Keset ema lootusetust ja lärmi olin tundnud meie lähedal midagi rahulikku, kuigi teadsin, et oleme selles vesises põrgus, selles rappuvas autos üksi. Mingi heatahtlik kohalolek, mis hoolis meist, kuid ei saanud sekkuda, võib-olla istus ta tagaistmel. See kohalolek ei suutnud takistada, ei saanud midagi parata, ainult vaadata ja tähele panna. Hiljem mõtlesin, kas see oli lummutislik versioon praegusest minust, kes saatis autos nooremat mind ja ema.
Järgmisel hommikul oli mehel, kes hoolitses mesilaste eest, seljas valge kortsus kaitserõivastus, mille külge olid kinnitatud sõrmikud ja võrguga kübar. Mesilased elasid väikeses tagaaias liistudega tarus. Vaatasime majakese tagaküljel juurdeehituses asuvas köögis välja õue. Mees hüüdis mind ja viipas, et läheksin vaatama.
„Siin ei ole midagi karta,” kinnitas ta.
„Ta on mesilaste suhtes üsna allergiline,” hüüdis ema. Kunagi olin astunud mesilasele ja mu jalg paistetas üles, ma ei saanud sellele nädal otsa toetuda.
„Minu mesilased on väga rõõmsad,” kinnitas mees. „Nad ei nõela.” Ta võttis rääkides mütsi peast, et me saaksime ta nägu näha. „Need on meemesilased, nemad on sõbralikud,” lisas ta.
„Aga teil on ürp seljas,” väitis ema. „Tema on lühikestes pükstes. Teda ei kaitse miski.”
„See on sellepärast, et ma pean nende mee ära võtma. Muidu oleksin samamoodi riides. Nad ei taha sind nõelata,” ütles mees mulle. „Kas sa tead, mis nendega juhtub, kui nad nõelavad? Nad annavad oma elu.” Ta vaikis. „Miks peaksid nad tahtma anda oma elu, et sulle haiget teha, kui nad on rõõmsad ja sa ei tee neile halba?”
„Kas te olete kindel?” küsis ema uuesti. Olukord tundus vale, aga mida meie ka mesilastest teadsime.
„Jah,” kinnitas mees ja pani kübara uuesti pähe. Ma ei olnud kunagi mesitaru lähedalt näinud.
„Olgu,” ütles ema, kuigi oli vaid poolenisti veendunud. Kõndisin mehe juurde ja silmitsesin sametist kihisevat massi. Mesilased moodustasid pruuni väreleva vaiba. Mõned lendasid kõrgemal ja hüplesid üleval nagu pisikesed õhupallid nööri otsas. Üks maandus mu põsel ja hakkas seal ringi kõndima. Ma ei teadnud, et see on omamoodi ettevalmistav tants. Kui püüdsin mesilast ära pühkida, jäi see paigale ja nõelas.
Jooksin tagasi ema juurde, kes tõmbas mu kööki. Avatud aknast kandus ta hääl välja.
„Mida te ometi mõtlesite?” karjus ema mehele üksteise järel kapiuksi avades, haaras siis söögisooda ja segas selle kausis veega pastaks. „Kuidas te julgesite?” Ta kükitas minu kõrvale, tõmbas nõela pintsettidega välja ja patsutas pastat sõrmeotstega mu üles paistetama hakkavale põsele.
„On alles idioot,” pomises ta. „Täies kaitseriietuses. Ja tuleb tüdrukule ütlema, et ohtu ei ole.”
Kui meil raha pisut üle oli, sõitsime Draegerio turule, kus delikatessileti taga pöörles ahjurivis aeglaselt ridade kaupa liha. Poes lõhnas magusa mustuse ja auru järele. Oli näha, millised kanad on toored, sest need olid erkvalged ja nahale oli raputatud oranži pulbrit, küpsed kanad olid pruunid ja pingul. Ema võttis numbri.
„Palun pool grillkana,” ütles ta, kui järjekord meie kätte jõudis. Üks mees, kellel olid käes aiakääre meenutavad riistad, lõikas linnu pooleks, nii et ribid mõnusasti krõmpsusid. Ta torkas pooliku kana valgesse hõbedase vooderdusega kotti.
Tagasi autosse jõudes toetas ema koti meie vahele käsipidurile, rebis selle lahti ja me sõime kana näppude vahel, nii et aknad tõmbusid uduseks.
Kui olime lõpetanud, kägardas ema koti kontide ümber kokku, pühkis mu rasvased sõrmed salvrätikuga puhtaks ja uuris siis mu peopesa. Kohal, kus käsi randmest liigub, olid nahal vaod nagu kuivanud jõesäng, kui seda kõrgelt vaadata. Kahel inimesel ei ole kunagi ühesugused jooned, seletas ema, kuid muster on kõigil sarnane.
„Oh heldus,” pomises ta nägu krimpsutades.
„Mis on?” uurisin.
„Lihtsalt … see pole kuigi hea. Jooned on harulised.” Emal oli löödud ilme. Ta muutus kaugeks ja vaikseks. Tegime seda läbi palju kordi erinevates variatsioonides, lisades üksikasju, kui ma vanemaks sain, ja iga kord tegi ema sama vea, nagu oleks kõik uus.
„Mida see tähendab?” Mu rinnus ja kõhus kerkis paanika.
„Ma ei ole eladeski midagi säärast näinud. Elujoon, see kaardus, siin – augud ja mullid?”
„Mis mullidel häda on?”
„Need tähendavad traumat, mõranemist,” ütles ema. „Mul on nii kahju.” Teadsin, et ta ei vabanda käe, vaid minu elu pärast. Mu elu alguse pärast, mida ma ei mäletanud. Selle pärast, kui kehvasti asjad olid. Ta võis varem arvata, et ma ei tea, milline peaks perekond olema, kuid kord, umbes sel ajal, kui ma ajasin mänguväljakul taga liiga suurte kingadega poissi, kuulis ema mind talle põlglikult ütlemas: „Sul ei ole isegi isa.”
„Mis joon see on?” küsisin ja osutasin joonele, mis jooksis mu väikese sõrme juurest alla.
„Sinu südamejoon,” vastas ema. „Samuti raske.” Mind tundus haaravat südamevalu, kuigi enne oli kõik olnud hästi.
„Ja see?” Viimane, otse läbi mu peo keskosa, hargnedes elujoonest. Algul tugev – oh, lootus! –, kuid vajus seejärel alla, muutus peenemaks ja hargnes nagu oksaraag.
„Oota!” ütles ema rõõmsamaks muutudes. „See on ju vasak käsi?” Ta oli düslektik ja oli käed segamini ajanud.
„Jah,” vastasin.
„Siis on hästi. Vasak käsi räägib sellest, millised olud sa kaasa said. Näita oma paremat kätt.”
Andsin emale teise käe ja ta hoidis seda ettevaatlikult, libistas sõrmega üle joonte, keeras kätt, et paremini näha. Kanarasv pani naha vastu peegelduma. „See käsi räägib mulle, mida sa oma elust teed,” ütles ema. „See pool on hoopis parem.”
Kuidas ta seda teadis? Arutasin endamisi, kas ta võis õppida käelugemist Indias.
Indias ei kasuta inimesed avalikes kohtades vasakut kätt, rääkis ema. Seltskondlikes olukordades kasutatakse üksnes paremat kätt. See on nii sellepärast, et nad ei tarvita tualettpaberit, vaid vasakut kätt, mille nad pärast puhtaks pesevad. See tekitas minus õudust.
„Kui ma Indiasse lähen,” ütlesin iga kord, kui India jutuks tuli, „siis võtan oma tualettpaberi kaasa.”
Ema jutustas mulle Indiast, kuidas ta käis Allahabadis Kumbha Mela usupühal, mis toimub vaid kord kaheteist aasta tagant Gangese ja Yamuna jõe ühinemiskohas. Rahvast oli tohutult. Kaugel õnnistas üks väga püha müüriserval istuv mees apelsine ja viskas neid rahva sekka.
„Ta oli nii kaugel, et tundus vaid tollipikkune,” ütles ema. Algul ei kukkunud apelsinid tema lähedale, kuid siis viskas mees veel ühe, ema sai aru, et see lendab tema poole ja – põmm! – see tabas teda rindu, otse südame kohale ja võttis ta hingetuks.
Apelsin põrkas eemale ja meestesalk tormas seda püüdma, jätkas ema, nii et ta ei saanud seda endale. Kuid ma teadsin, et see, et nii kaugelt visatud püha apelsin oli tema südant tabanud, tähendas midagi erilist tema, meie kohta.
„Tead,” ütles ema, „kui sa sündisid, tuhisesid sa välja nagu mingi rakett.” Ta oli seda mulle palju kordi rääkinud, kuid ma lasin tal uuesti jutustada, nagu oleksin unustanud. „Ma käisin perekoolis ja seal räägiti igal pool, et ma pean pressima, ja siis tulid sa nii kiiresti välja, et ma ei suutnud sind peatada.” Mulle meeldis see lugu – see, kuidas ma erinevalt teistest lastest