Pargimõrvad. Helen Prins

läks vana naine kohustuslikule ringkäigule maja ette. Seal seisis üks pink, kus ta armastas istumas käia. Aeg-ajalt liitusid temaga mõned naabrinaised, kes päevasel ajal samuti kodus olid. Täna oli sinna enne Aimet sattunud Malle, kelle mees hetkel ravi tõttu haiglas

      viibis.

      „On alles päev. Nigu tahaks sadama hakata, aga ei taha ka õieti,“ ütles Malle tervituse asemel. Tema rääkis alati sadamisest, sest aiamaa vajas kastmist, kuigi oli juba sügis ja seda vihma polnud kellelegi tarvis. Ilmast rääkimine pakkus inimestele ka turvalise tagala, kui muid, häirivamaid teemasid vältida taheti.

      „Malle, meil on siin tähtsamaid asju kui vihm. Uurija meie majast püüab ju seda pargimõrvarit! Kujutad ette? See tüüp käis ju meil siin Kadriorus ka luuramas! Sa ju mäletad, et esimene laip leitigi sealt.“

      „Häh, püüab, kes püüab, ammu oleks aeg ta kinni võtta. Meiesugused mutid ei pea õnneks tema rünnakut kartma, kuna tuu jahib ainult noori näitseid,“ naeris Malle, aga see ei mõjunud Aimele naljana. Ka Malle lõpetas naermise ja püüdis mõtteid mõrvadest oma peast välja ajada, sest ta ei tahtnud hirmu endale ligi lasta. Tema sisse mahtus üks hirm korraga ja noil päevil oli kõige olulisem see, et vanamees haiglast kosununa veel koju saaks. Üksi jäänud mutte oli nende tänaval liigagi palju.

      Aime ei hakanud siiski teist hurjutama ja mõtles, millal Lee koju võiks tulla ja ehk tal õnnestuks temalt midagi põnevat teada saada. Hetkeks kaalus ta sedagi, et annaks meediale salaja märku, kuidas ta oli tol õhtul näinud uurijat närvilisena koju saabumas, aga laitis selle mõtte enda jaoks kiiresti maha. Midagi uut oli vaja teada saada.

      „Kuidas siis Matil ka on? Saab varsti koju?“

      „Ah, mis ma tean rääkida. Päev korraga, aga loodame, et varsti.“

      Need vanaprouad, kelle kaaslased veel elus olid, hoidsid sellest lootusest kõvasti kinni, et armastatud nende kõrval võimalikult kaua oleks. Teadsid nad ju hästi, et harva elab mees naisest kauem. Eriti teravalt andis see tunda nende eas.

      4.

      „Mul on vaja tööle minema hakata. Saad ise koju või tellin takso?“

      „Saan hakkama. Mul oli väga lõbus, kordame?“

      Naine pilgutas Leele silma, tõmbas jaki peale ning tegigi minekut. Leel oli tööle jõudmisega juba päris kiire. Enne auto juurde jalutamist ootas ta, et takso naisega oleks nurga taha kadunud.

      Kuigi abielluda ta ei soovinud, külastasid teda aeg-ajalt mõned sõbrannad, kellega lõbusalt aega veeta. Vallalise mehe rõõmud. See tots oli päris kuum ja kindlasti kavatses Lee teda veel näha. Kuni too hakkab sõrmust ootama. Siis tuli kahetsusega teatada, et nad ei saa enam kohtuda. Lee elus oli ruumi paljudele asjadele, aga mitte abielule ja õnnelikule pereelule. Polnud ka ema, kes oleks lapselapsi palavalt oodanud. Perekonna puudumine võis paljudele inimestele kurvana tunduda, aga mitte talle. Lapsi igatsesid nagunii rohkem naised, kelle sees see pesapunumise geen asetses. Lee ei soovinud enda neetud geene kellelegi edasi

      pärandada.

      Enne majast väljumist vaatas Lee harjumuspäraselt postkasti ja avastas sealt valge ümbriku, millel ühtegi kirja peal polnud. Sõiduki juurde kõndides avas Lee käte värisedes ümbriku, sest aimas, et tegemist pole tavalise kirjaga. Mitte mingi valemiga ei ilmuks lage valge ümbrik tema postkasti niisama.

      Seal oli üks valge paber, millele oli arvutil suurte tähtedega kirjutatud:

      „LÕPUKS SINA. MA TAHTSIN KOGU AEG, ET SINA SEDA UURIKSID. SA LEIAD MINU, NAGU MINA LEIDSIN SINU. PEATSE KOHTUMISENI.“

      Kas Lee oleks pidanud olema ehmatanud, et mõrvar teadis, kus ta elab? Seda polnud kuigi raske välja uurida. Eriti, kui too õhtu jälgis teda sama mees. Tähendab, ta teadis juba siis. Ta võis Leed jälgida nii palju kui soovis ja tema ei pruukinud sellest arugi saada. Me ei suuda kunagi lõpuni aduda kõike, mis meie ümber toimub.