Pidin tunnistama, et selles oli teatud loogika.
„Kuhu me läheme?“
„Ole vait.“
„Mul on külm.“
„Ole vait.“
Ma sirutasin oma valutavad jalad nii kaugele kui võimalik, aga ikka jäi da Silva ja minu jalgade vahele märkimisväärne tühimik. Isegi kui mul õnnestub ta üle parda heita, pole mingit võimalust, et suudaksin käeraudades kuivale maale saada. Ja edasi? Mul polnud raha, telefoni ega ID-kaarti. Kui jõuaksin maale, kus see ka poleks, saaksin ehk kuidagi hääletada need tuhat-millegagi kilomeetrit oma Veneetsia korterisse. Kus praegu asus laip. Mitte just kõige ahvatlevam väljavaade. Pealegi tundsin end kohutavalt – allaneelatud mereveest käis mul pea ringi, mu käed-jalad valutasid ja neil olid sinikad, ning märgades teksastes ja T-särgis oli mul selles detsembrikuises pimeduses jube külm. Siin ma siis nüüd olin, hüljatuna keset tühjust koos Itaalia petispolitseinikuga, kes oli kavatsenud mind mitu tundi tagasi tulistada, mehega, keda ennast jälitati, nagu tundus. Tõepoolest tore väike vaheldus.
„Mis paat see on?“
„Ma laenasin selle. Konteinerlaevalt. Polnud aega luba küsida, lihtsalt sõlmisin selle lahti.“
„Kas sa juhuslikult nägid, mis su sõbraga juhtus?“
„Ma rääkisin ju sulle neist hoovustest. See mees pole enam probleemiks. Muide, ma vist palusin sul vait olla?“
„Ma tahan pissile,“ torisesin.
„Sa võid püksi lasta. Ma ei võta su käeraudu ära.“
„Küll on tore.“
„Ma käskisin sul vait olla, raisk.“
Tundus, et pole teha midagi muud kui vahtida tuulest aetud pilvepuntraid, mis kudusid pimeduses ämblikuvõrke. Sellest tüdinenud, jälgisin da Silvat. Kui ma ka sellest tüdinesin, jäin uuesti magama.
Teist korda ärkasin selle peale, et paat krigises, kui seda rannale veeti, ja kõvade paadilaudade all oli kõva maa. Da Silva kummardus mu kohale ja surus lahkesti põlvega mu kõhule, kui ta käerauad avas. Sammud paadis ütlesid mulle, et me pole üksi, ehkki da Silva rind varjas mu vaatevälja.
„Sa võid paadist välja tulla.“ Ta hääl kõlas rahulikult, aga ma tundsin soola ta nahal, higi selle all. Ta kartis.
„Tõuse püsti.“
Ma tõusin ettevaatlikult. Paadipära, kus da Silva oli roolinud, oli ikka veel lainetes kreenis. Käed haarasid mu kaenla alt kinni ja tõstsid mu üles. Vahtisin pimedusse ja püüdsin midagi näha, aga kohe, kui mu jalad kiviklibu puudutasid, seoti riidetükk mu silmadele, nii kiiresti ja professionaalselt, et sain aru: karjuda pole mingit mõtet.
„Teie kaks talutate teda. Ma tulen järele.“ Da Silva ei rääkinud itaalia keelt, vaid mingit rämedat lõunapoolset murret, millest ma vaevu aru sain.
Mind hoiti mõlema kaenla alt.
„Siitkaudu, signorina2.“ Mehe hingeõhus oli kala ja sibula haisu. Mu jääkülmad jalad protestisid, kui koperdasin mööda järsku nõlva edasi.
„Üks hetk. Nüüd oleme kohal.“ Kalahaisu-mehe hääl oli lame ja asjalik, nagu ta oleks teinud seda palju kordi. „Nüüd lähed autosse. Nii. Attenzione alla testa3.“
Mu sinikates tagumiku all oli pehme nahkpolster. Kalahaisu-mees kummardus minu kohale ja pani mu turvavöö kinni, auto vajus pisut teiste meeste raskuse all. Soe – nii õndsalikult, luksuslikult soe. Kui nad teeksid seda praegu, võiksin õnnelikuna surra.
Hakkasime sõitma ja algul püüdsin ma sekundeid lugeda, et teada, kui kaugel me merest oleme, aga varsti loobusin. Inimröövivastased strateegiad polnud asjakohased – keegi ei hoolinud minust nii palju, et oleks mõtet talle mu äralõigatud kõrv saata. Tõenäoliselt viivad nad mu kuhugi vaiksesse kohta, maale, kus nad mu maha lasevad ja surnukeha kraavi lükkavad.
„Oleme kohal, kobi välja.“ Da Silva hääl, kui mootor seiskus. Kordus see kohmakas liigutus nagu kurjategija kantseldamisel, Kalahaisu-mehe käsi mu pea peal.
„Sinnapoole.“
Hirm peksles mu rinnus. Sundisin viimased jõuraasud jalgadesse, et rahustada maha metsikut soovi jooksu pista, ja kuulsin, et uks tehti lukust lahti. Mind tõugati paari sammu võrra edasi. Terav kõlksatus. Mul hakkas juba endast kahju, aga nad olid vaid tule põlema pannud, see imbus läbi mu silmasideme pimeduse.
„Seisa seal,“ käsutas da Silva. „Kui kuuled, et uks kinni läheb, võid silmasideme lahti teha. Mitte enne. On selge?“
Ma noogutasin. Jälle sammud, ukse kriuksatus, paugatus, palja lambipirni kuma.
Ruum nägi välja nagu garaaž või kuur – kiviplokkidest seinad, tolmune betoonpõrand, aknaid polnud. Ühes nurgas oli räpane sinine magamiskott, selle kõrval plastist aiatool ja ämber, käterätik korralikult tooli seljatoel meestesärgi peal. Tooli kõrval oli lilleline taldrik võileiva ja apelsiniga. Kaheliitrine veepudel. Absoluutselt mitte midagi muud. Mitu minutit värisesin ma seina vastas, püüdes tabada nende naasmise heli. Kui olin lõpuks veendunud, et olen üksi, kummardusin metsiku näljaga võileiva kohale. Kugistasin selle mõne suure ampsuga ära ning jõin ahnelt vett, et kuiva leiba alla saada ja soola tõttu kibedat kurku turgutada. Ma ei suutnud meenutada, millal olin viimati söönud – kaks päeva tagasi? Kui olin kõik nahka pannud, valasin pisut vett peopessa, et näolt merehaisu ära saada, seejärel koorisin märjad teksased jalast ja tõmbasin särgi selga. Apelsini jätsin pärastiseks. Tore, kui hiljem on midagi maitsvat ootamas.
Mõni tiir betoonpõrandal, et saada lahti väsimusest kontides, ja tundus, et selle õhtu lõbustused on ammendatud. Ma kuulatasin jälle, kas ukse taga midagi toimub, kuid ei kuulnud midagi, ei tulemasina plõksatust, summutatud vestlust ega ootavate jalgade kannatamatut liikumist. Uksel polnud seespool käepidet; panin peopesad vastu ust ja kuulatasin, kas riivid on ees. Kus iganes ma olin, hetkel olin üksi. Koorisin aeglaselt apelsini, tegin selle lõikudeks ja istusin siis põrandale. Kas nad viitsiksid mind toita, kui neil on plaanis mind tappa? Kes „nad“ üldse olid? Da Silva kolleegid ilmselt, aga mitte need, kes kandsid Guardia di Finanza vorme. Magamiskott mulle eriti ei meeldinud, aga pugesin selle räpasesse soojusesse ja veeretasin end nurka nagu vastne. Paljas pirn laes peletas eemale tolmused varjud toanurkades.
Mu aju tõmbles väsimuse ja valvsuse vahepeal, kihutas unne ja ärkvele. Kui jäin tukkuma, pakkus alateadvus mulle montaaži viimastest päevadest: Alvin Spenceri skelett mu Veneetsia korteris põrandale kukkumas, da Silva küsimused politseijaoskonnas, pikk ja sõnatu autosõit mööda Itaalia selgroogu. Ärgates püüdsin mõtteid korrastada, aga kui Cameron Fitzpatrick uksest sisse astus, verised voodilinad käes, sain aru, et olin ikka veel sügaval rahutus unes. Fitzpatrick oli surnud. Ma teadsin seda, sest mina olin ta aastaid tagasi Roomas tapnud. Ja da Silva oli samuti seal. Ma nägin teda paadis, ta roolis seda musta taeva all, lained muutusid loksuvaks vanniveeks, külm vesi lõhnas mandlite järele nii õrnalt, nii õrnalt, tirides mind allapoole…
Mu enda kähe hingeldamine sundis mind ringi pöörama ja ma olin kangena betoonpõrandal, palja pirni monotoonse pilgu all. Algul ei saanud ma aru, kas mööda oli läinud mõni minut või mitu päeva. Ukse alt paistis õrn valgusviirg. Ma roomasin magamiskotis selle poole nagu tõuk, haarasin vee järele ja tõusin istukile.
Olin arvanud, et mängin üht mängu, mille reeglid on minu tehtud. Aga see mäng oli muutunud teiseks mänguks, mis oli loodud juba ammu ja mille keermed olid nähtamatud, ent siduvad.
Ma koorisin end magamiskotist välja, sirutasin keha, püüdsin sundida oma tarka meelt keskenduma. Mind ehmatas nõrk krabin – rott? Kurat, ega ometi skorpion? –, aga see oli ainult põrnikas, paks õline karapaks, minu pöidla suurune, kes peksis