„Paar õunavarast… lõhkusid uibusid… Kutsu noorparun välja.“
Taan sai marjanaisele järele hüüda: „Mina õunu ei varastanud. Ütle emale, et ei varastanud.“ Kisendas seda heledalt ja jonnakalt vanale naisele järele.
Ja siis tuligi noorparun. Ta heitis pahura pilgu üle poisikeste, nagu oleksid nad kärbsed, ütles vaid „vallamaja juurde“ ja kõndis ise ees.
Noorparun oli tõepoolest noor. Oli vanaparuni õepoeg ja pidi mõisa pärima, oli siia tulnud „maapidamist nuusutama“, nagu ütles rendihärra valitseja Jaanusson, kes ka hiljem seletas, et polnud noorel parunil õigust raasugi talitada nõnda, nagu ta seda tegi. Ja ei oleks mitte keegi pidanud ega tohtinud tema käsku täita. Ütelgu kümme korda, et tema olevat mõisa politsei. Aga seda ta ei ole, see amet on rendihärra kaudu valitseja Jaanussoni käes. Ja pole mõisapolitseil ja vallamajal mitte midagi ühist: mõis on mõis ja vald on vald. Mis õigusega täidab vallakasak käske, mida annab noor nolk, olgu ta sada korda parun, kui tal pole volitusi. Aga kasak täitis ja andis vallamaja „käärkambris“ Ruusa Villemile viisteist sirakat ära, nõnda et veri oli taga.
Tümmi Taani päästis Jaanusson ise, kuigi Tümmi Leena oli juba vallamaja ees ja sikutas oma poega kättpidi enda poole ja suu muudkui käis, et kas last tahetakse ära tappa mõne õunapabula pärast, mida ta ei ole eluilmas võtnud ja kunagi ei võta võõrast vara ja on saanud ristiinimese kasvatuse ja nimigi on pandud Taaniel, kes oli lõvikoopas, ja nüüd on kõik lõvid lahti lastud… ja siis parajasti tuli Jaanusson ja kõneles noore paruniga saksa keelt. See kuulas igava ilmega pealt, vaatas vaid maha ja kortsutas kulme ning näppis vurre, mis polnud veel küllalt pikad näppimiseks ja keerutamiskatseiks.
Ja siis lastigi Taan lahti ja nüüd vaid vaikselt inisev Ruusa Villem viidi kongi ja noorparun ise läks kaasa ja sealt kostis varsti sähvatusi ja siis kohe „ai“, „ai“ ja viimaks hele kisa, mis lõppes nagu ootamata.
Rahvast oli kokku jooksnud küllalt, naisi, tütarlapsi ja poisikesi, ka mõni mees, kes maha vaatas.
Esimesena väljus noorparun, kes vallamajast pöördus nüüd paremat kätt pargi poole. Kui ta läks puiesteed mööda edasi üle ojasilla, keerutas ta muretult keppi. Temale vaadati järele, ei lausutud tema suhtes midagi. Valitseja Jaanusson küsis, kus on vallakirjutaja, ja sai teada, et see on välja sõitnud. Ütles siis üle õla tagasi, et parunil polnud selleks mingit õigust.
Tümmi Taan sai alles hiljem teada, et Jaanusson ise oli maantee tagant kaasikust näinud, kuidas ta oli rahulikult sigu karjatanud ja pole aeda saanudki. Seda oli ta parunile ka seletanud ja sellepärast jäi Taan ka nuhtlusest ilma.
Niipea kui parun oli minema läinud, kiirustasid naised kohe uksest sisse Villemi järele. Halliks kahvatanud, nutust vettinud näoga poisikene vaadati hoolikalt läbi, toodi välja, näidati teistele ka, et verised vermed olid järel, ja siis ütles Tümmi Leena need sõnad, mis vallakasak viis edasi parunile: „Kas tahtsid lapsest verekäki teha või? Tuleb mõni mõisasaks, kohe oled sa põlve kaapimas, et las ma nüpeldan teiste lapsi.“
Vallakasak, lühikeseks pügatud hallikate vurrudega kõhetu ja väike mees, läks näost valgeks ja ruttas sõnagi ütlemata sama teed, mida parun parajasti oli läinud. Et siis paar tundi hiljem Tümmi Leenale teatada, koristagu ennast mõisast.
Tümmi Leena jooksis kohe sinna, kus ta sai alati nõu: rendihärra poole. Sellest polnud midagi, et rendihärra ise oli sõitnud linna. Prouaga võis veel pareminigi juttu ajada. Ja seal nad siis seisid köögitrepi juures, proual käed paksudel puusadel, pea seljas ja veidi kongus nina sõõrmed muudkui tõmblesid. Sedasi oli alati, kui proua oli ärritatud. Lastekari ümberringi, köögitüdruk Ann ja vana põline teenija Reet juures, kes kordamisi vedasid silmi prouale ja Leenale, sellejärgi, kumb parajasti kõneles. Aga nad kõnelesid mõlemad enamasti korraga, üks võttis ikka teiselt sõna suust. Ja oligi juba maha tehtud, et Leena kolib Savitare pööningule, hoidub noorparuni silmade alt kõrvale, kuni ta jälle ära sõidab või unustab. Siis aga tuli juurde valitseja Jaanusson, kes toetus oma kepile ja kuulas natuke aega pealt, kuni lõpuks rahulikult lausus:
„Pole ühelgi parunil õigust minu tööjõudu mõisast välja kihutada. Kas tema maksab palka või kes? Kas tema läheb Leena asemel kartuleid võtma, mis?“
Keeras ringi ja läks minema, tagus kepiga karuohakaid ja takjaid. Ja kui õhtul rendihärra Peeter Sarv koju tuli, siis olid nad valitsejaga ühel nõul, et mingit väljasaatmist mõisast ärgu olgu ja noorparun õppigu enne natuke veel, enne kui hakkab renditud mõisa õigustesse nina pistma. Nõnda oli ka ütelnud vallakirjutaja, ja see ometi tunneb seadust. Kui vaja, minnakse kohtusse.
Seni aga oli Leena juba ümber kolinud, mõteldes, mis siis ikka ära ei ole sellest väikesest elukoha muutusest ja et parem enne kolida kui kahetseda. Savitare poole noorparun ju ikkagi ei tule, sest mida on tal seal moonakate ja väikerentnikkude seas otsida. Kui aga juhtubki Leenat nägema — paljugi kust rendihärra võtab oma päevilisi.
Taanile aga ja kogu mõisa noorsoole oli noorparuni käitumine pettumuseks. Nad olid teda ju imetlenud kogu aeg, sest ta oli olnud alati lahke näoga, vilistanud ja ümisenud omaette, kui ta oli käinud, püss rihmaga kaelas ja lehviva sabaga jahikoer ees, kas suplemas või nõndasama uitamas. Kord lendas vares üle tee, tuli oja poolt üle karjalauda. Ja noorparun võtnud päris hooletult püssi ja lasknud, kui vares veel polnud peagi kohal, üheainsa pauguga ta maha. Päris lennust kohe! See oli kuulmatu meistrilask, sooritatud niisama muretu näoga, nagu see tal alati oli. See muretus meeldiski nii väga, selles oli midagi, mida polnud õieti veel nähtud ühelgi näol nii puhtana ja püsivana. Ja kuigi seda ei osatud sõnadesse vormida, tunti, et niisugune peaks olema inimeste paleus.
Kui ta käis suplemas, siis vaadati teda eemalt samasuguse imetlusega. See oli pikk toiming, mille mõtet ei mõistetud, kuid mis äratas aukartust. Kõik võttis tema juures aega, lahtiriietumine ja vahepeal suitsetamine jõeäärsel pingil. Imelikul viisil ei ajanud ta kõigepealt saapaid ja sokke maha, vaid võttis enne seljast kuue, siis vesti. Hiljem seisis ta tükk aega kaldal alusriiete väel — ei tea küll, miks kannavad saksad kahte paari pükse? Seisis kaldal, vaatas vette, tuli pingi juurde tagasi ja alles siis võttis ta jalad paljaks. Ja enne kui ta vette läks, kõndis ta veel edasi-tagasi, siis alles läks põlvini sisse ja kastis rinna enne märjaks. Ootas veel natuke ja alles siis kargas kaldalt vette, pea ees. Ja ujus nõnda, et pealmine keha, vähemalt selg, oli veest väljas ja haaras käsivartega kõrgelt vett, nõnda et vaht lainetas. Ruttu viis edasi nõnda. Järeletegemine ei aidanud, seda nii kergesti ei saanud õppida. Kui siis veest viimaks välja tuli, võttis hoogu ja hüppas üle jõe, see oli nagu väike asi.
Hiljem siis hõõrus ennast käterätiga, kuni oli üleni punane, tegi kõiksugu liigutusi, sirutas käsi ja jalgu, ajas end kükakile ja jälle püsti, kuni lõpuks tõmbas aluspesu selga, siis sokid ja saapad jalga ning alles siis püksid, vesti ja kuue.
Seda ei püütudki järele teha juba võimaluste — saabaste, sokkide ning aluspükste — puudusel. Maarahval läks kõik palju lihtsamini ja rutemini. Ja miks seda käterätti veel vaja oli, seda ei mõistetud. Kuid sakste asjad on kõik suured ja targad asjad. Neid järele teha ei maksagi, mõtles Taan, kuigi ema ei keelaks käterätti.
Sellest Villemi peksmisest peale aga ei peetud noorparunit enam nõnda vaatamisväärseks kui seni. Ei vaadanud teda enam isegi noored tüdrukud nagu seni. Ta oli ju neid ka vahtinud ja nagu sala muianud, kui nad ojas pesu pesid. Nüüd võis ta mööda kõndides endiselt naeratada, aga tüdrukud lõhkusid nüüd kurikatega usinalt ja nobedalt, neil polnud aega. Ja mehed, kui nägid teda tulevat, kohmitsesid oma tööde kallal või läksid ära tuppa, et mitte teretada. Jah, noorparunist palju enam ei hoolitud. Vanad naised vahtisid paokil uste vahelt, neist võis näha mõnda undrukusiilu ja muud midagi. Ja