Leo Maasburg
Ema Teresa Kolkatast: isiklik portree
Originaali tiitel:
Mutter Teresa: Die Wunderbaren Geschichten
© 2010 Pattloch Verlag GmbH and Co. KG, Munich
Tõlge raamatust:
Mother Teresa of Calcutta
© 2011 Ignatius Press, San Francisco
Fotod:
© Leo Maasburg
Inglise keelest tõlkinud Aulis-Leif Erikson
Sisuliselt ja keeleliselt toimetanud Tiina Veismann
Kujundanud ja küljendanud Mari-Liis Bassovskaja
© Eestikeelne väljaanne: Kirjastus Gallus, 2017
ISBN 978-9949-9805-5-0
EESSÕNA
Mida ta ise tahaks?
Ema Teresa on üks kahekümnenda sajandi suurimaid ja mõjukamaid isiksusi. Isegi uskmatud ja kriitikud tunnistavad, et ta on silmapaistev kuju nii meie ajastul kui kogu kirikuloos. Eelkõige on ta aga hämmastav naine. Ma näen seda nende inimeste säravaist silmist, kes, olles kuulnud minu eesõigusest olla mitu aastat ema Teresa lähedane kaastööline, paluvad mul temast midagi jutustada.
Miks on meie kaasaja, kahekümne esimese sajandi inimesed huvitatud ühest möödunud sajandi pühakutaolisest naisest, keda nad iial näinud pole? Mida põnevat ja innustavat võiks meie heitlikult kiirel, ühest moest teise kihutaval ajastul leida nunnas, kes ühe kriitiku häbematu märkuse peale, et ta on oma teoloogias kakssada aastat ajast maas, vastas: „Ei, kaks tuhat aastat!“?
Arvukatel reisidel, kus mul oli võimalus ema Teresat ta kõrges eas saata, sain osa tema isiksuse kiirgusest ja võlust. Massimeedia ajastul, mis pööraselt ihaleb kõikvõimalikke kuulsusi, oli ta erakordne, asendamatu hele „täht“ – keda ei ümbritsenud mitte rikkad ja ilusad, vaid pigem vaesemast vaesemad, vigased, ühiskonnast välja tõugatud. Ta oli võimas, nutikas, karismaatiline ja alandlik isiksus, kes ei püüdnud valitseda, vaid teenida, ning uuendusmeelne inimene, kelle suurim nähtav edu seisnes faktis, et tema töö ja elava eeskuju tõttu astus nii palju noori naisi rõõmuga Jeesuse õpilaste ridadesse, leides oma elule mõtte. Paljud eri vanuses mehed ja naised lasid end innustada ema Teresa armastusest Jeesuse vastu. Ta oli „täht,“ kes avalikkuses esines küll vastumeelselt, kuid kasutas sedagi üpris tõhusalt oma ürituse hüvanguks.
Ema Teresa ei soovinud kunagi olla tähelepanu keskpunktis. Ent kui ta teiste poolt rambivalgusse seati – pärast Nobeli rahupreemia saamist 1979 – oli see tema peaaegu lakkamatu staatus. Ta kasutas võimalust, et pöörata tähelepanu endalt ära, Kristuse poole. Mitmes maailma nurgas on käinud ja praegugi käimas vägikaikavedu – ajendatud pigem natsionalismist kui katoliiklusest – selle üle, kes saab ema Teresat enda omaks lugeda. Ta ise poleks seda kindlasti tahtnud, kuigi ta oma juuri ka kunagi ei salanud: „Sünnilt olen albaanlane. Olen India kodanik. Olen katoliku nunn. Ja kõik, mis ma teen, kuulub kogu maailmale, kuid minu süda kuulub tervenisti Jeesusele.“ See määratleb tema positsiooni kahtlusteta.
Kas see kõik ei lähe vastuollu sooviga ema Teresast raamat kirjutada? Pealegi selline raamat, mis ei taha olla teaduslik ega biograafiline ega paku autoripoolseid kommentaare? Või teisiti küsides – mida tahaks ema Teresa ise, et ma kirja paneksin?
Kahtlustan, et ta annaks mulle sama vastuse kui tol kaunil sügishommikul Viinis, mil olin äsja ordineeritud preestriks. Ma polnud veel kordagi rekollektsiooni korraldanud, ammugi mitte nunnadele. Siis üllatas ema Teresa mind küsimusega: „Isa, kas korraldate õdedele ühe retriidi?“
Meelitatuna, kuid samas ebakindlana küsisin, millal.
Ta vastas: „Homme.“
Ja mina, ikka kahtlevana, vastasin: „Aga ema, ma ei ole kordagi rekollektsiooni korraldanud! Millest ma räägiksin?“
Vastus tuli kiirelt nagu püssikuul: „Rääkige Jeesusest! Mida muud?“
Kui inimesed küsisid tema elu ja elulooliste üksikasjade kohta, põikles ema Teresa sellest harilikult kõrvale: „Ma ei taha tegelikult endast rääkida, sest kui hakatakse kirjutama minust, siis kõneldakse ja kirjutatakse vähem Jeesusest.“
Ja nõnda loodan, et see raamat näitab ema Teresa tööd ja isiksust õiges valguses, ning eriti seda, kuidas ta kõiges, mida tegi, osutas Kristusele. Ma loodan, et see väljendab tema peamist eesmärki: juhtida igaüht Jeesuse Kristuse juurde.
Monsignor Leo Maasburg
1
ARMASTUS TEISEST PILGUST
TA OLI HÄMMASTAVALT NORMAALNE – olgugi et tema elu, tema toime inimestele, tema mõju oli eriline, on seda ka tänapäeval. Ühest küljest ületas ema Teresa kõiki teadaolevaid piire ning teisalt oli ta täiesti loomulik, ehedalt „normaalne“ – nimelt see ta hämmastavaks muutiski. Kogu koosoldud aja kestel jälgisin, uurisin ja imetlesin ema Teresat. Esimesest kohtumisest peale meenutas ta mulle mu vanaema.
Sarnaselt minu vanaemaga oli ka ema Teresa näol sadu kortse ja vagusid, kuid ka teatav põlvkondlik ühisjoon. Ta oli enda vastu karm ja nõudlik, samas lahke, hooliv ja ülimalt kannatlik teistega. Tal olid õhukesed ranged huuled nagu paljudel vanainimestel, kuid olenevalt olukorrast võis ta need torssi tõmmata; ta pea õõtsus kergelt küljele ning seega kuulas ta iga külalist mingi kergelt skeptilise hoiakuga – kuid suure tähelepanuga.
Mõnel muul juhul, jällegi huuled torus, hakkas ta pea ette-taha nookuma nagu veinidegustaatoril, kes esmakordselt uut sorti maitseb – neil hetkedel teadsid teda lähemalt tundjad, et kohe langeb habemenoana terav otsus. Ja viimaks kadusid torus huuled sageli ta kortsuliste käte ja põskede varju, ta pea muutus raskeks ning toetus rängast tööst kurnatud kätele, mida selgelt märgistas artriit, ning kõike ümbritsevat unustades süüvis ema Teresa kõnelusse oma Issandaga.
Siin oleme jõudnud ema Teresa isiksuse olulise jooneni: ta oli ise ning nõudis alati ka oma õdedelt, et nad oleksid „maailmast eemale pööratud.“ Kõik tema ettevõtmised ja tähelepanu, mis näisid olevat täiesti maailma poole pööratud, varjasid teist poolt tema loomusest. See viimane jäi – nagu jäämägi – pinna alla peidetuks või täpsemalt, oli suunatud sissepoole: kontemplatiivne, süvenenud mediteerimine Jumalas, Tema armus ja Tema töös maailmas. Peale selle kandis ta endas üht isiklikku saladust, millest keegi meist midagi ei teadnud, sügavat müstilist kannatust, mis sai ilmsiks alles peale ta surma: „hinge pimedat ööd,“ kustutamatut ning palavat iha Jumala ligioleku järele.
Oma esimesel visiidil Kolkatasse olin veel üpris kriitiline. Ma tahtsin üksikasjalikult uurida, mil moel ema Teresa vaimsus ja vagadus mõjutab tema ja ta õdede toimimist. Ja nii istusin ma kabelis ühes mugavas nurgas ema Teresast eemal, et lihtsalt jälgida, kuidas ta palvetab. Ta paistis olevat üleni haaratud, sügavas harduses, ta põlvitas põrandal matil, silmad kinni, aeg-ajalt kokkusurutud käsi vastu nägu asetades.
Mõne aja pärast märkasin, et üks fotograaf kõnnib kabeli ukse ees närviliselt edasi-tagasi. Ilmselt tahtis ta ema Teresaga rääkida, kuid ei julgenud tema juurde minna ja teda häirida. Järsku lähenes talle üks õde ning andis märku, et ta võib ema juurde astuda. Mees võttis kingad jalast ja astus kabelisse, kuid kõhkles ikka veel, kas ema Teresa kõrvale põlvitada. Nüüd ta siiski häirib teda, mõtlesin ma – ise väga uudishimulik, kuidas ema reageerib.
Ema Teresa pidi olema kuulnud või tajunud, kui mees ta kõrvale põlvitas, kuna ta vaatas üles ja tervitas teda särava naeratusega. Tema tähelepanu kuulus nüüd tervenisti fotograafile. Mees selgitas oma ülesannet mõne sõnaga. Ema vastas midagi. Teine tõusis ja lahkus kabelist. Enne kui ta välja jõudis, oli ema Teresa taas täielikult palvesse süüvinud.
Mis