Erinevalt issist, kelle ema oli vahetpidamata ülikoolides loenguid pidamas, on minul imeline emme, kes otsustas koduseks jääda omal vabal tahtel ja mitte seepärast, et ta oleks selleks sunnitud nagu naised vanasti. Tema nimi on Tess, aga mina kutsun teda emmeks. Muidugi kutsuvad kõik lapsed oma ema emmeks, aga mõnikord, kui me oleme pargis ja mõni laps hüüab: “Emme!” ja minu ema pöördub vaatama, arvates, et mina teda kutsusin, on see minu arust ikka päris uskumatu. “Mis teha,” ütleb ta, “see on nagu mobiilihelinad. Kui kellelgi on samasugune nagu sul, siis sa paratamatult võpatad ja alles siis saad aru – ah, polnudki minu telefon.”
See ei ole nagu mobiilihelin. Minu HÄÄL on MINU HÄÄL. Mina olen ainulaadne.
Lasteaias ja üldse igal pool löön ma kõiki pahviks oma lugemisoskusega, sest emme õpetas mind juba titena lugema. Olen sada korda kuulnud teda rääkimas, kuidas mina pulgavoodis lamasin, tema näitas mulle papist kaarte ja luges sõnu ette, kolm kahekümneminutilist seanssi päevas, enam-vähem sünnist saadik, nii õppisin ma lugema ja rääkima üheaegselt, ja ma üldse ei mäletagi seda aega, kui ma veel lugeda ei osanud. Minu sõnavara on lihtsalt vapustav.
Nädala sees on issi hommikust õhtuni ära, sest ta sõidab rohkem kui kaks tundi tööle Santa Clarasse, kus ta teeb keerulist programmeerimistööd. Ta teenib väga hästi, tänu sellele oleme me kahe autoga pere. “Meil on rohkem autosid kui lapsi,” ütlevad nad mõnikord ja see teeb neile nalja, sest emme on pärit perest, kus oli kuus last ja ainult üks auto! Nad olid katoliiklased, see tähendab, et tema emal polnud õigust lapsi planeerida, ta sai neid niikaua, kuni nad tõesti puruvaeseks jäid, siis ta enam ei saanud. Minu isa sai rohkem juudi kasvatuse, aga kui nad emmega armusid, otsustasid nad kiriku keset küla teha ja leppisid kokku, et hakkavad protestantideks, seega nemad võivad peret planeerida. Laias laastus tähendab see, et naine võtab beebipille ja mees võib temaga magada palju tahab, ilma et naisele beebi kõhtu tuleks, sellepärast olengi ma ainus laps. Emme tahaks millalgi veel ühte last ja issi arvab, et aasta või paari pärast võivad nad seda endale ehk ka lubada, aga ükskõik mitu last meie peresse ka tuleb, mina konkurentsi pärast ei muretse. Ka Jeesusel oli terve kari vendi, nendest ei räägita aga kunagi, ei saa võrrelda võrreldamatut.
Kord kuus käib isa ühes rühmas, kus mehed arutavad, kuidas olla mees ajal, kui ka naised tööl käivad. Ma ei tea, miks tal seda vaja on, minu emme ju ei käi tööl, aga ikkagi pihivad nad seal üksteisele kordamööda oma muresid. Seejärel peavad nad järgima rühma nõuandeid ja kui ei järgi, saavad pahandada. Mõnikord võtavad nad terve rühmaga ette mehelikke asju, nagu näiteks matkamine, vandumine, lageda taeva all ööbimine või sääsehammustuste talumine, sest mehed on vastupidavamad kui naised.
Ma olen tõesti õnnelik, et sündisin poisiks ja mitte tüdrukuks, sest poisse vägistatakse harvem, välja arvatud siis, kui nad on katoliiklased, aga meie pole.
Pisaraveebi kodulehel, mille ma ükspäev Google’ist Iraagi sõja pilte otsides juhuslikult avastasin, võib näha sadu tüdrukuid ja naisi, keda lihtsalt heast peast julmalt vägistatakse, ja seal on kirjas, et neile tehti päriselt ka kaamerate ees haiget. Nad ei näe tõesti sedamoodi välja, et neil lõbus oleks, eriti mitte siis, kui neile tropp suhu topitakse ja nad kinni seotakse. Mõnikord mehed mitte lihtsalt ei kepi neid igasse auku, vaid ähvardavad neil vaibanoaga rinnanibud ära lõigata, aga seda ei näidata, nii et võib-olla pole see tõsi. Mohamed Atta ja teised 11. septembri terroristid kasutasid vaibanuge, et lennukeid tornidesse juhtida, mina olin siis kolmene ja mäletan väga hästi, kui isa kutsus mind vaatama, kuidas tornid telekas aina uuesti ja uuesti kokku kukuvad. Issi kirus: “Kuradi araablased” ja jõi õlut.
Mul on oma toas väike arvuti ja selle ümber on kõik mu kaisuloomad, pildiraamatud ja kingitused VVE-lt ja teistelt pereliikmetelt, lasteaias tehtud joonistused, need on seinale kinnitatud sellise kleeplindiga, mis ei riku tapeeti, ja ka minu nimi puust tähtedega, igal tähel ratas all – S – O – L –, mille ema on hoolikalt kuldse paberiga üle kleepinud, et tähed kenasti säraks ja sätendaks. Arvutis saan ma täiesti üksi mängida, mul pole õde ega venda ja just sellepärast vanemad mulle arvuti ostsidki, et ma ennast liiga üksikuna ei tunneks. Ma võin mängida Scrabble’it, kabet, trips-traps-trulli ja tervet hulka tobedaid laste arvutimänge, kus inimesed ronivad näiteks mööda seina üles ja nende pihta peab tulistama ja kui õnnestub nad ära tappa, saab punkti. Aga kuna minu tuba on otse vanemate magamistoa kõrval ja kuna ma valitsen täielikult oma keha ja oskan täiesti hääletult kikivarvul kõndida, on mul väga lihtne lülitada sisse ema arvuti, sel ajal kui ta allkorrusel koristab, minna Google’isse ja saada teada, mis päris maailmas toimub.
Minu mõistus on mõõtmatu. Kui mu keha on puhas ja toit korralikult ringi käib, suudan ma vabalt töödelda kogu infot. Ma neelan Google’ist kõike ja ma võin olla korraga president Bush ja Jumal. Issi ütleb, et “googol” oli kunagi kõige suurem number, mida inimesed suutsid endale ette kujutada: number üks ja selle järel sada nulli – aga tänapäeval tähendab see enam-vähem lõpmatust. Pead lihtsalt alla laadima ja saad vaadata, kuidas tüdrukud lasevad end hobustel või koertel või kellel iganes otse tagumikku keppida, klõps, klõps, klõps, ja ongi looma sperma nende naerunäol. Emme ei kasuta oma arvutit eriti sageli ja kuna ta tolmuimejaga all koristades laulab, pole vähimatki võimalust, et ta kuuleks, kuidas ma parema käega hiirt klõpsutan, samal ajal kui ma vasaku käega jalgevahet hõõruma hakkan. Minu mõistus lippab täiel kiirusel mu magu on peaaegu tühi ma olen täiskäigul kihutav masin. Isegi kui see pole lubatud, on mul lihtne olla samaaegselt kaks inimest, tuhat inimest, rääkimata loomadest, ja kui see on kontrolli all, õigesti ajastatud ja süsteemne, siis on kõik korras.
kas issi ka on…?
õnneks ma olen poiss
Üks minu lemmiktegevusi on klikkida fotodel liiva sees vedelevatest Iraagi sõdurite laipadest, see on nagu kino kohe. Mõnikord ei saa isegi aru, mis kehaosaga tegemist on. Võib-olla ülakeha? Jalg? See on riidenartsu mässitud ja pooleldi liiva all, liiv on vere sisse imanud, kõik näeb väga kuiv välja. Selle ümber on näha Ameerika sõdureid, kes vaatavad sellise näoga, nagu mõtleksid endamisi: Oh sa poiss… kas see siin oli tõesti kunagi inimene?
Kui ma veel väike olin ja isa töötas kodu lähedal Lodis ühes büroos, kus ta teenis vähem, aga ei pidanud iga päev neli tundi tööle ja koju sõitma, laulis ta mulle igal õhtul unelaulu ja andis mängult laksu, samamoodi nagu tema isa oli kunagi temale teinud. Kui ta nüüd töölt tuleb, siis ma juba magan, nii et ta ei laula mulle enam unelaulu, aga ma tean, et ta armastab mind ikka, ta lihtsalt peab väga palju tööd tegema, et saaksime hästi elada ja maksta tagasi pangalaenu meie kahe garaažiga maja eest ühes kalleimas kinnisvarapiirkonnas terves riigis. Emme ütleb, et võin selle üle uhke olla.
Aga kui mu isa veel laulis, meeldis mulle kõige rohkem laul nimega “Kuivad luud”.
Hesekiel hüüdis: “Need kuivad luud!”
Hesekiel hüüdis: “Need kuivad luud!”
Hesekiel hüüdis: “Need kuivad luud!”
Oo, kuula Issanda sõna.
Jalalabaluu otsas on – jalaluu,
jalaluu otsas on – põlveluu,
põlveluu otsas on – reieluu.
Issi patsutas mind peopesaga jalgadest pea poole ning iga järgmist rida laulis ta pool tooni kõrgemalt, siis patsutas ja laulis ta kõik vastupidises suunas hästi kiiresti läbi. Mulle meeldis see kangesti, aga iga kord, kui ma näen surnud Iraagi sõdureid või fotosid inimestest, kellel on autoõnnetuses midagi küljest ära tulnud, mõtlen ma selle laulu peale ja ütlen endale, et seda juba korda ei tee, isegi Jumal ei saa neid inimesi korda teha, kui nad taevasse jõuavad. See ülakeha seal on – täiesti üksi. Selle jalaluu otsas on – tühjus. See on natuke kurb, sest lapsena oleme me kõik vaadanud telekast vanu multikaid