Issi ohkab kergelt ja annab järele… aga rõhutamaks, et ta andis järele, hakkab ta meelega igal ristmikul järsult pidurdama.
“Kas te siis ei teinudki piknikku?” küsin mina, et ta oma lugu edasi räägiks.
“Tegime küll… Me sõitsime metrooga Erra juurde, ta elas Bowerys… ja pidasime pikniku põrandal.”
“Põrandal?” küsib emme nina krimpsutades. “Arvestades, milline perenaine on Erra, oli see ilmselt üks… ee… pigem tolmune söömaaeg!”
“See oli suurepärane söömaaeg,” ütleb issi järsult pidurdades ja niisama järsult paigalt võttes. “Ma ütleksin isegi, et üks imelisemaid minu elus.”
“Aga ikkagi,” lisab emme veidi aja pärast, “oleks hea, kui sa saaksid paluda, et VVE meie juures ei suitsetaks.”
“Mis mõttes?” imestab issi. “Ta käib ju rõdul suitsetamas!”
“Minu teada,” ütleb emme, “on ka rõdu meie kodu osa. Ja pealegi suitsetab ta Soli juuresolekul, Sol võib suitsu sisse hingata, see on tema kopsudele väga kahjulik.”
“Tess,” vastab issi, kui jõuame parajasti maanteele, kus tänu jumalale ei ole enam stoppmärke, mul kippus selle jõnksutamise peale süda juba pahaks minema, “juhuslikult on Erra üks neist inimestest, keda ma üle kõige maailmas armastan, ja oleks imetore, kui ta võiks tunda ennast hästi nendel harvadel kordadel, kui ta meil külas käib, see tähendab… umbes kord iga kolme aasta tagant!”
“Ah või nii,” ütleb emme, pisarad kurgus. “Kas minu valmistatud hiiglaslik hommikusöök, mis läks mulle maksma nii aega kui raha, polnud sinu meelest su vanaema vääriline?”
“Loomulikult oli, kallis. Loomulikult. Anna andeks.”
“Mina võin pingutada palju tahan, sellest ei piisa kunagi! Erra on sul nagu mingi… iidol…”
“Ma ütlesin, anna andeks. Vabandust. Mida ma nüüd tegema pean? Auto kinni pidama ja sinu ette põlvili laskuma?” Just sel hetkel jõuame kiriku juurde ja issi pargib auto.
“Tõepoolest, Randall, mulle tundub, et sa ei pea põlvitama mitte minu, vaid Jumala ees. Mulle tundub, et sa peaksid väga tõsiselt palvetama ja püüdma aru saada, miks vanaema tulek muudab su nii vaenulikuks oma abikaasa vastu.”
“Miks VVE kirikus ei käi?” küsin mina, kui me ühineme jumalateenistusele minejate vooluga, mis jalgsi ja mõõdukas tempos kiriku uste poole suundub. Siin-seal tee kõrval kasvavad keset hoolitsetud muru valged ja lillad võõrasemad. Vaat see on struktuur, see mulle meeldib.
“Sellepärast, et ta ei usu Jumalat,” vastab issi täiesti tavalise näoga, umbes nagu ütleks, et VVE eelistab Pepsit Coca-Colale. Mõte sellest, et Jumalat võiks mitte uskuda, tundub mulle kujuteldamatu, aga ema nägu vaadates näib olevat väga vähe tõenäoline, et see teema koduteel uuesti üles võetakse.
Jumal on kõikjal kõikjal kuidas saab temasse mitte uskuda?
Ta on Vägi ja Au
Käivitav Jõud Looja algne allikas
kõige saladus mis paisub ja plahvatab
väikseimast kirikakrast rohus hobuse hullunud türani mis end
naise näole tühjendab
purskava vulkaani pulbitsevast sisemusest
aatomiseeneni
kõik see on Jumal Jumal Jumal
see energia see avanemine see tuige see mateeria liikumine
Just sellele mõtlen ma jumalateenistuse ajal, kui me protsessioonis altari poole liigume, kandes palmipuuoksi ja lauldes “Hoosianna!”. Jumal on Vägi ja Au ja meie kõik oleme vaesed patused, sest Eeva sõi hea ja kurja tundmise puust; meie aja hea ja kurja tundmise puu on internet kõigi oma miljardite okstega, mis igasse suunda sirutuvad, me üha maitseme tema vilju ja teeme üha enam pattu lihalike teadmistega, seepärast on meile vaja puhastajaid, ja kui ma tahan olla puhastaja, nagu Jeesus või Bush või Schwarzenegger, pean ma kurjusest kõike teadma.
Kord rahvahulgad tervitasid
Sind, Jeesus, suure vaimustusega.
Nad Sulle hoosianna hüüdsid
ja ehtisid teed palmiokstega.
Pastor hakkab pidama jutlust Iraagi sõjast, mis viib mu mõtted surnud Iraagi sõdurite jäänustele liiva sees, mis viib mu mõtted vägistatud naistele, mis ajab mul noku kõvaks – panen lauluraamatu ette ja selle varjus hõõrun ennast vaikselt kogu jutluse aja, kuni ma kujutluspiltide saatel peaaegu minestan. Mõnikord õhtuti oma toas – Sind tões ja vaimus kummardame, / aukartust täis on meie mõte, meel –, kui ma kujutlen ennast vahtu aetud hobuseks või täristavaks kuulipildujaks või plahvatavaks pommiks – Sa oled meie Kuningas ja pea, / Sa oled armuline, helde, hea –, tunnen ma, kuidas vägi minu sisemusest kerkib, ja ma hõõrun nii, et veri peaaegu väljas, ja pärast teenistust teevad vanemad endale teed läbi õues kõnniteel seisva rahvahulga, suruvad inimestel kätt ja ütlevad: “Kuidas läheb?”, “Tore teid jälle näha”, “Järgmisel nädalal ülestõusmispühadel näeme!” ja “Kas pole mitte imeline ilm?”.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.