogu uue korteri sisustuse esinduslikust Itaalia mööbliärist. Koduse komfordi pealt ta juba kokku ei hoidnud. Ebakindlas ja vaenulikus juuramaailmas oli kodu naisele oaasiks keset kõrbe. Leili Tõemeel elas eraklikku elu. Ta ei külastanud ise kedagi ega kutsunud teisi enese juurde. “Ela ise ja lase ka teistel elada” oli tema moto. Ta vaatas imetlusega elutoas ringi. Pehmed sohvad, tumedast mahagonipuust riiulid, suurepärasest täispuidust kirjutuslaud ja ümmargune kullatud lõvijalgadel kohvilaud olid juba eile saabunud. Täna pidid tulema kardinate paigaldajad. Kardinad oli ta tellinud eksklusiivsest ateljeest ja need olid disainitud täpselt korteri seinte värvigammat ja sisustusstiili järgides. Leili Tõemeel oli kõikide pakutavate kangaste seast välja valinud roheliste ja kollaste triipude ja valgete prantsuse liiliate mustriga kaunistatud kardinad. Need harmoneerusid suurepäraselt lakke paigaldatava imposantse Rootsi antiigiärist ostetud kristallist kroonlühtri ja kullaläikeliste kardinapuudega ning andsid kogu ruumile suursuguse välimuse.

      Rahulolevalt tatsas ta kööki ja lülitas sisse tuttuue Jura kohvimasina. Köögiruum täitus sedamaid joovastava kohviaroomiga. Ta avas luksusliku tammepuust köögikapi uksed ja imetles hoolikalt ritta pandud Villeroy & Bochi Amazonia serviisi kohvitasside kirkaid lillemustreid. Leili Tõemeele jaoks oli tõeline nauding limpsata hommikukohvi kallist ja eksklusiivsest portselanist. See võimendas kohvi maitset ja tema kõikuma löönud enesehinnangut. Ta vaatas köögiakna beežide ribikardinate vahelt alla sisehoovi. Usin aednik kastis majade vahele suletud väikeses aiakeses õitsele puhkenud roosipõõsaid ja miniatuurset muruplatsi. Aia keskel ilutsevast elegantsest delfiinikujulisest purskkaevust õhku paiskuvad veejoad pärlendasid päikesekiirtes ja sinise taeva taustale tekkis vaevumärgatav vikerkaar.

      Hommikuste toimingute harjumuspärane rutiin vaigistas alati Leili Tõemeele ärevust. Täna aga suundusid tema hajevil mõtted tahtmatult eelseisva päeva ärevate sündmuste juurde.

      Pankrotihaldur Einar Õismaa oli talle eile helistanud ja nõudnud tungivalt kokkusaamist enne tänahommikust istungit. Kohtunik Tõemeel tundis jõuetust. Kõnealusel istungil tuli arutusele pankrotistunud Eesti mööblitootjale kuuluvate tsaariaegsete arhitektuuriväärtusega tootmishoonete müük. Krunti ümbritses ühelt poolt iidsete põlispuudega roheline parkmets ja teiselt poolt mererand tohutu sadamaalaga. Tootmine oli nendes hoonetes juba aastaid tagasi lõppenud ja võis vaid ette kujutada, kui kauniks ja ligitõmbavaks muudab sellise miljööväärtusliku koha oskuslik kinnisvaraarendaja suurinvestori toel. Täna pidigi tema, Leili Tõemeel, Ida-Virumaalt pärit vananev üksik naine, kes oli kogu elu raske juristitööga leiba teeninud, ainuisikuliselt otsustama, kellele ja mis hinnaga selline auväärne kompleks müüa. Tahtjatest juba puudust polnud. Küsimus oli ainult hinnas. Leili Tõemeele ülesanne oli leida usutav põhjendus, miks eelistada teistele pakkujatele just Real Estate Inc. Ltd. pakkumist, mis jäi ostuhinna poolest teistele alla, kuid arendaja esitas suurejoonelise investeerimisplaani.

      Kohtunik Tõemeel manas silme ette kogu selle vaenuliku ja saamahimulise kamba, kes täna kl 10.00 tema kohtusaali koguneb. Kogu seltskond oli väliselt alati ülimalt vaoshoitud, kuid sisemiselt põles igaüks keemistemperatuuril. Ainus tugi, kellele Leili Tõemeel selles olelusvõitluses loota võis, oli pankrotihaldur Einar Õismaa. Einari sõbralik avali naerunägu terendas naise vaimusilmas. Einar Õismaa oli kohtunik Tõemeele lemmiklaps. Niipea, kui mõni tulutoovam pankrotiasi tema kohtunikulauale potsatas, oli Einar esimene, kes sellest kuulis. Ka praegune asi tuli neil sõbralikult koos lõpule viia. Raha selle töö eest oli juba sisse kasseeritud ja peaaegu äragi kulunud. Uus vanalinnakorter koos uhke sisseseadega ei valmi ju ainuüksi kohtuniku palgast. Naiivne mõtegi. Einar Õismaa oli korraldanud kõik nii korrektselt nagu alati, ilma igasuguste piinlike vahejuhtumiteta. Teda võis Leili Tõemeel täielikult usaldada. Kuidas raha Einarini jõudis ja kui suur oli tema töötasu, seda naine ei teadnud ega tahtnudki teada. Leili Tõemeele osa oli laekunud kokkulepitud ajal sularahas ning ega rahal nime peal polnud. Harvadel üksildastel hetkedel julges Leili Tõemeel enesele ausalt tunnistada, et raha polnud nende koostöö ainus põhjus. Talle meenusid mõned õdusad kohtunike peod, kus ta avavalssi alati koos Einariga keerutas ja kuidas mehe suured soojad käed teda hellalt hoidsid. Mees oli Leili Tõemeele eakaaslane. Mehe välimus oli naise hinnangul üsna Harju keskmine, kuid tema poisilikult vallatu näoilme ja rohekate silmade hell pilk panid naise hingekeeled salapäraselt helisema. Ühtlasi sai Leili üllatuslikke lillekimpe sünnipäevahommikutel