Ja nüüd? Tundsin end erksa ja sihikindlana. Ma olin kolinud Veneetsiasse, võtnud uue identiteedi. Judith Rashleigh kadus. Minust sai Elisabeth Teerlinc, Gentileschi galerii kuraator ja omanik. Tõmbasin oma määnduvast T-särgist hoolikalt niidi ja sidusin Judithi kooretüki ümber. Seejärel teise niidi, K-täht tähistas Kazbitši. Moncada oli Kazbitši ja tolle kaaskonspiraatori Balenskiga asju ajanud. Teine lõik. Nemad kahekesi olid pesnud kunstituru kaudu raha, mis oli saadud relvamüügist. Ma lõin Moncada ja Balenski sõrmenipsuga ringist välja. Mõlemad olid nüüdseks surnud. Küll on kahju. Kes jäi järele?
Magamiskotist võetud sulest sai lipuke uuele tulijale, kelleks oli Jermolov. Pavel Jermolov, rikas vene kunstikollektsionäär. Kazbitš oli püüdnud talle Caravaggiot müüa. Vähemalt ta ütles, et see on Caravaggio. Mina olin koos Jermoloviga selle jälile jõudnud – et Kazbitš, Moncada ja Balenski on seotud. Ma jätsin Jermolovi ringi. Ma polnud aru saanud, et pimeduses roomas ringi veel da Silva. Ta oli mind kogu aeg jälginud. Ma pomisesin oma väikese prahihunniku kohal nagu voodoo preestrinna. A tähistas Alvin Spencerit. Alvin oli olnud… tee peal ees. Kunstimaailmas tegutseja, oksjonimaja sidemetega. Minu suhtes pisut liiga uudishimulik. Niisiis pidi ta minema, ent miskipärast polnud ma tõendeid hävitanud. Võtsin kooretüki ja asetasin selle põrnika laiba kõrvale. Da Silva oli avastanud Alvini ja teatanud, et kavatseb mu arreteerida. Ent ta polnud seda teinud. Ma lamasin ja mõtisklesin oma fetišite mosaiigi üle.
Da Silva tahtis, et ma tema heaks töötaksin. Niimoodi oli ta rannas öelnud. Ja kui ma seda ei tee? Ilmselt oleks minust lihtsam lahti saada siin kui Veneetsias. Tõenäoliselt oli da Silval sõpru, sidemeid, kellele ta võis loota – mehed, kes mu siia tõid, mis koht see iganes ka oli. Maffia. Lamada tundus parem kui püsti seista, sest mu jalad polnud nad ise, niisiis võtsin kooretükid ja asetasin need jälle ümber põrnika. Moncada oli olnud maffiast; Kazbitš ja Balenski olid samuti maffiaga seotud. Da Silva oli olnud puuduv lüli. Ma taarutasin oma kooreinimesed põrnikale lähemale nagu laps, kes mängib legodega.
Olin maffia kohta päris palju teada saanud, ühel või teisel viisil. Ehkki Itaalias oli siiani palju mõjuvõimsaid inimesi, kes maffia olemasolu eitasid. Kõigest umbes kakskümmend aastat tagasi küsitleti seoses maffia kohtuasjaga Palermo peapiiskoppi. Temalt küsiti, mis on maffia, ja ta vastas, et nii palju kui tema teab, on see mingi puhastusvahend. Hiljem leiti, et Sitsiilia kirikul olid tihedad sidemed Cosa Nostra bossidega. Organiseeritud kuritegevuse ametlik eitamine osutas, kui kaugele Itaalia riiki see oli tunginud. Kui juba piiskop oli sellega seotud, miks siis mitte politseinik? See selgitaks, kuidas da Silva oli nii kergesti ja diskreetselt mu siia saanud, aga kui tal olid nii mõjuvõimsad sidemed, kes oli siis mees rannas, salamõrtsukas, kelle surnukeha hõljus nüüd tasakesi Puglia ranniku poole? Sel hetkel lõpetas mu vees loputatud aju tegevuse ja ma jäin jälle magama, seekord sügavalt. Kui ärkasin, oli valgus ukse all kadunud.
Ma lamasin külili, pea all magamiskott. Ilmselt olin jälle tukastanud. Oli veel külmem kui enne. Öö. Tundus nii, nagu oleks nähtamatus maailmas mu vangla taga tihedam ja pehmem vaikus. Mu silmad rändasid üle isetehtud hädamudelite, nende kontuurid tähendasid midagi vaid mulle endale. Ringi kõrval oli leivakäär. Ma pigistasin seda, rullisin sõrmede vahel, kuni leiba sai voolida. Tegin pea, väikese ümara keha. Katherine. Mu õde Katherine.
Veneetsia politseijaoskonnas tunnistasin üles Alvin Spenceri tapmise – mida muud oleksin ma saanudki teha, kui tema surnukeha minu kodus tugitoolis istus? Ma polnud jaksanud sellest vabaneda ega kõike ära koristada. Ja kui da Silva minult küsis, miks, suutsin mõelda vaid oma väikesest õest Katherine’ist, kes oli surnud. Vannis, mis lõhnas mandlite järele.
Ma ei mõelnud kunagi Katherine’i peale. Ma ei saanud seda endale lubada. Sest kui ma tema peale mõtlesin, hakkasid mu mälestused keerlema ja pöörlema, läbipaistvad nagu õli, kui see veega kohtus. Sa tead, mida sa tegid. Aga see polnud sinu süü. Polnud ju, eks? See oli su ema süü.
Ma kogusin kõik väikesed tükid kokku, komberdasin ruumi teise otsa ja viskasin need pissiämbrisse, kus oli nende õige koht. Põrnikas paistis jäledana nende hulgast välja.
Polnud võimalik kuidagi aru saada, kui palju aega möödus, kuni ma selles ruumis olin, aga arvan, et kolm päeva. Teisel korral ärkasin selle peale, et keegi prõmmis mu selja taga vastu ust. Vali hääl, milles tundsin ära Kalahaisu-mehe, käskis mul tugeva aktsendiga itaalia keeles püsti tõusta, minna nurka seisma, nägu seina poole, ning panna side silmile. Ma kiirustasin talle kuuletuma. Kolm riivi krigisesid, enne kui ta sisse astus. Ta ei öelnud midagi. Ma kuulsin, kuidas ta üle ruumi sammus ja midagi maha pani, seejärel kerget loksumist, kui ta ämbri võttis. Mul oli hea meel, et ta pidi seda tegema, see alandas teda. Uks avanes ja sulgus jälle; sellel põgusal hetkel lootsin kinni püüda lõhnu – lennuki heitgaase või oliivilehti, võib-olla õhuvärskendaja või isegi leiva lõhna –, mis võinuks anda aimu, kus ma olen. Ent tundsin vaid tolmu lõhna. Lukud klõpsusid ja seejärel kõlas mehe hääl, mis ütles, et võin sideme ära võtta. Kiirustasin ukse juurde ja kuulatasin, kuulsin ta eemalduvaid samme ja seejärel automootori käivitamise nõrka häält.
Mu toidumoon koosnes teisest veepudelist, märgade salvrättide pakist, singivõileivast, karbikesest šokolaadiküpsistest, väikesest viledaks kulunud rätikust, banaanist ja maasikajogurtist. Lusikat polnud. Ma andsin endast parima, et end pesta, ja tõmbasin jalga niisked teksased, mis hakkasid juba levitama huumuselõhna. Magamiskott ikka veel ümber, sõin aeglaselt ja närisin hoolikalt. Sigaret oleks olnud tore, aga kindlasti ei teeks pisut mürkide eemaldamist mulle midagi halba. Puhastasin hambaid märja salvräti ja banaanikoore sisemise poolega.
Sama protseduur kordus järgmisel päeval. Ma olin veetnud aega mööda ruumi kõndimise, kätekõverduste ja hüpetega, et sooja saada, ning ülejäänud aja olin kavandanud põgenemist. Jogurtitopsi plast oli liiga nõrk, et sellest nuga valmistada, aga ma arvasin, et võin oodata ukse taga ja valada ämbri Kalahaisu-mehele kaela ning olla juba väljas, kuni tema ikka veel silmist pissi pühib. Ta sammud kõlasid nii, nagu läheksid need mäest alla vasakule, auto poole, niisiis peaksin jooksma paremale – aga kuhu täpsemalt? Isegi kui Kalahaisu-mehel pole relva, ei teadnud ma, kas ta on üksi. Mul polnud isegi mitte kingi, kuna tossud, mis ma olin Veneetsias jalga pannud, läksid meres kaotsi. Kui see kuur – või mis see iganes oli – on igasugusest asustusest eemal, mis tundus olevat tõsi, sest ümberringi oli vaikus, siis kui kaugele ma jõuaksin, kui üks või mitu meest mind taga ajab, üks neist sitavanni pärast toredasti vihale aetud? Kas ma suudaksin Kalahaisu-mehe silmasidemega kägistada? See poleks mu esimene katse seda trikki sooritada, aga minu poolel poleks ei jõudu ega üllatust. Ja võrreldes Alvin Spenceriga, kes oli surnud mu vannis Veneetsias, on Kalahaisu-mees kindlasti professionaal.
Teine võimalus oli tervitada Kalahaisu-meest alasti ja pakkuda talle vastutasuks vabaduse eest keppi. Kuigi mu eluruumis polnud peeglit, tundus mulle, et ma polnud armastuseks eriti valmis, aga ka läppunud kepp on ikkagi kepp, ja Kalahais ise ei tundunud oma hügieeni pärast muretsevat. Ent isegi kui sellest saanuks asja, polnud ma kindel, kas suudaksin panna mehe da Silvat trotsima ja mind vabaks laskma. See plaan võis ju tore olla, aga ei kõlvanud kuskile. Kui da Silva oleks tahtnud