Mister. E. L. James

puntras segamini – ning ta korjab kiiresti voodiriided kokku. Ta mõtleb, miks on lai siidpael voodiotsa külge seotud, aga harutab selle lahti ja asetab öökapile käeraudade kõrvale. Voodisse puhtaid valgeid linu pannes mõtleb Alessia, mis asjad need võiksid küll olla. Tal pole õrna aimugi, aga ta ei taha hakata arvama. Ta teeb voodi üles ja läheb siis vannituba koristama.

      Ma jooksen nii, nagu ma pole kunagi varem jooksnud. Lõpetan jooksulindil kaheksa kilomeetrit rekordajaga, kuid mõttes muudkui kordan oma vestlust uue koristajaga.

       Kuradi kuradi kurat.

      Kummardan alla ja panen käed hinge tõmmates põlvedele. Ma jooksen oma kuradi koristaja eest – või passija eest, või kuidas ta enda kohta ütlebki –, põgenen ta suurte pruunide silmade eest.

      Ei. Ma jooksen ära selle eest, kuidas ma temale reageerin.

      Need silmad kummitavad mind kindlasti kogu ülejäänud päeva. Ma tõusen püsti ja pühin laubalt higi ning mulle tuleb pähe soovimatu kujutlus temast minu ees põlvili, rätik peas.