Hääl teises otsas on rahulik ja vaikne, nii vaikne, et ma taban end kordamast: „Kas te kuulete mind? Kas te kuulete mind?”
Naine ütleb, et kuuleb, ja ma annan puterdades informatsiooni. Ma ei mäleta selle tee nime – selle, mida mööda saab pargi sellele osale kõige lähemale, päris minu kodu lähedale, üks minu kodutänavaga paralleelsetest teedest, samasuguste suurte massiivsete majadega, mulle hästi tuttav tee –, aga ma ütlen: „Trinity Road, vangla, Grillrest. Kas teate neid teid, mis omavahel ristuvad? Seda kohvikut seal. Common Ground. Kohe selle taga. Selles kolmnurkses metsatukas.” Ilmselt on tal ees satelliitnavigaatori pilt või midagi muud sellist, sest ta näib teadvat rohkem kui mina. Ta küsib, kas minuga on kõik korras, kas ma tunnen, et olen ohus. Ta käsib mul oodata seal, kus ma olen.
Kui ühendus katkeb, ei ole minuga äkitselt enam kõik korras. Ma ei tea, mida endaga peale hakata. Jooksen tagasi tenniseväljakute poole, et näeksin, kui nad tulevad, saaksin neile näidata, kuhu minna. Mitte kedagi ei ole näha – ainult siia-sinna liikuvad autod Trinity Roadil, teisel pool kriketiplatsi, Wandsworthi vangla kauged katused, muutuv valgus suurte majade kohal tollel teel, mille nimi – Dorlcote – mulle nüüd meelde tuleb. Tenniseputka poolt kostev kääksatus; pimedus keeglimurul paikneva väikese majakese akende taga, kus aastaid tagasi elas üks rääbakas musta-valgekirju kass, kuigi tema on juba ammu surnud. Ma viibin nüüd teisel pool raudteed – kilomeeter või paar jooksu, kuid ainult mõni meeter raudteest. Teetamm on mõlemal pool järsk, aga siin on põõsad ja puud, mis puistavad sügisel märgi lehti ja peavad ronge kinni, varjud ja pimedad nurgatagused, kus saab kükitada. Siinsamas kõrval on lapsed teinud võssa oma kohad, lohud, kuhu saab peitu pugeda. Krabin – see võib olla rebane, orav või kõigest lind, aga esimest korda tunnen hirmu. Arvan, et siin on keegi, et mind jälgitakse.
Leian end mööda jalgteed edasi-tagasi leekimas, tee poole suundumas, meelt muutmas ja jälle tagasi lippamas. Ma olen ilmselt nagu rott laboris loodud stressiolukorras. Olen tüdruku vaateväljast kaotanud ja äkki on mul tunne, et ta on kadunud, et keegi on ta ära viinud või teda pole seal olnudki, ja ma jooksen mööda jalgteed tagasi, komistan, koperdan, käed välja sirutatud, et nägu väikeste ja suurte turritavate okste eest kaitsta, ning tungin viirpuude ja astelherneste ja arukaskede vahelt läbi – kriimudest ma ei hooli –, kuni jõuan sinna hirmsasse paika. Ja tean juba enne kohalejõudmist, et tüdruk ei ole kadunud, et ta lebab seal, selles jubedas väändunud asendis, silmad klaasistunud, ja on endiselt surnud.
Hetke valitseb vaikus. Linnulaul, muud ei midagi. Rong vilistab. Väljas on valge, päris päevavalgus. Minu lähedal on okste otstes rohelised nürid nupud. Need on ilmselt pungad. Ma jään tööle hiljaks – pean minema otse stuudiosse, näo pean pähe tegema autos –, aga ma ei tohi praegu selle peale mõelda. Laskun kükakile, istun niiskele rohule, olen tüdrukuga kahekesi. Ta näeb nii kaitsetu välja. Tunnen haiglakoridoride või ujula riietusruumide kirbet, jääbinud lõhna. Püüan hoiduda tema silmi vaatamast. Tema silmalauge katavad tillukesed pikselitaolised täpid, peenikeste kitkutud kulmudeni välja. Ma puudutan tema juukseid. Need tunduvad olevat surnud, aga juuksed ju ongi seda, eks ole? Tema topp – ülilühikeste varrukatega, ees nööbid – häirib mind millegipärast. See on ühe kaenla alla viltu kistud ja tüdruku rinnahoidja paistab. Kaelusest tolkneb välja õlapael, lahtine mustast pitsist pael; küllap see on lahti tulnud. Ma ei tea, miks ma seda teen. Teen seda peaaegu mõtlemata. Miski liigatab mu sees ja ma võtan selle lahtise mustast pitsist paela ja pistan selle konksu rinnahoidja korvi küljes olevasse aasa. Mu sõrmenukid riivavad riiet. Selle pind on külm, rõske. Kuulen mingit häält ja taipan, et see tuleb minu suust. See on hällilaul, mida ma vanasti Milliele laulsin, kui teda oli vaja rahustada. Ka siis ei teadnud ma õigeid sõnu: „Kiigu, liigu, sõua... unelinna jõua, ära kaugele...” Helid jäävad mulle kurku kinni. Nad kõlavad nagu oiged.
Tundub, nagu mööduks terve igavik, aga läheb ainult mõni minut, kuni kostabki sireen. Teadsin juba kodust välja tulles, et midagi juhtub. Mul oli selline tunne: raske, pisut imal tunne kõhu põhjas – kõhe eelaimus, kui soovite. Kas see kõlab ebausutavalt, liiga otsitult? Mea culpa, kui see nii tundub.
Tulijaid on kaks. Politseivormis naine – ta tunneb mu ära, taipan ma tema põskede kiirest õhetama löömisest ja pilgust, mille ta oma kolleegile heidab, ajades silmad pisut suuremaks, et märku anda: „See on tema, tead küll, telekast.” Kui mees teabki, kes ma olen, ei näita ta seda välja. Temal on seljas erariided – teksased ja polosärk –, märk tema tähtsusest politseihierarhias. Olen piisavalt palju „Morse’i” vaadanud, et seda teada. Ta tutvustab ennast, tõmmates ühe käe sõrmedega läbi pisut rasvaste, paksude, tumedate juuste. Tema on kriminaalinspektor Perivale, ja: ”See on konstaabel Morrow.”
Me oleme tenniseputka juures. Jooksin tagasi, kui sireen vait jäi, kui sinine tuli puude vahel vilkus. Surun neil kätt, sest igatsus kehalise kontakti järele on äkitselt väga tugev. Nutmine ei tule mulle pähegi; mina ei ole ju surnud. Konstaabel Morrow, kes on umbes kakskümmend aastat vana, hoiab kõndides mul käe alt kinni. Ta on väikest kasvu ja tedretähniline, keskmiselt pruunid juuksed hobusesabasse tõmmatud; ta on peaaegu ilus, kuigi tema silmad on üsna lähestikku ja üks esihammas on kehvasti kroonitud. Ta räägib mulle, et tema vahetus hakkas just lõppema, kui see väljakutse tuli. „Mõtlesin juba peekonivõileiva peale. Ketšup. Natuke pruuni kastet.” Ta püüab mul pinget maha võtta. Kriminaalinspektor Perivale sellest ei hooli. Ta kõnnib ees – õlad vimmas, teksaste tagumik lontis. Ta paneb igal sammul jala maha nagu suusataja suusakepi, otsustavalt, justkui tuge saades.
Ma ei pea neile ütlema, kus tüdruk on. See on ilmselge. Kui me lähemale jõuame, käsib kriminaalinspektor Perivale mul jalgteel oodata – või õigemini annab märku, et ma ootaksin, sirutades käe välja nagu tõkke.
„Kriminaaljälitus. Ta ju alles jõudis kohale,” sosistab konstaabel Morrow vabandavalt. „Me kutsusime koerad välja. Meeskond tuleb kohe – ma arvan, et kaheksa minutiga, kui nad vilkuriga sõidavad.”
„Meeskond?” küsin ma, mõeldes sealsamas kõrval asuva jalgpalliplatsi peale.
„Kriminaaltehnikute rühm. Nad eraldavad kuriteopaiga ja kammivad üksipulgi läbi, otsivad asitõendeid.”
Küsin, missuguseid asitõendeid, ja ta ütleb: „Igasuguseid: jalajälgi, relva, kiude, verd, värvi, klaasi. Lausa hämmastav, mida kõike nad ei leia. Nii et me ei või lasta teil kuriteopaika rikkuda.”
„Ma loodan, et ma ei ole seda juba ära rikkunud,” ütlen ma.
Ta vaatab põõsastesse ja turtsatab imestunult: „Võiks ju ometi arvata, et inimesed koristavad enda järel.”
Ühe jabura hetke jooksul mõtlen ma, et ta peab silmas surnukeha, ja hakkan šokeeritult peaaegu naerma, aga siis osutab ta lõuaga käkras McDonald’si kotile, millest on välja pudenenud laiaks litsutud polüstüreeni ja salatiliblesid.
„Kas arvate, et see võiks olla asitõend?” küsin ma seda uurides.
„Tõenäolisemalt mõttetu prügi. Rääkimata sellest, kuidas kogu see rasv ja sool nende veresoontele mõjub. Ilmselt lapsed.”
„Lapsed,” kordan ma, mõeldes: kes siin veel käis?
Kriminaalinspektor Perivale on ikka veel tüdruku juures. Ta ei puuduta teda; ta lihtsalt kükitab, vaatab ja räägib telefoniga. Ta hüüab midagi konstaabel Morrow’le – see kõlab nagu numbrijada – ja too helistab samuti. Mu kaela ja pähe voogab väsimus. Kui naine kõne lõpetab, küsin ma, kas ma võin ära minna, kuid ta ütleb, et peab kõigepealt mõned andmed kirja panema.
Seletan, et mind vajatakse tööl, ja ta noogutab ja vastab: „Ma. Saan. Aru,” venitades sõnu, väljendades minu elutempo ja tema prioriteetide erinevust. Seejärel peab ta kriminaalinspektor Perivale’iga nõu ja siis kõnnime kahekesi tagasi kohviku juurde