ALICE KUPERJANOV – võitlejahingega naine
Alice oli tavaline noor eesti naine, kellele saatus oli andnud võimaluse olla ühe tähelepanuväärsema mehe kaaslane tolle lühikesel ja kangelaslikul eluteel. Ta tegi seda väärikalt, pühendumuse ja armastusega.
Alice Johanson sündis 24. oktoobril 1894 Tartumaal Aru vallas mõisa piiril asunud Raudsepa talus. Isa Andres oli sirgjooneline ja õigust nõudev, ema Kadri kaugelenägelikum ja kavalam. Tüdruk õppis kolm aastat Vana-Kuuste Sipe ministeeriumikoolis nagu tema tulevane abikaasa Julius Kuperjanovgi, kes oli Alice’ist ühe klassi jagu ees. Julius oli pärit Lalli talust Vana-Kuustest. Armas tütarlaps jäi Juliusele silma just koolipingist ja esmakordselt lasi ta sel huvil välja paista ühe koolinäidendi ettevalmistusel, kus noormees oma koolikaaslasega tükis osad ära vahetas, et saaks olla Alice’i südame võitja kas või lavalaudadelgi. Julius oma tumedate käharate juuste, hallikassiniste silmade ja tõsise ilmega oli tegelikult selletagi juba neiule silma jäänud.
Edasi läks Alice õppima Tartusse Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi (ENKS) tütarlaste gümnaasiumi. Samal ajal tudeeris Julius Kuperjanov Õpetajate Seminaris ja nii mõnigi kord puutusid nad linnas kokku, et uisuteel koos poognaid joonistada. Et lõputunnistust saada, sõitis Alice 1915. aastal Petrogradi4, kus sooritas lõpueksamid.
Alice jäi esialgu pealinna elama, et õppida raamatupidamist. Hiljem töötas ta suurlinnas valitud erialal. Kui Julius pärast esimese maailmasõja rindel haavata saamist 1917. aastal koju saabus, asus ta tegutsema loodavas Tartu tagavarapataljonis. Pataljon lähetas ta Petrogradi Sõjaväelaste Keskkomiteesse ja noormees kasutas juhust, et Alice’il kosjas käia. Alice tuligi kuu hiljem, pärast ligemale kolmeaastast eemal viibimist Tartusse.
Neiu jätkas tööd raamatupidajana. Tema Turu 11a korter muutus peagi eestlastest ohvitserkonna salajaseks bürooks, kus oli hea koos käia. Alice tunnistas, et kui Julius poleks aktiivselt enamlaste vastane olnud, ei oleks ta nii palju kaasa löönud.
Veebruarikuus marssisid Tartusse Saksa okupatsiooniväed. Päev hiljem ilmusid linna kuulutustulpadele sildid stiilis „Käsen, poon ja lasen!”. Julius ja Alice otsustasid linnast kaduda, sest järgmisel pühapäeval pidi olema nende laulatus. Jõudnud Kambjasse, arvas Julius, et laulatusega peaks kiirustama. Ta sõitis praost Ederbergi juurde ja rääkis ta nõusse. 26. veebruaril 1918 kuulutati Alice ja Julius Kambja kirikumõisas abielurahvaks. Noore pruudi kõrvu jäid kumisema Juliuse ema sõnad: „Oh, latsekese, mes teid küll iin oodap!”
Väliselt möödus okupatsiooniaegne suvi maal Alice’i vanemate juures lõbusalt, kuid selle varjus käis vaibumatu põrandaalune töö ja relvade muretsemine. Augustikuu lõpus asusid Kuperjanovid linna Aida 4a hoovimajja. Sellest kujunes illegaalne Kaitseliidu staap, kus salaja koosolekuid peeti. Alice’i ülesanne oli paberite peitmine. Need olid ohtlikud dokumendid: meeste nimekirjad ja relvade ning laskemoona loetelu.
Sakslaste lahkumise ja bolševike saabumise vahele palju aega ei jäänud. Julius püüdis küll sõjamehi organiseerida, aga 21. detsembriks oli selge, et Tartut punaste vastu hoida ei suudeta. Alice’i meelest oli õudne tunne seista paratamatuse ees ja oma kodu maha jätta. „Ära sa palju kaasa võta, sest hiljemalt kolme nädala pärast oleme Tartus tagasi,” ütles Julius. Alice vaatas talle ühtaegu imestuse ja imetlusega otsa.
Sama päeva õhtuks jõudsid Käreverre peale käputäie Tartu kaitseliitlaste ka Võnnu all tegutsenud mehed. See oli Alice’ile esimene öö sõjas. „Hea on, kui inimene võib kellessegi nii uskuda, nagu mina uskusin oma mehesse. Ütles vahest: „Ära karda, Alli,” siis oli kõik hirm nagu peoga pühitud.”
22. detsembril kasvas väeosa 41 meheni ja järgmisel päeval sai Julius 2. diviisi ülemalt loa moodustada partisanide salk. Liiguti Puurmanisse, kuhu rajati oma staap. Esimene päev kulus peamiselt sisseseadmisele. Söögi peale hakati mõtlema lõuna paiku. Kuna Alice kusagilt suurt pada ei leidnud, valis ta söögitegemise kohaks mõisa pesuköögi, kus oli suur katel. Esimeseks toiduks keetis ta tanguputru, abilisteks paar Treffneri gümnasisti. Õhtuks tapeti mõisalaudast siga ja siis oli leitud lahendus ka lihamurele.
Väeosa koosseis oli väga kirju ja jättis eriti rõivastelt palju soovida. Riiete muretsemiseks anti ümberkaudsetele valdadele rekvisitsioonikäsud. Varustust toodi, kuid kahjuks ei jätkunud seda siiski kõigile. Kui ette võeti esimene partisaniretk, tuli Alice’il mõte teha meestele voodilinadest valged ürbid, et nad maastikul tähelepandamatuks jääksid. Oma kätega õmbles ta need valmis. Tegi esimesed varrukamärgidki, materjaliks mõisaproua kübarakartongist leitud samet- ja plüüskübarad ning valgeks kandiks lihtne pesuriie. Hõbedaste pealuude saamine oli esialgu raskendatud, selle asemel kasutati ajutiselt valget paela üle musta vapi.
11. jaanuaril andis Kuperjanov oma partisanidele käsu Tartut tagasi vallutama minna. Samale otsusele oli jõudnud soomusrongi juht kapten Karl Parts ja nii need kaks oma jõud ühendasidki. 14. jaanuari keskpäeval oli rõõm Tartu vabastamise üle tohutu.
Tartusse jõudnud, leidsid Alice ja Julius, et punased olid nende korteri rüüstanud. Nii tuli ajutiselt elama asuda võõrastemajja London. Kuperjanovi salk nimetati ümber partisanide pataljoniks. Juliusele lisandusid nüüd ka garnisoniülema kohustused. Magada sai ta vaid paar tundi öö jooksul ja Alice tegi omalt poolt kõik, et sel lühikesel ajal keegi meest segama ei pääseks.
Partisanide 1. rood asus Tartus korterisse Tähe 43 villa Margarethe hoonesse, kust punased just oma kantseleiga välja olid kolinud. Selle maja katusel lehviski partisanide lahingulipp esimest korda. Keegi vabatahtlik Johanson oli Kambjast tulles sinimustvalge lipu kaasa toonud. Olles kunstnikukalduvusega, joonistas ta valmis ka surnupealuu. Õmblustöö tegid preilid Amalie ja Iida Kärner. Partisanidele anti aega Tartus olla vaid üheksa päeva, siis liikusid nad Elva poole. Alice jäi Tartusse korraldama uut kodu villa Margarethesse.
29. jaanuaril otsustas Alice Tartust rongiga pataljoni juurde sõita. Sel teekonnal tutvus ta proua Mari Raamotiga, kes sõitis soomusrongi peal võitlevat poega vaatama. Soomusrongidele oli appi saadetud Soome Põhjapoegade rügement. 31. jaanuari öösel sai Alice mehelt teate, kus see lubas tal järele liikuda Laane tallu Paju mõisa lähedal. Uneaeg sel viimasel ööl jäi napiks. Juba kella viiest hommikul istusid nad ärkvel ja ootasid polkovnik Kalmu käsku Paju mõis tagasi võtta.
Kui algasid lahingu ettevalmistused, saatis Julius naise Tellistesse sidumispunkti. Hommik oli selge, külm ja päikesepaisteline, kui nad teineteisele „nägemiseni” ütlesid. Algas Paju lahing. Kuulipilduja- ja püssituli kestsid lakkamatult. Sidumispunkti kanti muudkui haavatuid. Ühel hetkel kanti sinna ka haavatud Julius. Alice oli tema kõrval, kui reega jaama sõideti ja raskesti haavatu rongi peale tõsteti. Julius avas korraks silmad, naeratas ja katsus naise kätt suruda.
Kahjuks seisis rong haavatutega jaamas pea õhtuni, alles siis hakkas tasakesi Tartu poole liikuma. Pukas jäi Alice rongist maha, kui oli arstile telefoneerima läinud. Terve öö pidi murest hullunud naine otsima võimalusi Tartusse jõudmiseks. Alles kell üheksa hommikul jõudis Alice haiglasse oma teadvusetu mehe juurde.
Arstid lootust ei andnud ja Alice’il jäi üle ainult haavatud mehe juures hospidalis istuda. „Lõuna paiku, kui ta kord jälle silmad avas, ütlesin talle: „Kas tead, et Valga on meie!” Ta vastas valulise ilmega: „Seda ma püüdsin!”,” meenutas Alice. Järgmisel hommikul, 2. veebruaril kell pool kuus Julius suri. Leinamajas, villa Margarethe hoones vooris mitu päeva inimesi, et oma kangelasega jumalaga jätta.
Tartus Raadi kalmistul avati 1925. aastal Julius Kuperjanovi mälestusmärk, autoriks skulptor Jaan Koort.
Pärast mehe surma pidi lesk end kuidagi lohutama. Jõudu andis tegutsemine. Alice õppis Tartu kõrgemas muusikakoolis laulmist ja töötas samal ajal asjaajajana Punase Risti