Ent ehk saaks selle ohverduse aega siiski veidi edasi lükata? Oli väärt katsetamist: „Ema Teresa, ma oletan, et olete kutsutud Püha Isa hommikusele Missale?“
Huulte torutamine ning India moodi peavõngutus, mis meile, eurooplastele, tähendab ei, hindude maailmas aga jah, kinnitas mu oletust. Nägin oma šansse paranemas: „Ema Teresa, paavstlik Missa ei alga enne kella seitset!“ Ma vaidlesin vastu siseringi teadmisega.
„Jah, aga me peame olema väga täpsed! Olgu siis, läheme kell pool viis.“
Osaline võit oli saavutatud. Nüüd pidin edasi trügima.
„Ei, ema, kell pool kuus oleks piisavalt vara. Sel kellaajal on tänavad tühjad ja San Gregoriost Vatikani sõit võtab kõige rohkem viisteist minutit.“
„Olgu, isa, kell viis. Aga mitte hiljem!“
Jällegi osaline võit. Ta kuulab teiste vastuväiteid, mõtlesin ma. Ja pettumusest või pahameelest polnud vähimatki märki. Vastupidi, mulle tundus, nagu antaks mulle salajane, julgustav võimalus piiluda neisse erilistesse silmadesse, mis meenutasid mulle mu vanaema. Tundsin end mõnevõrra nagu Aabraham, kes kaupleb Soodoma õiglaste hingede pärast. Kuigi küsimus polnud ju hingedes, vaid mõnes unetunnis järgmisel hommikul.
Ikkagi tahtsin veel kord katsetada, seekord argumendiga, mis polnud täiesti tähtsusetu: „Ema Teresa, see on siiski veel liiga vara! Vatikani väravaid ei avata enne kella kuut!“
Ja taas võitsin. „Kell pool kuus!“
Noh, see oli juba palju talutavam kui kell neli!
* * *
Punkt kell pool kuus järgmisel hommikul saabusin San Gregorio ette ema Teresat peale võtma. Tema ja üks õde, kellel oli niivõrd vedanud, et teda Püha Isa juurde visiidile kaasa võeti, ootasid juba. Kui Vatikan kell kuus väravad avas, seisis minu Müncheni numbrimärgiga roheline Opel esimese autona nende taga. Šveitsi kaardiväelane viipas meile lühidalt ja järsult ning me sõitsime üles Cortile San Damasole; sealt siirduvad paavsti külalised liftiga kolmandale korrusele, kus asub sissepääs Püha Isa ruumidesse.
Kui auto lifti sissepääsu ees peatasin, tervitas meid teine Šveitsi kaardiväelane. „Tere hommikust, ema Teresa. Olete üpris varajane. Palun oodake siin.“ Tema käsk oli üsna otsekohene. Nii oli mul hea võimalus ligi tund aega koos ema Teresaga autos oodata. Seda oli enam, kui iganes lootnud olin, ja usun, et ma pole kunagi nautinud ootamist nii palju kui tol korral.
Ema Teresa istus kõrvalistmel ning koos palvetasime viisteist saladust Roosipärga ning ühe kiire noveeni. See kiire noveen oli ema Teresa nii-öelda kiirtule andmise relv. See koosnes kümnest Memorare’st – mitte üheksast, nagu võiks eeldada sõna noveen põhjal. Halastuse Misjonäridel oli üpris tavapärane komme lugeda üheksa päeva kestvaid noveene. Kuid arvestades kuhjuvaid probleeme, mis ema Teresa tähelepanu nõudsid, rääkimata sagedatest reisidest, polnud alati võimalik Taevasele Kantseleile anda üheksat päeva aega vastuse saamiseks. Ja nii leiutas ta kiire noveeni.
Siin on Memorare tekst:
Pea meeles, oo armulisim Neitsi Maarja, et pole teada kedagi, kes sinu varju alla pagedes, sinult abi otsides või sinu sekkumist paludes oleks jäänud vastuseta. Sellest usaldusest julgust saanuna pagen sinu juurde, oo neitsite Neitsi, mu Ema. Sinu juurde ma tulen, sinu ees ma seisan, patune ja kurb. Oo lihaks saanud Sõna ema, ära põlga ära minu harrast palvet, vaid oma helduses kuula mind ja vasta mulle. Aamen.
Ema Teresa kasutas seda palvet pidevalt: paludes haige lapse eest, tähtsate läbirääkimiste eel või kui passid olid kadunud, paludes taevast abi, kui öisel teekonnal auto kütus hakkas lõppema ning sihtkoht asus veel kusagil kaugel pimeduses. Kiirel noveenil on üks ühisosa üheksa päeva või koguni üheksa kuud kestvaga: usaldav taevase toetuse palumine, nii nagu apostlid olid palunud üheksa päeva ülemises toas „koos naiste ning Jeesuse ema Maarjaga“ (Ap 1:14), kui ootasid Püha Vaimu tõotatud abi.
Ent põhjus, miks ema Teresa alati kümme Memorare’t palvetas, oli see, et ta võttis taeva koostööd nii loomulikuna, et lisas alati kohe kümnenda, tänupalve. Tol korral oli see nii. Autos oodates palvetasime kogu roosipärja. Niipea kui olime kiire noveeni lõpetanud, koputas Šveitsi kaardiväelane autoaknale ja ütles: „Ema Teresa, on aeg!“ Ema Teresa ja õde väljusid. Et valvur mind ilusast eesõuest ära ei ajaks, hõikasin talle aknast: „Ema, ma ootan, kuni te alla tagasi tulete. Siis viin teid koju.“ Kuid asjalood kulgesid teisiti.
Sest ta pööras ringi, vastates: „Ruttu, isa, tulge meiega!“ Kas oli see kiire noveen, mis kutsus viimaks esile selle „Ruttu, isa…“? Mul polnud aega selle üle mõtiskleda, sest ema Teresa oli juba teel lifti poole; Šveitsi kaardiväelase argliku protesti pühkis ta kõrvale võluva „Isa on koos meiega!“ ning tänuliku välgatusega silmis.
Enda arvates teadsin, miks valvur mind edasiste vastuväideteta nendega koos minna lubas. Reeglid olid üheselt mõistetavad – sisse said ainult ette teatatud külastajate nimekirja kantud isikud. Ja selles nimestikus seisid vaid ema Teresa ja teda saatev õde. Järelikult oli see valvurile ilmselt niisama selge kui mulle, et mul pole võimalustki. Isegi pühaku kaaskonnas ei oleks ma mööda saanud liftivalvurist – rääkimata tsiviilpolitseinikust Püha Isa eluruumide sissepääsu ees.
Ema veenis kõhklevat liftivalvurit mitte vähem võluvalt, kuid samas otsustavamalt. „Me peame kohe alustama. Isa on koos meiega.“ Ema Teresa sedavõrd selge teate peale ei hakanud valvur vastu vaidlema, vaid eelistas jätta minu sissetungi paavsti juurde tsiviilpolitseiniku hooleks. Vähemalt arvasin nii, kui lifti sisenedes nägin teda politseinikule viipamas.
Liftis püüdsin kord ja enam ema Teresale seletada, et minu ette teatamata sissepääs paavsti juurde pole mitte üksnes ebaharilik, vaid täiesti võimatu. Kuid minu vastuseis oli asjatu. Ta kordas aina: „Ei, isa, te olete koos meiega.“ Nojah, kuna mul polnud võimalik läbi põranda vajuda, ei jäänud mul muud üle, kui just enne sihtkohta jõudmist valmistuda viimseks väljaviskamiseks. Mõttes kuulsin juba liftivalvurit ja kaardiväelast mulle sosistamas „Me ju ütlesime,“ kui autosse tagasi ronin. Kas nad lubavad mul vähemasti eesõue jääda?
Palazzo Apostolico kolmandal korrusel viib liftist paavsti eluruumide esimesse suurde vastuvõturuumi pikk koridor – kuid mitte piisavalt pikk, et oleksin jõudnud ema Teresat veenda, et mul oleks parem kohe tagasi minna. „Ma ei tahaks…,“ üritasin hiljukesi seletada.
„Te tulete koos meiega!“ vastas ta karmilt. Midagi polnud teha. Mõned kutsusid seda püha naist „heatahtlikuks diktaatoriks“ – ning tasapisi hakkasin taipama, miks.
Koridoris, mida mööda me nüüd vaikides astusime, olid seinad kaetud vägevate maalide ja ornamentidega. Hiiglaslikest akendest avanev vaade pani lausa hinge kinni. Meie jalge ees laiusid hommikuses udus Cortile San Damaso, Püha Peetruse väljak, Gianicolo mägi Pontifikaalse Urbaniana Ülikooli ja Põhja-Ameerika Kolledžiga ning viimaks lõputuna näiv katuste ookean: Igavene Linn. Mul aga ei jätkunud aega neid muljeid täielikult endasse talletada. Ema Teresa ja õde rühkisid paavsti eluruumide ukse poole. Selle ees seisis kaks pikka erariietes politseinikku – kas siin lõpeb minu hommikune ekskursioon paavsti juurde? Olin selles kindel.
Oodatud „Välja!“ kõlas viimaks väga sõbralikul ja professionaalsel toonil. Vanem kahest politseinikust tervitas aupaklikult vaimuliku ordu asutajat: „Ema Teresa, tere hommikust! Palun siiapoole. Padre ei ole kutsutud. Ta ei saa tulla.“ Ta astus ema teelt kõrvale, mina seisatasin. Kuid ema Teresa andis mulle märku edasi astuda ja selgitas politseinikule: „Isa on koos meiega.“
Kuid seekord ei saanud isegi ühe püha naise üleloomulik sarm jagu Vatikani turvatöötajast, kes truult korda järgis. Paavstlik politseinik astus nüüd ema Teresa teele ja kordas oma instruktsiooni lahkel, kuid otsustaval toonil, et