Ta uskus, et naine ei ole enam elus, ja pidas aru, kuidas ta võiks praegu välja näha. Tema ise oli muutunud. Fotol oli naine kolmekümnele lähenev. Sale. Juuksed, mis mingil määral vormimütsi alt paistsid, olid tumedad. Ja ta seisis sirge seljaga.
Wistingu jaoks oli Katharina juhtum alanud kolmapäeval, 11. oktoobril, kui ta abikaasa naise kadumisest teatas. Nemad kaks olid olnud uurijad, kes Kleiverveieni tänavale sõitsid ja esimesed vaatlused läbi viisid. Wisting ja Eivind Larsen. Wisting oli istunud koos Martin Haugeniga elutoas sellal, kui Eivind Larsen käis maja läbi, et leida midagi, mis võiks reeta, mis Katharinast saanud oli. Mitte miski majas ega vestluses ei viinud neid vastusele lähemale.
Wisting tõusis, läks akna juurde ja jäi seisma, tundes kehas imelikku, kuid tuttavlikku pakitsevat tunnet. Nagu rahutus, mis järgneb millegi tegematajätmisele.
Kahtlus, et Martin Haugenil on tema kadumisega midagi tegemist, oli esimene, mida välja selgitama asuti. Sel ajal töötas ta ühel tee-ehitusel Trøndelagis ja elas Malvikus asuvates barakkides. See aga jäi nende kodust vähemalt kaheksatunnise autosõidu kaugusele.
Juhtudel, mil keegi Katharina kombel kadunuks jäi, oli esimeseks kahtlusaluseks abikaasa, kuid ajajoon ei andnud mingit võimalust kinnitada, et mees selle taga võis olla. Martin Haugen oli helistanud Katharinale 9. oktoobri õhtul kella kümne paiku. Telefonifirma kinnitas, et kell 22.06 oli helistatud sööklabaraki telefoniautomaadist Katharina ja Martin Haugeni Larvikus asuva Kleiverveieni tee koju. Vestlus oli kestnud 8 minutit ja 17 sekundit. Järgmisel hommikul kell 07.00 oli Martin Haugen tööl kopa hoobade taga. Siia oli tekkinud ajaliselt 9tunnine tühimik, kuid tal oleks Larvikusse ja tagasi sõitmiseks kulunud kuusteist tundi.
Peale vahetust oli ta püüdnud koju helistada, kuid keegi polnud vastanud. Mitmed kolleegid olid märganud, et ta oli üritanud õhtu jooksul korduvalt naisele helistada ja jätnud mures olija mulje. Ta oli helistanud ka sõpradele ja tuttavatele, kuid keegi polnud naist näinud. Hilisõhtul oli ta saanud lähima naabri nõusse nende juurde koju minema ja olukorda uurima. Miski ei olnud viidanud sellele, et naine kodus on. Mees oli käinud ümber maja ja vaadanud akendest sisse. Tal polnud teatada muud, kui et köögilauale paistis olevat jäetud käsitsi kirjutatud sõnum.
Vahetult peale keskööd oli Martin Haugen istunud autosse ja sõitnud koju. 11. oktoobril kell 08.47 helistas ta politseisse ja kuulutas abikaasa kadunuks.
Tõele au andes ei teadnud nad praeguseks mitte midagi enamat kui seda, mida teadsid ka siis. Nad teadsid palju sellest, mis ei olnud juhtunud, mida Katharina ei olnud teinud ja kus ta ei olnud käinud, kuid mitte seda, miks, kuidas ja kuhu ta oli kadunud.
1 17. mai on Norra konstitutsioonipäev ja rahvuspüha. [ ↵ ]
3
Kolmveerand kaksteist lahkus Wisting kontorist. Ta läks autosse ja võttis suuna Kleiverveieni tee poole. Vihm oli peaaegu järele jäänud ja taevas selginemas.
Möödunud aastate jooksul oli tema suhe Martin Haugeniga teisenenud. Professionaalselt väljendudes oli see muutunud mitteformaalseks. Nad võisid koos nalja visata ja naerda ning rääkida ka muudel teemadel kui kadumisjuhtum. Mõni aasta tagasi oli Martin Haugen laenanud kopa, et aidata Wistingul ta aiast mõned kännud välja juurida. Igal sügisel ostis Wisting temalt mõned kotid lõhutud puid ja sai Martini maja tagant metsast omale jõulukuuse. Koos olid nad käinud nii maamajas puhkamas kui kalastamas, lisaks oli Martin Haugen käinud Ingridi matustel. Samas ei olnud see päris sõprus. Ja selleks ei võinud see ka kunagi saada. Nende suhe oli saanud alguse traagilise juhtumise tõttu ja nende vahel püsis siiani miski, mis pani Wistingut distantsi hoidma. Olles eakaaslased, arutles Wisting, et muudel tingimustel ja teises olukorras oleks Martin Haugen võinud olla üks tema vähestest, kuid headest sõpradest.
Kaks aastat peale Ingridi surma oli Wistingul tekkinud uus suhe. Kuigi see praeguseks oli läbi, oli see seni, kuni kestis, olnud soe ja tõeline, ja Wisting oleks väga soovinud, et suhe oleks jätkunud. Martin Haugen aga polnud kunagi kedagi uut leidnud. See-eest oli ta varem abielus olnud. Lühiajaline abielu kaheksa aastat vanema naisega. Üks juhtumi mappidest oli märgitud tema nimega: Inger Lise Ness. Kadumisele järgnenud nädalatega oli mapp mahukaks kasvanud, kuid ka selles polnud midagi, mis oleks neile vastust andnud.
Klaasipuhastid kraapisid esiklaasi. Wisting lülitas need välja.
Teeäärne asustus muutus hajusamaks sedamööda, kuidas ta Kleiverile lähenes. Tee muutus kitsamaks, teehooldus kehvemaks. Ta möödus lasteaiast ja väiksemat sorti talumajapidamisest. Vasakul asus vana autoremonditöökoda. Mõned autovrakid seisid väljas juba eelmisest aastast.
Postkastideni jõudes võttis ta hoogu maha, seal tuli ristmikult maha keerata. Tee äärde oli paigutatud silt, mida siin eelmiselt korral käies ei olnud olnud. Võõrastele sissesõit keelatud.
Wisting sõitis sellest mööda ja viskas pilgu peeglisse, teisel pool teed seisva punase maja suunas.
Sissesõiduga vastakuti asus Steinar Vassviki maja. Ta ütles seda nime valjusti: „Steinar Vassvik“. Juhtumi uurimise arenedes oli temast saanud põhiline kahtlusalune. Neil ei olnud tema vastu midagi konkreetset peale selle, et tema oli lähim naaber, viimane, kes Katharinat oli näinud ja tal puudus alibi. Lisaks oli teda varasemast ajast vägivalla eest karistatud.
Kruusatee lookles puude vahele. Saja meetri pärast ilmus nähtavale Martin Haugeni maja. Peale viimast siin käidud korda oli maja saanud uue värvikihi. Ilmselt oli seda tehtud suvel. Lisaks oli maja ümbert metsa puhastatud. See paistis heledam ja lagedam.
Vihmavesi oli moodustanud õuele tiigisuuruse lombi. Wisting parkis auto nii, et kuiva jalaga välja saaks.
Jalamatilt ajas end üles kass, venitas ennast, ringutas küürus seljaga ja astus talle vastu.
Tavaliselt ei olnud vaja uksekella anda. Martin Haugen tuli aknale niipea, kui autot õuele sõitmas kuulis.
Wisting vaatas maja poole, lasi kassil end ta jalgade vastu nühkida, oodates, et Martin uksele tuleks.
Kuid ta ei tulnud.
Wisting astus kitsast trepist üles ja helistas uksekella. Kass sabas. Ta kuulis uksekella helinat majas kaikumas, kuid ei midagi enamat.
Ukse ja piida vahel olevast praost nägi ta, et see uks oli lukus. Ta lasi veelkord kella ja kummardus kassi paitama. Karv oli märg.
Wisting keeras seljaga ukse poole. Haugeni autot õue peal ei seisnud. See ei tähendanud midagi. Ta hoidis autot tavaliselt maja külge ehitatud garaažis. Garaažiuks oli kinni ja polnud ka aknaid, kust oleks saanud sisse piiluda.
Ta läks köögiakna juurde ja tõusis kikivarvule. Sees paistis kõik korras, vaid kirjaplokk ja pastakas olid laual.
„Martin!“ hüüdis ta ja koputas aknale.
Ploki pealmisele paberile oli midagi kirjutatud. Siit oli võimatu näha, mis seal oli.
Plokk seisis peaaegu sama koha peal, kus kakskümmend neli aastat tagasi oli seisnud kodeeritud sõnum. Kõige tõenäolisemalt oli tookordsed arvud kirjutanud Katharina. Paberilt oli leitud tema sõrmejälg. See oli kindlaks määratud peale samasuguste sõrmejälgede leidmist mujaltki majast.
Ka käekirjaeksperdid oli paberit uurinud. Nemad ei julgenud kinnitada, et tegemist oli Katharina käekirjaga. Välja oli otsitud käekirjanäidised kirjade ja muude paberite pealt, mille kohta teati kindlalt, et need oli Katharina kirjutanud. Arvud paberil olid olnud kandilisemad kui käekirjanäidistel. Kokkuvõtteks ei saadud välistada, et tema sõnumi kirjutas, kuid vastupidist ka mitte.
Keemilised analüüsid näitasid, et tint köögilaual olevas pastakas oli seesama, mida oli kasutatud paberil. Tegemist oli Maanteeameti