Üks tõesemaid ja ilusamaid väljendeid, millega ema Teresa ennast kirjeldas, oli tema vastus rühmale ajakirjanikele, kellest üks lausus: „Ema Teresa, see, mida te teete, on niivõrd imeline!“ Ema vastas: „Teate, mina olen vaid pliiats Jumala käes, Jumala, kes tahab maailmale armastuskirja kirjutada.“
Ema Teresa pidas silmas, et peaksime laskma Jumalal end kasutada, nagu me ise kasutame pliiatsit: nii nagu ma vajan kirjutusvahendit, et panna paberile, mida mõtlen ja tahan öelda, nii kasutab Jumal inimolendit, et väljendada, mida Ta mõtleb ja tahab öelda. Jumal on suur ning ikkagi alandlik. Ta kasutab meid, täiusest kaugel inimesi, et ilmsiks teha oma vägevust. Kui me tõesti tahame Talle kuuluda ja Teda teenida, siis peame laskma Temal kasutada meid niimoodi, nagu Tema tahab kuulutatud olla.
Kuid need mõtted sobiksid pigem juba kokkuvõtteks, mitte selleks, millest tahaksin seda raamatut alustada. Niisiis alakem taas algusest.
** *
Mul oli au kohata ema Teresat siis, kui veel tudeng olin. Tegin tol ajal tihedat koostööd pagendatud Slovaki piiskopi Pavol Hnilicaga, kes elas Roomas ja toetas endise idabloki põrandaalust Kirikut enda rajatud heategeva organisatsiooni Pro Fratribus kaudu. Piiskop oli ema Teresaga tutvunud euharistlikul kongressil Bombays (tänapäeva Mumbai) 1964. aastal ning küllap taipas otsekohe, millise inimesega on tegu. Siis ärgitas ta paavst Paulus VI ema Teresat Rooma kutsuma ning viimaks see õnnestus. Piiskop Hnilica aitas asutada ka esimese ema Teresa õdede asumi või maja Rooma eeslinnas Tor Fiscales.
Kuna töötasin koos piiskopiga, olin kohal, kui ema Teresa meid külastas, ning ka siis, kui piiskop Hnilica külastas teda ta Rooma elukohas San Gregorios, kuid eelistasin jääda tagaplaanile. Tol ajal kaldusin arvama, et peaksin talle rahu andma, eriti puhkudel, mil ema Teresat piiras hulk Tšehhi ja Slovaki külalisi, kes alati ümbritsesid piiskop Hnilicat.
Rooma oli mõistagi tulvil huvitavaid kuulsusi. Alateadlikult paigutasin ka ema Teresa samasse kategooriasse. Ent minu esimesel tõelisel kohtumisel temaga hajutas ta kõik mu eelarvamused. Selle asemel, et koos piiskopi ja teiste külalistega maha istuda ja juttu ajada, tõi ta kõik kabelisse, põlvitas ja jäi palvesse Pühima Sakramendi ees. Ta ei tahtnud juhtida meid enda ja oma töö juurde, vaid Pühima Sakramendi ette.
Eelkõige võlgnen ema Teresaga lähedaseks saamise armu minu preestriks ordineerimise ajale 1982. aastal; samuti nagu võlgnen au saata teda läbi aastate tema reisidel tõsiasjale, et piiskop Hnilica ei osanud õnneks inglise keelt. Kui vaja, suutsid nad üksteist otse mõista, kui piiskop rääkis slovaki, ema aga horvaadi keelt (mõlemad slaavi keeled), ent kui teema oli keerukam või üksikasjalikum, vajasid nad tõlki. Siis tulin mängu mina, vahendades ema Teresa inglisekeelset ja piiskop Hnilica itaalia- või saksakeelset juttu.
Ühe sellise tõlkesessiooni ajal pärast minu ordinatsiooni läks piiskop korraks välja ning ma jäin ema Teresaga kahekesi. Ma küsisin, mida peaks tegema üks äsja ordineeritud vaimulik, kui tunneb südames vajadust minna misjonärina Venemaale. Tema vastus tuli väga kiirelt: „Ta peab tegema, mida piiskop käsib.“
Tundsin, nagu vaataks ta minust otse läbi, ning justkui enda õigustuseks kostsin: „Aga kui piiskop ei ütle midagi, mida ta siis peaks tegema?„
Ema Teresa mõtles hetke ja vastas: „Siis peab ta tegema, mida paavst käsib.“
Ning nimelt viimane hiljem teoks saigi: kaudselt paavst Johannes Paulus II suunamisel rändasin viimaks koos ema Teresaga esmalt Moskvasse ja sealt Armeeniasse. Riigisekretär, kardinal Angelo Sodano tegutses paavsti nimel ning andis mulle vajaliku mandaadi, mida kanooniline seadus ette näeb.
** *
Loomult praktilise ja pragmaatilise inimesena oli ema Teresal vaistu leida oma plaanidele ja töödele abi ja toetust juhuslikelt kohtumistelt – mida oli lugematu hulk. Näiteks minu esimesel pikemal vestlusel temaga, kui mu teenistus tema ja piiskopi tõlgina oli juba läbi, ei kulunud minutitki, kui ta välja selgitas, et mul on auto. Otsekohe palus ta kolm orduõde samal õhtul lennujaama sõidutada. Ja nii leidsin end tol pühapäeva pärastlõunal kell kolm parkimisplatsil San Gregorio, õdede maja ees Roomas. Ema Teresa seisis juba seal ning „andis mulle üle“ kolm oma õde. Igaühel oli käes avatud karp. Auto pagasiruumi täis laadides nägin nende karpide sisu: rullis magamismatt, kaks kokkuvolditud sari, piibel, palveraamat ja vähesed isiklikud esemed.
„Kas sõidame maale?“ küsisin õdedelt tögamisi, viidates nende kergele pagasile.
„Ei, lennujaama,“ oli vastus.
„Ja teie lennu sihtkoht?“ tahtsin ma teada.
„Argentina,“ ütles üks särava näoga nunn, keda võinuks vabalt pidada teismeliseks.
„Ja kui kauaks? Nädalaks? Kaheks?“
„Oh ei, kindlasti vähemalt viieks kuni kümneks aastaks!“
Otsides endiselt seletust nende üsna kasinale pagasile, küsisin, millal nad oma lähetusest teada said.
„Täna hommikul. Kui olime vande andnud, saatis ema Teresa meid uuele missioonile! Oleme nii õnnelikud!“
Järgnenud vaikuses suutsin vaid võrrelda oma preesterlikke kohustusi nende omadega – tulemus annab mulle tänaseni mõtteainet.
Ma sain teada, et pühendatute jaoks ulatub kuuletumine palju kaugemale kui ilmikpreestritel. Nende õdede täielik valmisolek ülesanneteks, mida annab nende ülem, on vorminud mu mõtlemist. Ema Teresa teadis ülimalt hästi, milline autoriteet kellelegi kohane on; ta ise ei olnud otseselt alluv, kuid ta oli väga kuulekas. Iialgi poleks ta midagi ette võtnud selleks, et oma ülemale või piiskopile või kardinalile muljet avaldada. Peale selle oskas ta alati täpset vahet teha käsul, mida annab piiskop oma pädevuse piires, ning käsul, mida annab keegi väljaspool oma pädevuse piire.
Kord, kui ema Teresa kohtas piiskoppide sinodil ootamatult kardinal Franz Königit ning see temalt küsis, kuidas ta end nii paljude piiskoppide hulgas tunneb, oli ema vastus: „Teate, Teie Eminents, muidugi ei mõista ma kõike, mida siin räägitakse ja teada antakse, kuid minu meelest on ehk vahel olulisem piiskoppide eest palvetada kui neid kuulata.“
Kuigi need noored õed, keda lennujaama pidin viima, olid oma ülesande ja reisi sihtkoha teada saanud samal hommikul, kuuletusid nad rõõmuga. Hiljem olin tunnistajaks mitmele säärasele teelesaatmisele, mis on osa Halastuse Misjonäride Ordule omasest sümboolsest viisist näidata väga otseselt oma vaesuse, kasinuse, kuulekuse ning „vaesemaist vaesemate puhtsüdamliku ja vabatahtliku teenimise“ vande olemust. Pärast liturgilist talitust, mille kestel uued õed vande annavad, annavad nad ema Teresa kätte sedelikese. Siis lähevad nad käärkambrisse, kus ema Teresa annab igaühele tema ülesande. Sedelil seisab: „Armas õde_____, ma saadan su _____.“ Ema Teresa lisab oma käega iga õe nime ja sihtkoha. Iga paberitüki alla kirjutab ta: „Jumal õnnistagu sind. Ema M. Teresa, MC.“
Kui neid kolme õde Rooma lennujaama sõidutasin, ei teadnud ma seda kõike veel. Kuid olin juba aimanud midagi ema Teresa vaimust ja tööst. Kui tagasi jõudsin, tahtsin talle teatada, et õed olid ilusti lennukile saanud. Mind ootas juba tee ja paar küpsist. Ja siis tuli ta ise mind tänama, või nii ma vähemalt arvasin. Kuid tal oli mulle juba uus ülesanne: „Isa, kas saate mind homme Vatikani viia?“
2
VATIKANIS
„VIIA TEID VATIKANI? Jah, muidugi. Hea meelega!“ Mul polnud mingit põhjust ema Teresale ära öelda. Muuhulgas oli see ju ka ühele mõni kuu tagasi ordineeritud preestrile hea võimalus heita pilku kõigele, mis peitus Vatikani müüride taga, ning ema oodates ehk koguni jalutada Vatikani aedades, mis on muidu avalikkusele suletud.
„Jah, rõõmuga. Igal ajal!“ oli mu vastus ka küsimusele, mis kell me peame Vatikani teele asuma,