„Ühesõnaga, jah,“ jätkas vikaar. „Kuidas ma teie arvates hak-kama sain?“
Mida sa minult kuulda tahad? mõtles Andrew. Noh, sa ei ajanud kirstu ümber ega kutsunud kadunukest kogemata härra Hitleriks, seega ma ütleks: kümme kümnest.
„Te saite väga hästi hakkama,“ ütles ta.
„Ah, suurepärane, aitäh,“ ütles vikaar teda uuenenud pingsusega vaadates. „Ma hindan seda väga kõrgelt.“
Ta sirutas käe välja. Andrew surus seda ja püüdis käe kohe vabastada, aga vikaar hoidis seda kindlas haardes.
„Igatahes, ma peaks minema,“ ütles Andrew.
„Jah, jah muidugi,“ vastas vikaar lõpuks haaret vabastades.
Andrew hakkas mööda teerada eemalduma ja ohkas kergendunult, et edasise ülekuulamise eest pakku pääses.
„Varsti näeme, ma loodan,“ hüüdis vikaar talle järele.
TEINE PEATÜKK
Matustele oli aastate jooksul antud kõikvõimalikke eesliiteid – rahvatervise, lepingulised, hoolekande, lõige 46 – aga mitte ükski ümbernimetamise katse ei suutnud suutnud asendada originaali. Kui Andrew oli sattunud väljendile „kehviku matused“ oli ta pidanud seda üsna kohaseks; koguni romantiliseks – teataval dickenslikul moel. See viis ta mõtte kellelegi kuskil kauges külas – ainult pori ja kanade loksumine – sada viiskümmend aastat tagasi vapustavale süüfilisejuhtumile alla jäämas, suremas väärikas eas kahekümne seitsmendal eluaastal ja lustakalt veeretatud mingisse auku, kus ta peaks väetiseks saama. Tegelikkuses kogetu oli masendavalt kuiv. Matused olid nüüd üle terve Ühendkuningriigi seadusega volikogudele kaela määritud kohustus, mõeldud neile, kes olid kadunud märkamatult, nende surma oli tähele pandud võib-olla ainult nende laguneva surnukeha haisu või maksmata arve tõttu. Nüüd oli Andrew paljudel juhtudel avastanud, et kadunukesel oli pangaarvel piisavalt raha, et maksta pärast tema surma otsekorraldustega halduskulusid ja see tähendas, et maja püsis piisavalt soe, et surnukeha lagunemist kiirendada. Pärast viiendat sellist piinavat juhtumit oli ta kaalunud selle mainimist „teiste kommentaaride“ lahtris oma iga-aastases tööga rahulolu uuringus. Lõpuks eelistas ta küsida, kas neil võiks ühisköögis üks kann rohkem olla.
Teine väljend, millega ta oli hästi tuttavaks saanud, oli „kella üheksane laine“. Tema ülemus, Cameron, oli selle päritolu talle ise raevukalt mikrolaineahjus soojendatava biryan’i riisiroa pakendisse auke torkides selgitanud. „Kui sa üksi sured“ – säuh-säuh-säuh – „siis tõenäoliselt sind ka maetakse üksi“ – säuh-säuh-säuh – „nii, et kirik võib matused kell üheksa kaelast saada, sest on kindlalt teada, et kõik rongid võivad ära jääda“ – säuh-säuh-säuh – „kõik maanteed umbes olla“ – säuh – „ja mingit vahet ei ole“. Viimane noahoop. „Sest kedagi ei ole tulemas.“
Eelmisel aastal oli Andrew korraldanud kakskümmend viis sellist matust (siiani tema suurim hulk aasta peale). Ta oli ka neil kõigil käinud, ehkki seda temalt otseselt ei nõutud. Ta ütles endale, et see oli väike, aga tähendusrikas žest, et kohal oli keegi, keda seadus selleks ei kohusta. Aga üha enam tabas ta ennast vaatamas lihtsaid, ilustusteta kirste selleks määratud märgistamata platsil haudadesse lastavat, teades, et need ilmuvad veel kolm või neli korda nähtavale, kui teised kirstud nagu jubedas Tetrises hauda sobitatakse, ja mõtlemas, et tema kohalolek ei tähenda midagi.
Kui Andrew istus bussi peale, et tööle sõita, hindas ta oma lipsu ja kingi, mis mõlemad olid näinud paremaid aegu. Tema lipsul oli üks tundmatu päritoluga püsiplekk, mis keeldus taandumast. Tema kingad olid korralikult viksitud, aga hakkasid omandama kulunud väljanägemist. Liiga palju kokkupuuteid kirikuõue killustikuga, liiga palju kordi oli nahk veninud, kui ta oli varbaid vikaari sõnakoperduste ajal krõnksu tõmmanud. Ta peaks järgmisel palgapäeval tõesti ostma nii uue lipsu kui kingad.
Nüüd, kui matused olid läbi, võttis ta hetke, et John mõttes arhiveerida (perekonnanimi oli Sturrock, avastas ta, kui oli telefoni sisse lülitanud). Nagu ikka püüdis ta vastu panna kiusatusele jääda mõtlema, kuidas oli John nii haletsusväärselt lõpetanud. Kas tõesti ei olnud mõnd sugulast või ristipoega, kellega üksteisele vähemalt jõulukaarte saadeti? Või vana koolisõpra, kes helistas, olgu või ainult tema sünnipäeval? Aga see oli libe tee. Ta pidi enda huvides jääma nii häirimatuks kui võimalik, vähemalt selleks, et olla vaimselt piisavalt tugev tegelemaks järgmise vaese inimesega, kes sel moel lõpetab. Buss peatus punase tule taga. Selleks ajaks, kui fooris süttis roheline, oli Andrew sundinud ennast lõplikult hüvasti jätma.
Ta jõudis kontorisse ja vastas Cameroni reipale käeviipele omapoolse, vaoshoituma tervitusega. Vajudes oma kulunud, aastate jooksul tema kuju võtnud istmele, tõi ta nüüd kuuldavale kurvalt harjunud urhatuse. Olles alles äsja neljakümne kahe aastaseks saanud, oli ta mõelnud, et tal on veel mõned aastad ajani, mil ta hakkab väiksemaid kehalisi pingutusi illustreerima veidrate häälitsustega, aga universum paistis talle taktitundeliselt vihjavat, et ta läheneb nüüd ametlikult keskeale.
Ta kujutles, et üsna peagi alustab ta oma päeva otsekohe pärast ärkamist hakates halama, kui kerged on eksamid tänapäeva koolis ja kreemikaid pükse hulgi kokku ostma.
Ta ootas, kuni arvuti käivitub ja jälgis silmanurgast, kuidas tema kolleeg Keith hävitas pirakat šokolaadikooki ja oma tillukestelt töntsakatelt sõrmedelt metoodiliselt glasuuri lutsutas.
„Läks hästi?“ ütles Keith tõstmata pilku oma ekraanilt, millel Andrew teadis kõige tõenäolisemalt olevat pildigaleriid näitlejannadest, kel oli jätkunud jultumust vananeda, või midagi väikest ja karvast rulaga sõitmas.
„Läks rahuldavalt,“ ütles Andrew.
„Uudishimutsejaid oli?“ kostis hääl tema selja tagant.
Andrew võpatas. Ta ei olnud näinud Meredithi istet võtmas.
„Ei,“ vastas ta vaevumata ümber pöörama. „Ainult mina ja vikaar. Selgus, et need oli tema esimesed matused.“
„Põrgut, milline viis süütuse kaotamiseks!“ kostis Meredith.
„Parem see, kui toatäis itkejaid, kui aus olla,“ kommenteeris Keith oma väikesele sõrmele veel viimast lihvi andes. „Siis oleks pask täiega lahti, mis?“
Kontori telefon hakkas helisema, kõik kolm istusid seal ega tõstnud toru. Andrew oli juba sööta haaramas, aga Keithi frustratsioon tõi enne temast parima välja.
„Tere, Surma Haldus. Jah. Muidugi. Jah. Nimelt.“
Andrew otsis kõrvaklapid välja ja võttis ette Ella Fitzgeraldi esitusloendi. Ta oli Spotify alles üsna äsja avastanud, valmistades sellega rõõmu Keithile, kes lõbustas end järgmine kuu aega Andrew’d vanaisaks kutsudes. Ta tundis, et tahab alustada klassikaga, millegi julgustavaga. Ta otsustas „Summertime’i“ kasuks. Aga jõudis kuulata vaevalt kolm takti, enne kui tõstis pilgu ja nägi Keithi enda ees seismas, pekine kõht särginööpide vahelt välja pungitamas.
„Halloooo! Kas keegi on kodus?“
Andrew võttis kõrvaklapid peast.
„Koroner helistas. Meil on värske juhtum. Või noh, mitte värske surnukeha, muidugi, nad arvavad, et ta on julgelt paar nädalat surnud olnud. Ühtegi kergesti leitavat sugulast ei ole ja naabrid ei rääkinud temaga kunagi. Surnukeha on ära viidud, seega tahavad nad eluruumide ülevaatust kiir-kor-ras.“
„Nojah.“
Keith nokkis koorikut oma küünarnukil. „Kas homme sobiks?“
Andrew uuris märkmikku.
„Saan kohe hommikul minna.“
„Taevake, oled sa vast hakkaja,“ ütles