Ta käis mööda märga muru ümber maja ning läks maja taga asuvale rõdule. Ja kass tema järel.
Aiamööbel oli endiselt väljas. Mahalangenud lehed riisutud kokku märgadesse hunnikutesse. Seina najal seisis mullane labidas. Selle kõrval paar kuivanud saviklompidega kummikuid.
Wisting läks akna juurde ja kiikas sisse. Elutuba oli just selline, nagu ta oli seda mäletanud. Sisustus tagasihoidlik, aga praktiline. Suur osa inventarist oli pärit juba Katharina ajast. Männipuidust mööbel, seintel mõned värvilised õlimaalid. Tumedast nahast diivan oli uus. Laual seisis pooleldi valmis konstruktori komplekt. Paistis, et sellest peaks tulema kaubik. See oli tema hobi. Riiulitel, kus varem olid seisnud Katharina raamatud, seisid nüüd paljud juba valmis ehitatud mudelid.
Kass näugus ja kraapis rõduust. Seespool nägi ta vaipa, mis oli ilmselt tema magamiskoht.
Kass pidi olema juba päris vana, mõtles Wisting. Martin Haugen oli rääkinud, kuidas ta ühel suveõhtul metsast oli ilmunud ja end siia terassile sisse seadnud. Ta oli olnud nälginud, karv tuhmunud. Martin oli kostitanud teda taldrikutäie õhtusöögijääkidega ja sellest ajast oli kass nende juurde jäänud. See oli olnud viis või kuus aastat tagasi ja juba siis oli ta olnud täiskasvanud.
Wisting pööras end metsa suunas. See oli nüüdseks tihedam kui kakskümmend neli aastat tagasi. Kuigivõrd võis allpool kuuskede vahel näha tiiki.
Kaks korda olid nad Katharinat otsides metsa läbi kamminud. Esmalt koertega, seejärel vabatahtlikega, kes olid liikunud reas vaid käepikkuste vahedega. Läbi oli uuritud kogu tiigi põhi, lisaks olid seal käinud sukeldujad. Seal teda ei olnud.
Uus haraka kraaksatus läbistas vaikust. See pidi olema sama lind, keda ta ennistki oli kuulnud. Ta tõusis lendu ühelt lähimaist puudest, jäi tuulde hõljuma, lehvitas tiibu, samal ajal kraaksudes ja karjudes.
Wisting tõmbas jakihõlmad kaela ümber koomale ja läks auto juurde. Ta oli väheke üllatunud, et Martin Haugenit kodus ei olnud. Kuigi nad ei olnud midagi kokku leppinud, oli ta arvestanud, et Martin Haugen on siin, nii nagu ta oli olnud möödunud aastal ja kõigil sellele eelnevail aastail.
Enne autosse istumist heitis ta pilgu majale. Võib-olla oli Martin Haugen läinud vaid välja kooki ostma või muid asju ajama, kuid Wisting kahtles. Miski ei klappinud seoses kassiga. Ta oli end uuesti ukse ette matile kerra tõmmanud. Ta karv oli läbimärg. Justkui oleks ta väljas vihma käes olnud kogu öö.
4
Auto loksus läbi kruusatee aukude. Postkastide juures ta peatus, tuli autost välja, ja läks Martin Haugeni nimelise kasti juurde. Juhtumi materjalides oli neil sellest foto. Foto kohaselt olid siis nende postkastis 10. ja 11. oktoobri ajalehed, lisaks üks elektriarve. Teine foto näitas, et 9. oktoobri ajaleht oli majas, esiku kummutil.
Mingil hetkel on Martin Haugen vahetanud postkasti silti. Praegu seisis sellel vaid tema nimi.
Ta tõstis kaant ja vaatas sisse. See oli tühi. Sellel ei pruukinud mingit tähendust olla. Martin Haugen kas lihtsalt ei tellinud enam ajalehti või oli aeg varajane ja postiljon polnud siia veel jõudnud. Lisaks elas ta nii kõrvalises kohas, kuhu vaid vähesed reklaamijagajad tee ette võtsid.
Metsast välja looklevat rada pidi tuli puude vahelt mees koeraga. Ta kamandas koera enda juurde ja pani talle rihma külge.
Wisting istus autosse ja viskas pilgu sissesõidukeelu sildile. Selle küljes oli kett, mille sai risti üle tee tõmmata ja tee niiviisi füüsiliselt sulgeda. Võib-olla segasid Martinit kõik need metsas käivad inimesed, kes otsisid kohta, kuhu auto jätta ja sõitsid seega tema õuele. Sildi oli ta ilmselt töö juurest saanud. Peale Katharina kadunuks jäämist oli ta saanud töö Maanteeameti teehoiu osakonnas. Töö iseloom oli aastatega muutunud. Alguses tegeles ta võsalõikamise, lumelükkamise ja surnuks sõidetud loomade äravedamisega. Hiljem olid praktilised ülesanded üle võtnud alltöövõtjad ja Martin Haugeni töö hakkas olema pigem korraldavat laadi, kuid alati oli tal olnud vabadus oma argipäevi ise reguleerida. Ta tavatses 10. oktoobri võtta vabaks, kuid võib-olla polnud see sel aastal võimalikuks osutunud.
Tema number oli Wistingul telefoni salvestatud. Ta pidas aru, kas helistada või saata sõnum, kuid ei teinud kumbagi. See võis tunduda pealetükkivana. Ta mõtles siit hoopis peale tööd uuesti läbi sõita.
Tookord, kui Katharina kadus, ei olnud mobiiltelefonid veel kõigile kättesaadavad. See oli enne interneti ja sotsiaalmeedia ajastut. Tol ajal ei olnud veel elektroonilisi jälgi, mis aidanuks juhatada suunda, kuhu keegi oli kadunud või mis oli juhtunud.
Autot käivitades viskas ta pilgu teisel pool teed olevale majale ja talle tundus, et nägi aknal Steinar Vassviki. Tema käest oli olnud võimatu mingit korralikku selgitust saada. Ta oli seda tüüpi inimene, kes ei lasknud kedagi endale ligi, kes vastas küsimustele ühesilbiliste sõnadega ega võtnud kunagi initsiatiivi uue vestlusteema algatamiseks. Kui Wisting temaga rääkinud oli, oli ta keeranud sageli kõrvale ja vaadanud mujale. Tema vastused olid alati raskesti tabatavad ja iga ülekuulamise ajal oli Wistingul tunne, et mees varjas midagi. Ja et tal oli, mida varjata.
Steinar Vassvik oli kinnitanud Haugeni tunnistust ning rääkinud, et viimane oli helistanud talle 10. oktoobri pealelõunal ja palunud tal minna nende maja juurde, et Katharinat kätte saada. Seda oli ta teinud. Kui mees poole tunni pärast uuesti helistas, oli ta Haugenile teada andnud, et naist kodus ei olnud, kuid talle oli jäänud mulje, et naine oli mehele köögilauale kirja jätnud. See oli teade, mis sai sestpeale nimeks Katharina kood.
Selle asemel, et Martin Haugenile helistada, otsis Wisting välja Line numbri.
Ta vastas kõlatul hääletoonil.
„Kuidas Amaliega on?“ uuris ta.
„Ta on täna natuke rahutu,“ vastas Line. „Viriseb palju.“
„Kas tal läks kehvemaks?“
„Ei, ma ei tea. Ma pean tal lihtsalt silma peal hoidma.“
„Oled sa sinise värvi maha saanud?“
„Mitte täiesti.“
Wisting köhatas, et täita kuidagi tekkinud vaikust.
„Saan ma midagi teha?“ küsis ta. „Toon teile poest midagi?“
„Saame hakkama,“ kinnitas tütar.
Wisting lasi ühe kaubaauto mööda, sõites selleks kitsa tee serva. Enne kõne ära panemist vabandas ta veel kord, öeldes, kui kahju tal juhtunu pärast on.
Viis peale ühte jõudis ta tagasi politseimajja. Koridoris kohtus ta Nils Hammeriga. Tema oli Wistingu ära olles ta asetäitjaks.
„Ma leppisin meile homseks ühe kohtumise kokku,“ selgitas ta.„Mis sorti kohtumise?“
„Üks tuleb Kriposest siia,“ täiendas Hammer.
Wisting kortsutas kulmu.
„Kes?“
„Mina ei tunne,“ tunnistas Hammer. „Adrian Stiller.“
Wisting raputas pead. Nimi oli tallegi võõras.
„Mida ta tahab?“
„See puudutab üht vana juhtumit. Ta tahab meie arhiivi kasutada ja midagi uurida. Ta saab siin ise hakkama. Ma leppisin kokku kella üheksaks.“
Wisting kordas endamisi nime, astus oma kabinetti ja märkis selle kalendrisse. Seda juhtus üsna sageli, et Kripos või majanduskuritegude büroo uurisid juhtumeid, mida tunnistused või muud jäljed üle oma politseipiirkonna piiride viisid.
Rahutus tuli tagasi. Ta tõusis, läks koosolekuruumis oleva kohvimasina juurde ja valas tassitäie. Tühja kõhu peale ei maitsenud see kuigi hästi, ent ta võttis selle siiski kontorisse, asetas lauale, lükkas siis aga kõrvale ja otsis välja telefoni, et helistada Martin Haugenile. Kontorist oli