Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Heili Reinart

autasustati Alice’i mitme autasuga, sealhulgas Kotkaristiga.

      Alice Kuperjanov sai oma langenud mehe autasumaa – Tammistu mõisasüdame – ja elatiseks pool tema komandöripalgast. 1938. aastal müüs ta asunikutalu maha ja ostis selle eest Eha tänavale krundi. Kahekorruseline puumaja (praegu Eha 23a) suurte korteritega valmis 1939. aasta lõpuks. Perenaiste seltsi esinaisena pidas Alice auasjaks ehitada eeskujulik maja, eriti perenaise mugavusele mõeldes. Korterid oli avarad: vannitoa, kõrvalruumide ja moodsa elektripliidiga köögis. Kõik see toredus maksis palju, seepärast asus ta õde Adele Kuslapiga esimese korruse korterisse, teise aga üüris välja.

      Alice Kuperjanov arreteeriti 14. juulil 1941 hommikul kell pool neli oma kodus, nagu jutustas Postimehele 1942. aastal tema õde. Tugev prõmmimine uksele äratas naised ja kui Adele ukse avas, leidis ta sealt neli tšekisti, kellest ühes tundis ära Tartu NKVD ülema Mihhail Sõštšikovi. Naine väitis, et Alice’i pole kodus, lootes kogu hingest, et õde taipab akna kaudu põgeneda. Kui mehed korterit läbi otsima hakkasid, astus Alice oma toast välja. Sõštšikov võttis taskust mingi paberi ja ütles: „Teid on määratud asumisele.” Alice vastas kibedalt: „Mul ei ole siis siin Eestimaal mitte jalatäitki maad, kus ma võiksin olla …” Kui teda kiirustati ära minema, nentis ta ülemale pilkavalt: „Aega on küll! Meil on ainult üks rutt, nii teil kui minul – ja see rutt on surma poole.” Veel sai ta pigistada õe kätt ja silitada ta pead, siis kamandati ta veoauto kasti. Sõit läks Tartu jaama. Mari Raamot kirjutab oma mälestustes, et Alice seisis raudteejaama esisel kahe valvuri vahel. Märgates möödaminevat sõpra, tõstis Alice oma raudus käed ja hüüdis: „Eesti naised, võidelge edasi, kuni tuleb vabadus!”