Ja laibad...
Punane ärkas hingeldades, jahmunud ja hirmunud, kuid teadlik, et seal oli keegi, keegi tugevate käte ning meeletu ja ometi kuidagi rahustava sosinaga.
„Ole tasa. Ära karju.”
Punane tõi kuuldavale väriseva ohke, ahmis õhku, kuid vaikis.
„Sul ei ole seda luupainajat enam kaua aega olnud.”
Punane noogutas.
„Seda tegi tänane võitlus,” ütles Brendan.
„Ma ei tea, mis seda tegi,” sõnas Punane lühidalt.
„Mina tean,” kinnitas Brendan. „See oli see duell.”
Punane vaikis.
„Kas sa arvad, et ta teab?” küsis Brendan ärevalt.
Punane ajas end sirgu ja tõusis, vältides Brendani puudutust, ning hakkas kaptenikajuti kitsas ruumis edasi-tagasi käima.
„Ma ei tea.”
„Kuule, sa hirmutasid mu peaaegu surnuks,” lausus Brendan ja tõusis samuti püsti. Ta haaras Punasel õlgadest ja vaatas tema rabavalt sinistesse silmadesse. „Sa oleksid võinud surma saada.”
„Mõne viimase aasta jooksul oleksin ma võinud tosinaid kordi surma saada,” väitis Punane.
See oli tõesti tõsi.
Brendan laskis Punase lahti ja hakkas ise edasi-tagasi kõndima. „See mees on tark, liiga tark. Tahan öelda, milline narr, kes veab niisugust aaret, söandaks nii jultunud nüket teha? Jumal teab, et enamik piraate poleks sellise tehinguga nõustunud.”
Punane vajus istuma pehmele sohvale ilusa mahagonlaua kõrval. „Tõesti?” Vastus kostis kuivalt. „Mulle näib meenuvat, et ma kasutasin edukalt samasugust nüket suure Musthabeme enda vastu.”
Brendan peatus ja vaatas üksisilmi Punase poole. „Musthabe rääkis mulle, et ta oli hämmastunud, kui ta sinuga kohtus, lausa lummatud, ning ta mõtles, et sa oled nii ilus poiss, et talle tegi lõbu sind mitte tappa. Ta näis ise oma reaktsioonist päris pahviks löödud olevat.”
„Ma lõin ausalt isegi suurt Edward Teachi,” lausus Punane nördinult.
Brendan raputas pead. „Ainult sellepärast, et ta naeris esialgu nii kõvasti, et alahindas sind. Ta teadis, et sa oled naine, Bobbie. Ta imetles sind tohutult.”
„Hea, et ta on ikka veel sõber ja on mu saladust hoidnud,” märkis naine teravalt. „Ja see ongi õige, Brendan. Enamik mehi, kellele me satume, on söödikuid täis ja meeleheitel, täis indu oma õnne leida, kuigi pudel rummi ja hoor suudavad neid kergesti kõigutada. Ent isegi neil räpastel kõdunenud hammastega sulidel on tavaliselt teatud autunne. Varastevaheline au, kui soovid. Tegelikult on nad ilmutanud rohkem autunnet kui enamik väidetavalt lugupeetavaid aadlikke, kellega me kokku oleme puutunud. Nad peavad ustavalt kinni piraatide eetikakoodeksist. Me ei teinud täna midagi vähemat.”
„Ma kardan, et ta teab,” ütles Brendan süngelt.
„Mis siis sellest? Kogu meie meeskond teab,” tähendas naine.
„Kogu meeskond jumaldab sind. Sa päästsid nad kindlast surmast,” meenutas Brendan. „Tegu, mille eest sa oleksid võinud end seaduse järgi võllast leida.”
Punane kehitas õlgu. Tollal polnud midagi muud teha. See oli olnud tema esimene tegu piraadina. Ta oli tegutsenud erakordselt hästi, võttes kõike arvesse. „Me oleksime võinud ka surma saada. Kui alustasime, polnud meil tuleviku osas mingit kindlust. Me kehastasime juba siis teisi.”
Põgus naeratus kõverdas Brendani huuli. „Sa said leedi Cuthbertist hämmastava kiirusega Robert Punaseks. Sa oleksid laval erakordset edu saavutanud.”
Ka Punane oli naeratanud, kuid nüüd ta naeratus hääbus. „Jah, ja mis head oleks lavaelu mulle teinud? Mind poleks peetud enamaks kui libuks.”
„Võib-olla oleksid sa saanud elada kõrge vanuseni,” märkis Brendan.
„See poleks elu. Brendan, ma ei suuda unustada...”
„See on ilmselge. Su karjed on kohutavad. Tänan Jumalat, et ma sain muuta selle nurgataguse seinakapi esimese maadi kambriks. Kui sa nii kõvasti karjud ja ma ei saa sind peatada, enne kui sind kuuldakse, oleme tõsises hädas.”
„See luupainaja pole käinud peaaegu aasta,” ütles Punane.
Brendan laskus põlvili tema jalge ette ja puudutas õrnalt ta põske. „Me kasutame ohtlikku valet. Väga ohtlikku valet.”
Naine puudutas vastuseks tema nägu. „Minuga on kõik hästi. Ma vannun. Ma ei näe enam seda und.”
„Sa ei saa seda teada! Me peame...”
„Tagasi pöörduma?”
„Jah, Bobbie, me peame tagasi pöörduma.”
Roberta tõusis jälle püsti. „Ma ei pöördu iial tagasi.”
„Aga, Bobbie...”
Bobbie vaatas talle otsa, nüüd ilma tumeda paruka, saabaste, nugade, püstolite, keebi ja sulega kübarata. Tema ehtsad juuksed olid punased ja voogasid lambivalguse kumas pehmete läikivate lokkidena mööda selga alla. Ta teadis, et ilma oma väliste tunnusmärkideta nägi ta välja peaaegu habras ja eeterlik. Ta tundis ja armastas oma meeskonda, eriti Hagarit, kes oli juba varem nende sõber olnud. Nad ei teeks talle kunagi kahju ja nad pigem sureksid, kui laseksid talle viga teha. Kuid ta hoidis oma fassaadi tugevana, sest see oli vajalik. Ja hoolimata sellest, kuidas ta end keskööl tõeliselt tundis, olid halastamatus, tugevus ja otsustavus, mida ta oma eesmärgi järgimisel ilmutas, see reaalsus, kes ta oli nüüd.
„Siin pole mingeid agasid, Brendan. Nüüd, armas nõbu, vajame mõlemad veidi und.”
„Ma ikkagi kardan, et ta teab,” ütles Brendan hapult.
Bobbie naeratas talle armsalt. „Siis ta peab surema.”
„Ma ütlen ikkagi, et sa riskid liiga palju.”
Logan oma vanglas jahmus sõnadest, mida ta nii selgesti kuulis. Ta oli veetnud viimased kaks päeva väikeses kartseris, mida lastist eraldas sein. Mingil ajal võis see olla mõne laevaohvitseri privaatne eluruum, kuid nüüd oli see täiesti tühi – siin polnud üldse mitte midagi. See oli kümme korda kümme puidust uberik kahe väikese horisontaalaknaga, võib-olla kümme tolli pikad ja kolm tolli kõrged, ning ta oli pidevalt nende juures seisnud, kuulates meeskonna vestlusi pealt.
Nad polnudki kuigi palju rääkinud. Kuid pärast kaht päeva üksindust, mida katkestas ainult toidukandiku saabumine koos värske vee ja väikese rummiportsuga kolm korda päevas, oli mis tahes vestlus kui mitte just selgitav, siis vähemalt hetkeliselt lõbustav.
Ta oli tihti imestanud, kui kaua tema vangistus kestab. Kindlasti polnud see halvim karistus, mida ta oleks võinud saada. Ühtki piitsa polnud vastu tema selga löödud, teda ei näljutatud ega ähvardatud surma või sandistamisega, aga see monotoonsus oli ainult pärast kaht päeva tuimakstegev. Esimesed tunnid oli ta veetnud, otsides põgenemisvõimalust, siis otsis ta taas, kuigi mõistis, et siin oli ainult üks uks, mida hoidis suletult massiivne lukk. Meeskond oli hoolas ega riskinud. Mitu relvastatud meest tuli ukse juurde iga kord, kui toitu toodi.
Ta veetis tunde, pidades duelle iseendaga ja ilma mõõgata, kõndis tunde väikeses kartseris ringi, mõtles pikki tunde. Mõtlemist püüdis ta peatada. See ei viinud teda kuhugi.
Seekord oli siiski väga hiline öötund ja laeval oli juba pikemat aega valitsenud vaikus. Hääled, mida ta nüüd kuulis, kuulusid Robert Punasele ja ta esimesele maadile Brendanile.
Punane tõi kuuldavale vaikse naeru. „Ah, aga mis on elu ilma riskita?”
„Jah, kuid kuni praeguseni oli sul plaan, aga nüüd... nüüd riskid sa oma eluga.”