Pargimõrvad. Helen Prins. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Helen Prins
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789916601150
Скачать книгу
Ma ei käi seal kuigi sageli ja seekord ei jalutanud ma sinna selleks, et tapmiskohta vaadata, vaid tahtsin lihtsalt pead tuulutada. Ta pidi mind spetsiaalselt jälgima ja mulle järgnema.“

      Ülemus seiras teda läbi oma suurte prillide tõsise näoga.

      „Mis sa ise arvad?“

      „Sa tead ju, et ma ei kiirusta järelduste tegemisega.“

      „Mingil põhjusel sa teda taga ajasid ja temast politseisse teatasid, kurat võtaks! Ja mingil põhjusel ei tahtnud ta, et sa talle järele jõuaksid …“

      Nüüd tundus Valdur ärrituvat. Ilmselt oli nii mõnigi ülemuse tõsiselt ette võtnud ja Lee umbmäärased laused ei mõjunud kuigi rahustavalt.

      „Kui keegi sind jälgib ja pistab jooksu, kui hakkad tema poole liikuma, siis hakkad kõiksuguseid asju mõtlema. Igaüks oleks sellest midagi järeldanud, aga avalikkusele poleks ma sellest ilmaski rääkinud.“

      Valdur ohkas.

      „Ma tean, et lekitaja polnud sina. Tegeleme sellega ja proovime välja uurida, kas keegi meie majast võib lobiseja olla. Seni aga tuleb avalikkusele selgitusi jagada. Ma tahan, et sina läheksid ja räägiksid, tõmba midagi viisakamat endale peale.“

      Lee oli hetkeks keeletu. Kunagi varem polnud ta ise uurimise seisust ajakirjanikke teavitama läinud.

      „Mina? Oled sa kindel? Kas see pole rohkem prokuröri ülesanne? Ma mõtlen, et kui tapja …“

      „Jah. Mul pole valikut. See otsustati tegelikult juba minu eest ära. Sa tead ju, et selle asja prokurör viibib välismaal konverentsil ja ta ei saa enne kahte päeva tagasi tulla.“

      Muidugi ta teadis seda. Aga praeguses situatsioonis ei saanud ometi keegi pidada konverentsi juhtumiga tegelemisest olulisemaks.

      „Prokurör võiks selgitusi jagada ka läbi veebi või teha seda hiljem. Ma olen ennast liiga vähe juhtumiga kurssi viia jõudnud. Pealegi sa tead, et ma pole mingi esineja. On üldse hea, kui avalikkus teab, kes vastutav uurija on?“

      Lee märkas, et tema vastuvaidlemine ainult kasvatab Valduri ärritust, ja ta otsustas hagu tulle enam mitte juurde lisada.

      „Nad tahavad nagunii ainult eilse kohta küsida ja ma ei saa ju midagi teha, kui nii otsustati. Sa tead, et ka mina pean vahel käsku täitma. Pealegi on sinu nimi läbi pressi kõigile ammu teada. Saad hakkama.“

      Jutuajamine sai selleks korraks läbi. Ülemus ootas, et ta oma kabinetti läheks, sest pressikonverentsi alguseni oli vaid pool

      tundi.

      Lee polnud juhtumiga õieti veel tutvudagi jõudnud ja ometi pidi ajakirjanike ette astuma. Need šaakalid ootasid mahlakaid detaile eilse õhtu kohta, ent ainus mahlakas detail oli see, et ta ei jaksanud jooksikule piisavalt kiiresti järele joosta. Ta ei saanud endale lubada, et temast jääks saamatu politseiniku mulje.

      „Kas see on tõsi, mis räägiti?“

      „Teda on lõpuks nähtud?“

      „Kes ta on?“

      „Milline ta on?“

      Küsimusi tuli kiiresti ja palju ning Lee tundis ennast üha lollimalt. Vastas nii vähe, kui sai, ja nii palju, kui pidi. Ülemus oma nägu ei näidanud. Õnneks sellel päeval keegi kolleegidest tema kallal enam ei ilkunud. Närvid olid niigi viimseni pingul.

      Tema nimi oli Ottovar Lee. Ta oli vaikselt ja sihikindlalt pürginud sinna, kus ta praegu oli. Teda teati kui omaette hoidvat ja vaikset tüüpi, aga tööl teda usaldati. Lee tegi alati oma töö ära nagu vaja ega pannud sellesse liialt oma emotsioone.

      Keskeale lähenenuna ei olnud tal ometi ei naist ega lapsi. Vanemad olid surnud. Ei saa öelda, et naised teda ei tahtnud, aga nad ei saanud talle piisavalt lähedale, et jääda. Lee lihtsalt polnud inimene, kes kogu oma elu teisega jagaks. Kunagi, pärast kooli lõpetamist oli Lee elus keegi väga tähtis, aga pärast tema kaotamist ei suutnud ta enam kellelegi sada protsenti pühenduda. Kui, siis vaid tööle. Talle meeldis panna oma energiat rohkem sellistesse asjadesse, milles ta kindlalt väga hea oli. Seda, et suhetes võis Lee olla täielik katastroof, isegi midagi veel hullemat, teadsid paljud inimesed liigagi hästi.

      Rohkem kui kümme aastat olid teda öösiti rõhunud luupainajad. Mitte küll igal öösel, aga siiski piisavalt tihti, et ta ennast väga normaalselt tunda ei saaks. Unenäod hakkasid pihta täiesti tühja koha pealt, neile ei eelnenud mingit tragöödiat või ehmatust.

      Pärast esimest korda mõtles Lee, et see oli ühekordne asi. Tundis ennast küll pahasti ja oli hiljem terve päev pahas tujus, aga uskus, et midagi sellist enam ei kordu. Vähemalt mitte samal kujul. Kahjuks pidi ta pettuma. Luupainaja oli tema unenägudes tagasi juba paar nädalat hiljem ja pärast seda veel lugematutel kordadel.

      See juhtus tavaliselt nii, et ta nägi mingit tavapärast unenägu, mis võis oma olemuselt olla isegi üsna helge. Siis järsku ilmus tema ja vaatas Leele otsekui silma sisse. Päeval painajale tagasi mõeldes polnud tema välimus enam nii hirmus, aga pani mehe siiski üle kere värisema. Sellel kujul olid pikad halli-mustasegused juuksed. Silmad olid justkui auku vajunud või kaetud halli kaega. Pea hõljus õhus, sest Lee polnud tema keha veel näinud. Või suutis ta vaadata ainult tema nägu, kui too välja ilmus?

      Kui Lee ema veel elanuks, oleks ta öelnud: „Ottovar, see on ainult sinu fantaasia vili. Palun joo õhtul klaas sooja piima, siis tuleb parem uni.“

      Ema küll veel elas, kui need painajad hakkasid, aga Lee otsustas seda mitte kunagi kellegagi jagada. Kuigi tema vaimset tervist silmas pidades võinuks rääkimine isegi kasulik olla. Pani ta ju endale kunagi isegi psühholoogi juurde aja kirja, pealegi mitmel korral, aga alati oli enne leidnud põhjuse, miks mitte minna. Kas ta oli valetanud sellega endale või teistele? Iseendale vist ei saagi valetada. Pigem kinnitas ta endale, et kõik halb möödub ükskord ja ta saab ise kõigega hakkama, isegi kui see polnud nii.

      Kui tal oli pärast jubedat unenägu tööpäev tulekul, jõigi ta tavaliselt hommikul lisaks kohvile klaasitäie piima. See tekitas sees sooja tunde ja meeleolu läks mõneks ajaks natuke paremaks. Oma osa selles võis olla ka mõtetel emast, mis piimaga seoses muidu alati karmi hingega uurijale pähe tikkusid.

      3.

      Lee oli kolinud oma korterisse kaheksa aastat tagasi. Suhted naabritega olid pigem neutraalsed kui vaenulikud, aga mitte ka üleliia sõbralikud. Ta ei otsinud sõpru enda lähedusse ja eelistas palju üksi olla.

      Otse tema all asuvas korteris oli kogu aeg elanud Aime, kes kaotas oma pensionärist mehe juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Sestap oli naisel alati palju vaba aega ja ta oli ümbritseva suhtes väga uudishimulik. Teda oli alati häirinud korrus kõrgemal elav politseinik, kes vaatamata pärimistele endast eriti midagi rääkida ei tahtnud. Vanadel inimestel on vaba aeg priilt käes ja selle tõttu tekibki neil tihti komme oma nina teiste asjadesse toppida.

      Aime läks eriti põnevile siis, kui kuulis, et Lee hakkab uurima palju kajastust leidnud noorte naiste tapmisi. Ta lootis, et uurijale lähedal olles on temal võimalik teistega võrreldes rohkem teada saada. Nii võttis ta Lee käimised eelnevast suurema luubi alla.

      Kui ta kuulis, et Lee oli mõrvarit nende lähedases pargis näinud, tundis ta esiti hirmu. Siis meenus talle, et oli see õhtu näinud Leed ärevil seisundis majja tagasi tulemas. Aime köögiaken asus maja välisuksega samal pool ja ta armastas seal õhtuti pimedas istuda, jälgides inimeste tulekut ja minekut. Et lapsi neil mehega polnud ja sõbrad olid juba üsna eakad või sootuks surnud, siis polnudki vanal naisel palju muuga oma aega sisustada. Kuna Lee oli tavaliselt väga rahulik, siis oli naisel kange kihk tema käest toimunu kohta lähemalt uurida, kuid pidi ikkagi leppima meedia poolt pakutavaga nagu kõik teisedki.

      Aime oli maja põliselanikuna ennast ammu sokutanud korteri­ühistu juhatusse. Talle meeldis kõigega kursis olla ja võimalusel endale sobivalt asju suunata. Seda oli ta tihtipeale ära kasutanud ka elanikega suhtlemiseks, sest majaga seoses oli alati vaja midagi arutada.