Koduteel toetan näo vastu autoakent. Milline kergendus, et ei pea ennast enam valvama. Mõtlen selle vaese tüdruku peale. Auto peatub ja hakkab uuesti liikuma, jõnksatab ja kiirendab. Löön lõua ära, koksan laubaga vastu akent. Kael on lõtvunud. Steve, minu autojuht, lobiseb eelmise õhtu noolemängust ning Elephant & Castle’i teeremondist. „See ilm on ära tüüdanud,” ütleb ta. „Ei ole külm; ei ole märg; ei ole palav. Mitte midagi ei ole! Tänavune märtsikuu on lihtsalt suur hunnik eimiskit.”
Kaupluste fassaadid, rihvelplekk, ringteed, metroojaamade sissepääsud, ehitustööd – kraanad ja puurid ja grafitit täis soditud tellingukatted –, see kõik on endiselt alles. Heade inimestega juhtub jubedaid asju. Bussid põrkavad kokku ja lapsed surevad. Kongos vägistatakse ja sandistatakse naisi – sel teemal oli paar õhtut tagasi saade. Sõbrad räägivad sulle tragöödiatest – noore abielumehe ootamatust infarktist, vaprast kuueaastasest leukeemiahaigest. Ja need puudutavad su elu, need hirmsad sündmused. Sa soovid, et need ei oleks päriselt juhtunud, ja su süda liigatab keset ööd, aga siis libisevad need ära nagu kivid tuuleklaasilt, ja mõne aja pärast, patuasi küll, ei pane sa seda tillukest täket klaasinurgas tähelegi. Sa oleled oma väikesel viisil edasi, muretsed omaenda väikeste probleemide pärast – hoolimatu abikaasa, üleoleva kolleegi pärast. Aga see, see surm on kõik kõrvale lükanud. See on liiga lähedal. Mitte keegi ei ole väljaspool ohtu. Elame maailmas, kus inimesed tapavad teisi. Surm ei ole ainult aeglane, kuid ja aastaid kestev nagu minu ema surm. See võib tulla hetke jooksul, väljastpoolt. Mõne sekundi jooksul. Nöör ümber kaela, üks tõmme; sellest piisab. Nii mõeldes hakkab mul pea ringi käima, justkui hakkaksin kukkuma.
Auto vibreerib foorituld oodates. Minu täiuslik elu. Mis see selle loo kõrval loeb? Mitte midagi. Ma ei mõtle tüdruku surma, vaid tema sünni peale. Tema ema. Vanemad. Koolipäevad. Suvevaheajad. Töökohad. Pere. Sõbrad. Kavaler. Kas neile on teatatud? Kas politsei on välja uurinud, kes ta on? Oli. Kas ta oli oma eluga rahul või igatses teistsugust elu? Olen hakanud värisema, kuigi autos on soe.
BBC uudiste äpp minu iPhone’is seda ei maini. Mitte mingit väikest noolt ega märget „uus”. Ei midagi „tulekul”. Kas see on uudis? Ma ei tea. Limehouse’is veepinnale kerkinud torso ja Regent’si kanalis ulpiv prügikotitäis jäsemeid olid uudised. Aga terved surnukehad on ehk midagi muud. Võib-olla on terved surnukehad tavaline asi. Võib-olla leitakse terveid surnukehi teiste eeslinnade – Bexleyheathi, Southall Greeni, Crouch Endi – haljasaladelt iga päev. Mis on normaalne? Mis ei ole? Mul puudub ülevaade.
Liiklus jääb seisma. Üks prügikonteineriauto venib Walworth Roadilt ristmikule ja blokeerib liikluse kõigis suundades. Signaalid kriiskavad. Heitgaasid tupruvad.
„Konteineriautode roolis on poolearulised,” ütleb Steve. „Mitte mingit austust. Nad on kõik ühesugused. Küllap vist endised vangid. Kuidas nad mu kodutänaval „lamavatest politseinikest” üle põrutavad – justkui pomm lõhkeks. Ilmselt teevad nad seda meelega. Neile kuluks viha maandamise kursus ära,” sõnab ta. Seejärel saab tema kaastunne otsa: „Nad tuleks oksa tõmmata.”
Ummik hakkab hargnema. Kulgeme takistamatult mööda Kennington Park Roadi, rataste all sile killustikkate, ja Steve, kes on oma akna lahti teinud ja küünarnuki vihaselt välja lükanud, räägib nüüd tuulde, mis tema kõrvadest, Ovali metroojaamast ja St. Marki kirikust mööda vihiseb ja tema sõnad kaasa viib. Mul ei ole palju aega. Clapham Commonis paneb ta akna kinni, kui on maha rahunenud. Ma pean küsima, kuidas tema abikaasal läks – too käis täna naistearsti juures – ja uurima, kas tema tütar Sammy kutsuti töövestlusele. Teen seda veidi aja pärast, kui aken on kinni. Praegu on sobiv hetk – kui ma nüüd Clarale helistan, on ta õpetajate toas, see on tema elu kõige rahulikum miljöö.
Clara ütleb: „Tere, Gaby Mortimer,” lugedes oma Nokia ekraanilt minu nime nagu alati.
Tema hääle taustal kuulen kolinat, justkui rühiks aeglane rong mööda rööpaid või sööklatöötaja korjaks kandikuid kokku.
„Oled sa kuuldel?” küsib ta.
Köhatan ja vastan: „Tere, Clara Macdonald.”
Ta ütleb: „Issand. Reede. Hädavaevu jõudsin ära oodata. Tahan nüüd ainult koju saada, kuuma vanni võtta, lastega tegelda – Nick teeb süüa –, jalad diivani peale tõsta ja „Hulle mehi” vaadata. Mul on suur hunnik tunnikavasid teha, aga ma ei tunne ennast süüdi, sest Sky Plus hakkab nii täis saama, et ma pean mälu puhtamaks rookima, muidu hakkab see ise kustutama, või on see ainult müüt? Igatahes, kui ma natuke telekat vaatan, on see justkui koristamine.”
Juba tema hääle kuulmine tõstab tuju. Me oleme sõbrustanud koolipõlvest saadik ja minu meelest on Clara Macdonald nii pagana lähedal täiuslikkusele, kui inimene üldse olla saab.
„Mis viga?” jätkab ta, tõlgendades mu vaikimist. „Kes sind rööpast välja lõi? Kas Philip? Kas ta käitub ikka nagu jobu? Või see ilueedist perse töö juurest?”
„Mõlemad,” kostan pooleldi naerdes. „Jobu on jobu ja perse on perse, aga veel...”
Olen aru pidanud, mismoodi seda öelda, kuidas sõnu ritta seada, kas alustada nii: „Sa ei usu, mis minuga täna juhtus,” – lõbusalt, nagu jagaksin parimat klatši, või olla tõsine: „Tead, see jõuab varsti uudistesse ja ma tahtsin, et sa kuuleksid seda kõigepealt minult.” Ma ei tea ikka veel. Kumbki ei tundu õige. Esimene on liiga räigelt kalk. Teine, nojah, see on see toon, mis inimeste häälde ikka sisse lipsab, kui nad millestki kohutavast räägivad, eks ole? Natuke nagu selline, mida minu lemmiktädi oleks nimetanud „kiriklikuks”, natuke nagu marmorkuulid-suus-võltsvagadus. See on tappev. Pealegi ma tean, et Clara elaks mu traumale pisarateni liigutavalt kaasa, ja ma ei ole seda ära teeninud. See ei ole aus. Üldsegi mitte.
Näen vaimusilmas Clarat seismas õpetajate toas sebivate kolleegide keskel, õlal raamatukott – Daunt Books –, tagataskus sõidukaart (kiire kontrollpatsutus). Võib-olla on tal juba mantel seljas – Primarki tviidmantel („Primarni”, nagu ta seda nimetab), triibuline sall kaelas. Kujutlen ust, mis kohe avaneb, rahvast täis koridori, mõnda kena kolleegi, kes pakub küüti metroojaama.
Steve on akna kinni pannud. Ma mõtlen ümber. Räägin Claraga hiljem, kui tal ei ole kiire. Tõenäoliselt reageerisin ma nagunii üle. Ütlen nii lõbusalt, kui suudan: „Tahtsin lihtsalt ühendust võtta, enne kui nädalavahetus pihta hakkab.”
Tema hääletoon on malbe, täiesti muretu. „Enne kui põrgu valla pääseb,” sõnab ta.
Marta on köögis, ei söö, vaid istub tuimalt laua ääres ja lehitseb Graziat. Näib, nagu ei sööks ta mitte kunagi. See teeb kõhedaks. Möödunud suvel käis kõik nii kähku – meie eelmine lapsehoidja Robin jäi rasedaks; mu ema oli suremas. Ma ei olnud nii hoolikas, nagu oleksin pidanud olema. Võib-olla ei esitanud ma õigeid küsimusi. Palkasin lapsehoidja paanilise kiiruga. Nüüd teeb ta mulle muret. Ma ei pane pahaks, et ta minu tehtud toitu ei söö – ma ei ole just Michel Roux. Aga ma mõistatan, millal ta üldse sööb ja mida, ja kas ma peaksin olema selle eest mingil moel vastutav. Ta on ainult kahekümne nelja aastane. Võib-olla vaevab teda koduigatsus või on tal mingi söömishäire, millest ma peaksin teadlik olema. Kujutlen, kuidas ta vargsi Twixi ja Monster Munchi ning juustu ja sibulaga krõpse pugib.
Millie on võimlemisklubis ja ta tuuakse autoga koju. Marta on pesutriikimise lõpetanud. Korralikud virnad kokkupandud džempreid ja T-särke – sealhulgas minu tänahommikused jooksuriided, pestud ja triigitud – ootavad ärapanemist. Köögi tööpinnad, heledast poleeritud graniidist, on lagedad; põrand läigib. Kui särava köögikapi uks lahti teha, on helbekarbid ja moosipurgid seal korralikult reas. See ongi see teine asi: tema puhtusearmastus. Kui ta meile tuli, oli tal ainult üks soov: spetsiaalsed koristamiskindad – lateksist, nagu teine