E. L. James
Mister
Originaali tiitel:
The Mister
© 2019 by Erika James Limited
Kõik õigused kaitstud.
Tegemist on ilukirjandusteosega. Nimed, tegelaskujud, kohad ja sündmused on kas autori väljamõeldised või kasutatakse neid ilukirjanduslikus kontekstis. Kõik sarnasused elavate või surnud inimeste, reaalsete sündmuste ja paikadega on täiesti juhuslikud.
Inglise keelest tõlkinud Tiina Kanarbik
Toimetanud Koidu Raudvere
Originaali kujundanud Chris Zucker
Eestikeelse raamatu küljendanud Lauri Tuulik
© Kirjastus Pilgrim, 2019
ISBN 978-9949-621-91-0
e-ISBN 9789949099078
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Tia Elbale
Tänan sind su tarkuse, tugevuse, huumorimeele ja kaine mõtlemise, aga eelkõige armastuse eest.
PROLOOG
Ei. Ei. Ei. Mitte seda musta. Mitte seda lämmatavat musta. Mitte seda kilekotti. Teda haarab paanika, mis surub õhu kopsudest välja. Ma ei saa hingata. Ma ei saa hingata. Ta kurku tõuseb metalne hirmumaitse. Ma pean seda tegema. See on ainus võimalus. Ära liiguta. Ole rahulik. Hinga aeglaselt. Ära hingelda. Just nagu ta ütles. See saab varsti läbi. Saab läbi, ja siis olen ma vaba. Vaba. Vaba.
Nüüd. Jookse. Jookse. Jookse. Tüdruk jookseb raskelt ja kiiresti, tagasi vaatamata. Hirm sunnib teda edasi, kui ta põgenedes paarist hilisõhtusest poeskäijast mööda tormab. Tal veab – automaatuksed on lahti. Ta jookseb kirevate pühadekaunistuste alt läbi väljapääsu parkimisplatsile. Ta jookseb üha edasi ja edasi. Pargitud autode vahel ja siis metsa sisse. Ta jookseb elu eest, mööda väikest rada, läbi põldmurakate, oksaraod peksavad vastu nägu. Ta jookseb, kuni kopsud on lõhkemas. Jookse. Jookse. Jookse. Ära jää seisma.
Külm. Külm. Liiga külm. Väsimus teeb tüdruku pea uimaseks. Väsimus ja külm. Tuul ulub puudes, tungib läbi riiete otse luudesse. Ta kükitab põõsa all ja korjab maha kukkunud lehti, et tuimade kätega endale pesa teha. Magada. Tal on vaja magada. Ta heidab pikali külmale kõvale maapinnale, liiga väsinud, et karta, ja liiga väsinud, et nutta. Teised. Kas nad said minema? Ta sulgeb silmad. Kas nad põgenesid? Palun tee nii, et nad said vabaks. Palun tee nii, et neil oleks soe… Kuidas see kõik niimoodi läks?
Ta ärkab. Ta lebab prügikastide vahel, mis on täis ajalehti ja pappi. Ta väriseb. Tal on väga külm. Aga ta peab edasi minema. Tal on üks aadress. Ta tänab selle aadressi eest oma nana jumalat. Värisevate sõrmedega teeb ta paberi lahti. See on koht, kuhu ta peab minema. Nüüd. Nüüd. Nüüd.
Üks jalg teise ette. Kõnni. See on kõik, mida ta teha suudab. Kõnni. Kõnni. Kõnni. Maga siin ukse ees. Tõuse ja kõnni edasi. Kõnni. Ta joob McDonalds’i kraanist vett. Toit lõhnab ahvatlevalt.
Tal on külm. Nälg kraabib ta kõhus. Ta kõnnib ja kõnnib, järgides kaarti. Varastatud kaarti. Poest varastatud kaarti. Poest, kus on vilkuvad tuled ja jõulumuusika. Ta hoiab paberitükki selle vähese viimase jõuga, mis tal järel on. Paber on kulunud ja katki, sest see on nii palju päevi tema saapa sees olnud. Väsinud. Väga väsinud. Räpane. Väga räpane, külmunud ja hirmunud. See koht on ta ainus lootus. Ta tõstab väriseva käe ja vajutab uksekella.
Magda ootab teda. Tüdruku ema ju kirjutas talle. Naine võtab ta avasüli vastu. Ja seejärel tõmbub kiiresti eemale. Issand, laps. Mis sinuga juhtus? Ma ootasin sind eelmisel nädalal!
ESIMENE PEATÜKK
Üheööseks – selle poolt räägib nii mõndagi. Pole kohustusi, ootusi ega pettumusi, ma pean vaid nende nimed meeles pidama. Kes see eelmisel korral oli? Jojo? Jeanne? Jody? Ükskõik. Keegi nimetu kepikaaslane, kes oigas palju nii voodis kui ka väljaspool. Ma laman ja vahin Thamesi virvendust, mis peegeldub laes, ega suuda uinuda. Ma olen liiga rahutu, et magama jääda.
Täna õhtul on siin Caroline. Tema ei sobi nimetu keppimise kategooriasse. Mitte mingil juhul. Mida kuradit ma mõtlesin? Silmi kinni pannes püüan vaigistada tasast häält, mis seab kahtluse alla, kui mõistlik ikkagi oli oma parima sõbraga magada… jälle. Caroline magab mu kõrval, tema sale keha kümbleb jaanuarikuises hõbedases kuuvalguses, ta pikad jalad on põimunud minu jalgade ümber ja pea on mu õlal.
See on vale, nii vale. Ma hõõrun nägu ja püüan ära pühkida põlgust, mida ma enda vastu tunnen. Ta liigutab ja muudab asendit, ärgates unest. Üks maniküüritud küüs kriibib mu kõhtu ja libiseb üle kõhulihaste, seejärel teeb mu naba ümber ringe. Ma tunnen ta unist naeratust, kui ta sõrmed mu kubemekarvade poole sirutuvad. Ma võtan tal käest kinni ja tõstan selle huultele. „Kas me pole üheks ööks juba piisavalt pahandust teinud, Caro?“ Ma suudlen kordamööda kõiki ta sõrmi, et oma keeldumist pehmendada. Ma olen väsinud ja masendunud näägutavast süütundest, mis mind sisimas närib. See on Caroline, taeva pärast, mu parim sõber ja minu venna naine. Endine naine.
Ei. Mitte endine naine. Tema lesk.
See on kurb ja üksildane sõna selle kurva ja üksildase olukorra kohta.
„Oh, Maxim, palun. Tee nii, et ma unustaksin,“ sosistab Caroline ja surub mu rinnale sooja märja suudluse. Heites heledad juuksed näolt kõrvale, vaatab ta pikkade ripsmete vahelt üles mulle otsa ning ta silmad säravad ihast ja kurbusest.
Ma võtan ta armsa näo oma käte vahele ja raputan pead. „Me ei peaks seda tegema.“
„Ära ütle nii.“ Ta paneb sõrmed mu huultele, et ma vait jääksin. „Palun. Mul on seda vaja.“
Ma oigan. Ma lähen põrgusse.
„Palun,“ anub ta.
Raisk, see ongi põrgu.
Ja kuna minul on ka valus – sest ka mina tunnen vennast puudust – ja Caroline on mu side temaga, leiavad mu huuled tema omad ja ma sätin ta selili.
Kui ma ärkan, on toas ere talvine päikesevalgus, mis paneb mind silmi kissitama. Ma keeran ringi ja tunnen kergendust nähes, et Caroline on läinud ja jätnud endast maha kahetsusejälje – ning mu padjale kirjakese:
Sööme täna koos issi ja kasueidega õhtust?
Palun tule
Ka nemad leinavad
Kalli-kalli. X
Persse.
Seda ma küll ei taha. Ma sulgen silmad, olen tänulik, et olen üksi oma voodis, ja rõõmus (hoolimata meie öisest tegevusest), et otsustasime tulla kaks päeva pärast matuseid tagasi Londonisse.
Kuidas see, kurat, niimoodi käest ära läks?
Ainult üks väike drink enne und, ütles ta, ja ma vaatasin ta suurtesse sinistesse silmadesse, mis olid ääreni kurbust täis, ning teadsin, mida ta tahab. See oli sama pilk, millega ta mind vaatas sel õhtul, kui olime saanud teada Kiti õnnetusest ja enneaegsest surmast. Pilk, millele ma tookord ei suutnud vastu seista. Me olime nii palju kordi seda tantsu peaaegu tantsinud, aga sellel õhtul alistusin saatusele ja möödapääsmatu paratamatusega keppisin oma vennanaist.
Ja nüüd, kui Kit vaid kaks päeva tagasi maha maeti, tegime seda jälle.
Ma põrnitsen lage. Ilma mingi kahtluseta ei sobi ma