„Ja see,” lisas ema teist ajakirja avades, „on sinu isa.” Seda nägu ma nägin. Mu isa oli kena, tumedate juuste, punaste huulte ja meeldiva naeratusega. Mägironija oli ebamäärane, mu isa aga oluline. Kuigi mägironija oli see, kes minu eest hoolitses, haletsesin nüüd teda tema ebaolulisuse pärast ja tundsin end samas halvasti, et teda haletsesin, kuna tema oli see, kes oli meiega.
Olime elanud Tahoes ligi kaks aastat, kui ema tahtis mägironija maha jätta ja tagasi Lahepiirkonda kolida. See oli umbes sel ajal, kui ajakirjas Time ilmus 1983. aasta jaanuaris, kui olin neljane, artikkel „Aasta masin” minu isast ja arvutitest, milles ta vihjas, et mu ema oli maganud paljude meestega ja valetanud. Artiklis rääkis ta ka minust, öeldes: „Kakskümmend kaheksa protsenti Ühendriikide meestest võib olla isa” – arvatavasti põhines see mingil DNA-testi tulemustega manipuleerimisel.
Kui ema oli artikli läbi lugenud, liikus ta nagu aeg luubis, näolihased lõdvad. Ta tegi süüa, köögi tuled kustunud, välja arvatud hämar valgus, mis paistis ühe kapi alt. Kuid paari päeva pärast oli ta iseenda ja oma huumorimeele tagasi saanud ning saatis isale foto, millel ma istusin alati toolil, seljas vaid Groucho Marxi suure plastnina ja võltsvuntsidega prillid.
„Minu meelest on see sinu laps!” kirjutas ema foto tagaküljele. Tollal olid isal vuntsid, ta kandis prille ja tal oli suur nina.
Vastuseks saatis isa talle tšeki viiesajale dollarile ning seda raha kasutaski ema, et kolida tagasi Lahepiirkonda, kus üürisime kuuks ajaks toa Menlo Parki Avy Avenuel asuvas majas, mille hipist omanik pidas mesilasi.
Päev pärast meie naasmist Tahoest tahtis isa näidata meile oma uut maja. Ma ei olnud teda aastaid kohanud ega näinud pärast seda jälle aastaid. Mälestus tollest päevast, röögatust majast ja minu võõrast isast tundus hiljem sürrealistlik, nagu ei olekski seda tegelikult juhtunud.
Ta tuli meile oma Porschega järele.
Majas ei olnud mööblit, ainult hiiglaslikud toad. Ühest tohutu suurest rõskest toast leidsime emaga poodiumilt oreli, puitkesta, mille all olid pedaalid, ning kaks tuba, mille seinavõrestikku katsid sajad metalltorud, mõned nii suured, et ma oleks võinud neisse sisse mahtuda, mõned väiksemad kui mu sõrmeküüs ning igas suuruses nende kahe vahel. Kõik torud asusid spetsiaalselt nende jaoks valmistatud puittaskutes.
Leidsin lifti ja sõitsin sellega mitu korda üles-alla, kuni Steve ütles, et aitab.
Fassaad, mis paistis sissesõiduteelt, osutus kitsamaks ning teine külg, mis avanes muruplatsile, oli hiigelsuur, valgete kaartega, mida katsid erkroosad imelillepõõsad. „See maja on pask,” ütles Steve mu emale. „Ehitustöö on pask. Ma lammutan selle maha. Ma ostsin selle paiga puude pärast.” Olin vapustatud, kuid nemad kõndisid edasi, nagu ei oleks midagi juhtunud. Kuidas võis ta hoolida puudest, kui tal oli säärane maja? Kas ta lammutab selle enne, kui mul avaneb võimalus tagasi tulla?
Isa s-d kõlasid, nagu oleks tuletikku vees kustutatud. Ta kõndis pisut ette kaldu, nagu roniks ülesmäge, tundus, et ta põlved ei lähegi päris sirgu. Tumedad juuksed langesid näole ja ta heitis neid peanõksuga silme eest ära. Nägu tundus tumedate läikivate juuste taustal rõõsk. Tema lähedal viibimine selles erksas valguses, mulla ja puude lõhnas, maa avaruses, mõjus elektriliselt ja võluväeliselt. Kord tabasin ta mind oma teravate pruunide silmadega piidlemas.
Ta osutas kolmele hiiglaslikule tammele suure muruplatsi kaugemas otsas. „Need,” ütles ta mu emale. „Nende pärast ma selle koha ostsin.”
Kas ta tegi nalja? Ma ei saanud aru.
„Kui vanad need on?” küsis ema.
„Kakssada aastat.” Mu käed ulatusid vaid kõige väiksema puuosa ümber.
Jalutasime tagasi maja poole ja siis künkast alla suure basseini juurde keset kõrget hoolitsemata rohumaad ning seisime basseini serval ja vaatasime vett, mille pinda katsid tuhanded surnud putukad: mustad ämblikud, väriämblikud, surnud ühe tiivaga kiil. Vett ei olnud putukate alt peaaegu näha. Vees hulpis ka üks konn, valge kõht ülespoole, ja nii palju kuivanud lehti, et vesi oli muutunud paksuks ja tindikarva tumedaks.
„Tundub, et sind ootab basseinipuhastus, Steve,” tähendas ema.
„Või võtan selle lihtsalt välja,” ütles isa ning tol öösel nägin unes, kuidas putukad ja loomad kerkivad basseinist lohedena üles, tõusevad ägedalt tiibu lehvitades taevasse ja jätavad maha valge valgusega üle kallatud selge türkiissinise vee.
Paar nädalat hiljem ostis isa meile rohelise Volkswageni asemele hõbedase Honda Civicu. Läksime sellele parklasse järele.
Mõni kuu hiljem tahtis ema puhkust ja me sõitsime Harbin Hot Springsi, kuhu jäime ööseks. Tagasi sõites oli juba pime ja sadas vihma ning maanteel, mis lookles küngaste vahel, mõnetunnise sõidu kaugusel kodust, eksis ema ära. Emapoolne kojamees oli parem, teine oli keskelt paindunud ja vedas aknale jälje. Tuuleklaasil oli minu istme ees väikese silmakujuline auk, mille oli arvatavasti jätnud väike kivi.
„Pole midagi. Mitte midagi,” ütles ema. Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtles. Ta hakkas nutma, see oli kõrge ja ühtlane heli, nagu oleks poognaga üle keele tõmmatud.
Kahekümne kaheksa aastaselt ja jälle üksikuna avastas ema, et lapse kasvatamine on palju raskem kui ta oli oodanud. Ta perekond ei saanud teda kuigi palju toetada, ema isa Jim laenas talle väikseid summasid ning ostis mulle varsti mu esimese paari toekaid kingi, kuid ei aidanud millegi enamaga. Ema kasuema Faye hoidis mind hiljem vahetevahel, kuid talle ei meeldinud oma majas lapsed, kes mööbli sassi ajavad. Ema vanem õde Kathy oli samuti väikese lapsega üksikema ning tema kaks nooremat õde olid oma elu alustamas. Mu emal oli sügavalt häbi, et ta ei ole abielus, ja ta tundis end ühiskonnast väljatõugatuna.
Sõitsime üle samade küngaste, mis olid päeval tundunud siledad ja heasoovlikud nagu kaameliküürud. Nüüd joonistasid kõrgendikud tumedale taevale kõledaid musti jooni. Ema nuttis valjemini, õhku ahmides. Mina olin rahulik ja vaikne. Vastu tuli üks auto ja ma vaatasin ema poole, et hetkelises tuledesõõris ta nägu näha.
„Me magasime vist ärakeeramise maha. Mul ei ole aimugi.” Sadas aina kõvemini ja ema keeras kojamehed tugevamini tööle. Vihm täitis poolringid kohe, kui need olid puhtaks pühitud.
„Ma ei taha seda elu,” nuuksus ema. „Mul on elamisest kõrini. Kuuurat!” Ta karjus kogu kõrist. Nagu udusireen. Katsin kõrvad kinni. „Pask! Pask!” karjus ema tuuleklaasile. Nagu oleks ta tuuleklaasi peale vihane.
Olin neljane ja kahe turvavööga ema kõrval istme külge kinnitatud, näoga sõidusuunas (see oli enne seda, kui lapsed hakkasid tagaistmel istuma). Kujutlesin meist mööduvates ja vastu sõitvates autodes rahu ning soovisin, et oleksin hoopis mõnes neist autodest. Kui vaid ema oleks selline nagu enne, päeval. Üks versioon temast oli teisele kättesaamatu. Ema ütles hiljem, et isegi kui ta lõpetada ei suutnud, teadis ta röökides, et ma olen küllalt vana, et seda mäletada.
„Mul ei ole midagi,” karjus ema. „See elu on pask. Paask!” Ta tõmbas hinge. „Ma ei taha enam elada! Seda sitast elu. Ma viihkan seda elu!” Ta kurk oli kare ja hääl karjumisest kähe. „Seda pasast elu.”
Ta vajutas karjudes tugevamini gaasipedaalile ja auto hüppas krigisedes edasi mööda teed, vihm süljena plärtsumas – nagu oleks ema soovinud, et mootor oleks osa tema häälest.
„Kuradi ajakiri Time. Kuradi kuramuse raisk.” Raisk oli kangem kui kurat, torkis oma teravusega mu päikesepõimikusse. Ema lasi kuuldavale sõnatu röögatuse, raputas pead, nii et juuksed lehvisid, ja virutas peopesa vastu armatuuri, nii et ma võpatasin.
„Mis on?” karjus ta, sest ma võpatasin. „Mis on???”
Muutusin kangeks, minust sai kangena autos istuva tüdruku võrdkuju.