Siis istus Ruusa Jüri mõisakõrtsis ja hakkas pikkamisi viha võtma.
„Ma ikka kaeban mõne mehe kohtusse,“ lausus ta ja pigistas mõista andes ühe silma kinni. Ta oli suur mõistukõnemees, uhke sellele, et oli kahehobuse-maa rentnik, ja luges ennast pooleteranikest suuremaks, kõnelemata moonakaist, ja oli täna tähtsam ja toredam kui muidu. Sest ta oli juba ühe poolkortli ära joonud, paar pudelit õlut ja ühe moltke. Habemetüügastega lõug vormitu suu all kippus ninatargalt paremale ja pahemale kõrtsiliste poole.
Kõrtsimees talitas käisteväel leti taga, ulatas pudeleid, kallas kortleid ja valmistas aanispitse, punetas ja heitis mõne sõna tõusva ja vajuva ja uuesti hooga ürgava jutumüra sekka, tuli mõnikord leti tagant välja ja läks tagatuppa, nõndanimetatud saksakambrisse, kus istusid Jaanusson, vallakirjutaja ja piimarentnik, kes ennevanasti oli olnud vanaparuni kokk, võtsid kristallköömlit alla ja sõid peale sardinaid. Ka nemad olid kellelegi pahased, nimetasid teda aga selgelt ja lihtsalt noorparuniks.
Leti juures aga käratas Ruusa Jüri järsku kuus pudelit õlut välja nii kõva häälega, et kõrtsimees ei saanud enam saksakambris jutust osa võtta ja küsis leti taha minnes:
„Mis tuli sul siis äkki taga on?“
Ruusa Jüri aga oli leidnud mehe, kes mõtlikult ja heakskiitvalt oli noogutanud, kui ta jälle oli silma pilgutanud ja ütelnud: „Küll mõni mees kahetseb… ega see nõnda ei jää.“ Kuigi see heakskiitja oli vaid pooleteramees Roosenpärk, aga ta uskus Ruusa Jüri ähvardust, mispärast ta siis ka lauda kutsuti.
„Sa oled ikka õige pika toimega,“ tähendas teine pooleteramees Lohk oma kibeda piibusuitsu seest, „näidanud siis, kui noorparun veel siin oli.“
„Pole seal teha huisapäisa midagi,“ pilgutas Ruusa Jüri silma oma kaaslasele, kes ruttu rüüpas ja jälle heakskiitvalt noogutas. Ruusa Jüri ei vaadanudki Lohu poole, tema vastus nagu ei olnud sellele määratudki. Targad inimesed kaaluvad enne kõik põhjalikult ja kavalalt läbi, et siis tegu oleks seda mõjuvam. Seda veendumust püüdis ta ühe silma kinnipigistamisega sisendada ka pooleteramehele Roosenpärgile ja lõi temaga klaasi kokku.
Aga see Lohk seal, kes ei tihanud osta rohkem kui pudeli õlut ja konutas ühe juures tundi paar ja ootas, et keegi temale ostaks, ei andnud rahu. Tõmbas aga oma piibust vängeid pilvi ja saatis kuidagi vaikseks mineva tähelepanu sekka lause.:
„Mõni mees venitab enese ülerinna-tõstmise jutugagi ära.“
See oli juba lausa väljakutse. Ja kui Lohk veel ka ühe silma kinni pigistas, siis läks vaikus üsna tihedaks, õlle ja viina lehk hakkas lasuma ja laadis ennast äikese survet täis. Kõrtsimees püüdis küll juttu kõrvale juhtida ja küsis naabervalla peremehelt, kas ta on kuulnud, et Laasi talu hobusevaras on kinni võetud, kuid peremees oli silmad sulgenud ja teeskles tukkumist, et mitte tekkiva tüli tunnistajaks saada ja siis muudkui sõita kohtuid mööda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.