Ta süda karjatas. Malcolm, mu arm, näib, et tegelikult ei lahku me täna üldse teineteisest, sest nende jaoks on taevas, kes on olnud õiglased ja tugevad...
„Ema!”
Tema laps! Tema kallis laps! Ta püüdis hüüda, kuid tal polnud enam hingeõhku.
Kui ta surres lamas, kuulis ta mehe naeru.
Ja siis kostis karjumine. Kuid see heli ei tulnud temalt. Kui maailm aeglaselt hääbus, oli Fiona ebaselgelt teadlik, et sõudja lükkas paadi kaldast lahti ja tema laps, ikka veel nii noor, ent küllalt vana, et mõista ja teada, mis juhtus, pühiti puhta kurjuse poolt minema.
1 Laird – Šoti maaomanik ja aadlik, vastab Inglise lordile. (Tõlkija)
Esimene peatükk
Kariibi meri
Piraatide vetes
1716
„Kahurid vähemuses, purjed vähemuses, mehed vähemuses... neetud! Kurat võtaks seda kõike! Pöörake laev ümber ja tõstke kiirust. Täispurjed!” hüüdis Logan Haggerty hambaid kiristades, silmad kissis, raev teda peaaegu pimestamas, kui ta põrnitses nende poole suunduvat piraadilaeva.
„Kapten, meil on täispurjed ja tohoo tonti! me ju püüame teda praegu ümber pöörata,” kinnitas Logani esimene maat Jamie McDougall. Jamie oli vana merekaru, aus kaubalaevnik, keda mõjutati laevastikku astuma, sealt oli ta edasi liikunud piraatlusse, saanud seejärel andestuse ja naasnud kuninga teenistusse. Kui kusagil oli mõni trikk, mida soolase vee peal mängida, siis Jamie teadis seda.
Kui oli moodus piraadi eest põgeneda, teadis Jamie ka seda.
Kui nad peavad aristokraatia ahnuse ja egoismi pärast uppuma, noh, Jamie teaks seda samuti.
Logan oli hertsogit informeerinud, et selles piirkonnas liiguvad piraadid, ja selgitanud oma ebasoodsat olukorda, tingitud piisava inimjõu puudumisest pardal, juhul kui nende laevale kallale tungitakse. Samuti oli ta selgitanud, et nende lasti raskus mõjutaks drastiliselt laeva kiirust ja manööverdamisvõimet.
Kuid hertsog polnud hoolinud.
Loganil oli kümme kahurit.
Piraadilaeval oli kakskümmend, mida ta võis kergesti üle lugeda, võib-olla rohkemgi, ja Logani pikksilm kinnitas talle, et piraadi aluse meeskond ületas tema oma vähemalt kahe tosina mehe võrra.
Tema reisis kaheteistkümnelise meeskonnaga.
Laev, mis neile lähenes, kandis veripunast lippu ja oli tõeliselt ilus. See oli purjesõjalaev, uhke ja kiire, libisedes üle lainete niisama sujuvalt, nagu hõljuks läbi õhu. Laeval oli kitsas süvis ja ta sai madalikel suuremate laevade eest kergesti põgeneda. Logan võis näha, et laev oli heas korras. Suuremate kahurite kõrval, mis nende suunas sihtisid, paistis ülemisel tekil alusele tõstetud pöördkahurite rida ja neid torusid oli palju.
Laev oli lausa iludus ning kohandatud kuritegelikuks eluks. Kolm masti, kui paljudel purjesõjalaevadel oli vaid peamast, ning purjedega, mis püüdsid kergeimatki tuult. Abipaadid paiknesid pöördkahurite taga, lubamata nõrkusele mingit ruumi. Laev oli väike, uhke ja tugev.
Logan oli teadnud ka varem, et parem oleks piraatide vetesse mitte tulla, kuid uhkus oli teda tagant sundinud.
Jah, tema eneseuhkus oli teda sundinud isegi rohkem kui aadlik, keda ta põlgas ning kes oli teda ahvatlenud sellele hulljulgele merereisile, hoolimata tema algsest ägedast keeldumisest ülesanne vastu võtta.
Ja kuidas oli hertsogil see õnnestunud? küsis Logan endalt pilkavalt. Eks ikka Cassandra pärast.
Armas Cassandra. Ta oli olnud kindel, et suudaks võita naise armastuse, kui tal oleks vaid küllalt raha. Logani vereliin oli piisavalt aristokraatlik, kuid tema majanduslik olukord kaugelt liiga vilets, et Cassandrat endale tahta. Aga kui ta selles missioonis edu saavutaks, saaks ta võidukalt naasta ja tagasi võita kõik, mida tema perekond oli kaotanud. Ei, mis oli neilt röövitud. Kui ta suudaks merele väljakutse esitada ja selle teekonna edukalt sooritada, oleks ta midagi väärt. Cassandra oli oluline auhind, kui ta saavutaks edu selles kaelamurdvas julgustükis tuua Asiopia templi kuld Virginia kolonistidele.
Nüüd ta mõistis, et ta oli olnud tõepoolest narr. Ja miks? Mis oli naises sellist, mis oli teda meelitanud katsetama nii hulljulget ettevõtmist? Ta oli veetnud oma senise elu, teades, et peab ise endale teed rajama, ja ta oli tundnud nii libusid kui suurilmadaame. Ta oli nende kõigi vastu viisakust ilmutanud, kuid kunagi polnud ta tundnud niisugust tunnete tulva või tungivat soovi paigale jääda. Asi polnud selles, et Cassandra oleks olnud õrritaja või ahvatleja, et ta oleks esitanud nõudmisi või isegi ähvardanud valemänguga. See oli naer tema välkuvates, elavhõbedana säravates silmades, ta sõrmeotste kerge puudutus ning eelkõige ausus igas tema sõnas ja teos. Logan suudaks teda armastada; tõeliselt armastada. Muidugi oli siin ka rohkemat, mida ta võis oma südames tunnistada. Cassandra oleks tema jaoks ideaalne paariline. Ta oli lugupeetud ja rikka perekonna ainus laps. Kui Cassandra nimi on tema omaga ühendatud, saaks ta tagasi nõuda kõik, mis oli kunagi kuulunud ta perekonnale, ja Haggerty varanduse taas kätte saada. Cassandras oli olemas kõik, mida ta oleks võinud oma eluaegse partneri puhul soovida.
Logan ei saanud siiski süüdistada Cassandrat oma valmiduses selliselt riskida. Ta ei süüdistanud isegi tüdruku isa, kes tahtis oma ainsale lapsele üksnes kindlust.
Kui siin oli üldse mingit süüd, langes see eeskätt tema õlgadele.
Pilkav sisehääl nimetas teda valetajaks ja petiseks.
Ta oli öelnud, et purjetas teele sellepärast, et vajas raha, kuid see polnud täielik tõde. Ta oli alati innukas merele purjetama. Innukas leidma üht meest.
Ja see mees elas merel väljaspool seadust.
Logan väitis isegi, et ta otsis õiglust, mitte kättemaksu, kuigi endaga aus olles pidi ta tunnistama, et tema meeltes ja südames oli ka kättemaks.
Ta oleks pidanud rohkem kahureid kaasa võtma, ütles ta nüüd endale. Ta oleks pidanud rohkem mehi kaasa tooma, kuid võitluseks, mida ta lootis pidada, vajas ta mehi, keda saaks usaldada, ja niisuguseid mehi oli raske leida.
Sellegipoolest, kui tema praeguses täbaras olukorras saaks kedagi süüdistada, siis teda ennast.
Need olid meredel purjetamiseks ohtlikud ajad. Kui Inglismaa ja Holland olid olnud Hispaania ja Prantsusmaaga sõjas, nägid paljud niinimetatud piraadid end õiglases lahingus võitlejatena. Inglise laeval oleks ta olnud kas Prantsuse või Hispaania laeva meelevallas. Aga kui sõdivad pooled olid 1697. aasta rahuleppe sõlminud, pudenesid kaaperlaevad merele laiali.
Paljudel polnudki kohta, mida koduks pidada.
Paljudel polnud mingit soovi koju minna. Sõjapidamine merel oli muutunud elulaadiks.
Ja paljud nägid, et võib võita varandusi, kui mees on vapper, halastamatu ja valmis oma eluga riskima.
Mitte kunagi varem polnud Kariibi meri röövlitega nii ülekülvatud.
Logan kahetses kibedalt saatust ja kirus näruseid ahneid mehi, kes olid ta peibutanud talitama vastu oma parimat äratundmist.
Pagan neid võtaks, mõtles ta.
Ei.
Pagan teda ennast võtaks.
Ühtki meest ei saa viia sellisesse kohta, juhul kui ta ise oma käiku ei vali.
Nii palju siis kainest mõistusest ja eesmärgikindlusest. Ta oli langenud. Ja ta halastamatud soovid olid ka need tublid mehed, kes olid koos temaga, hukule määranud.
Temast saab siin, Kariibi mere lainetel, nende kõigi surma põhjus. Nad ei suudaks piraadilaeva eest põgeneda ja pagana kindlasti ei suuda nad teda uputada. Logan polnud argpüks, kuid ta polnud ka narr. Lihahimu