Kuid naaskem Nick Bellantoni intervjuu juurde NTV-s. Saatejuht esitab talle küsimusi koljuga seotud analüüside kohta. „Te otsustasite tööga nõustuda, et saaks koljust isiklikult mõned tükid võtta …”
Bellantoni: „Ei. Me ei teinud seda!
[…]
Teate, põlenud jäänustega töötamisel on suur hulk raskusi. Geneetikutele kujutab sellise materjaliga töötamine tõelist õudusunenägu. Sellisest materjalist on äärmiselt raske saada sugu määravaid markereid. Sellest hoolimata õnnestus meil selgeks teha, et selles sisalduvad kromosoomid kuuluvad naisele. Seega võib järeldada, et teie valduses olev kolju kuulus naisterahvale. Võib-olla oli see Eva Braun, aga kindlad me selles ei ole.”
Stuudiosse kutsutute seast tõuseb püsti auväärses eas naine. Tema nimi on Rimma Markova. Näitlejanna on saanud kuulsaks esinemistega stalinliku režiimi nostalgiat kujutanud Nõukogude filmides. Kaheksakümne viiest eluaastast hoolimata pole tal südikusest puudu: „Kuidas ta võis need tükid võtta? Ja nüüd kuulutab tervele maailmale, et varastas need! Ta peab oma teo eest vanglasse minema!”
Bellantoni: „Ma olen kõigest teadlane, kes kutsuti koljut uurima.”
Rimma Markova: „Öelge meile, kes andis teile need proovid? Kas arhiivi töötajad või teie telekanali esindajad?”
Ikka seesama küsimus. Bellantoni on ummikusse aetud. Kas ta hakkab murduma?
Bellantoni: „Meil lubati uurida ja proove võtta. See oli lepingus kirjas. Ma tahan veel kord rõhutada, et töötasin selle projekti kallal teadlasena. Kui soovite rohkem üksikasju, pöörduge küsimustega kanali [History Channel] poole.”
Möödunud on seitse aastat. Palusime omakorda Nick Bellantonilt selgitust, kuidas ta oli need koljufragmendid saanud. Ta ei viivitanud vastusega: „Meie meeskonnal lubati võtta mõned väikesed põlenud luutükikesed, mis olid kolju küljest lahti tulnud. Me ei kahjustanud koljut ega võtnud proove otse selle küljest. […] Mina ei toonud neid proove Ameerikasse. Need andsid meile üle produtsendid, kui me naasime analüüside tegemiseks ülikooli. Ma arvan, et need tükikesed andsid meile ametiisikud. Võite seda History Channelist järele kontrollida.”
Just nii me tegimegi.
Joanna Forscher oli teledokumentaali produtsent, mis rääkis Nick Bellantoni uuringutest seoses Hitleri koljuga. Tema vastus meie küsimustele paistab silma lühiduse poolest: „Seda on minult sageli küsitud, aga kahjuks ei saa ma avaldada üksikasju, millisel viisil me kolju juurde pääsesime.” Lõpetuseks veel mõistatuslik märkus: „Meie juurdepääsu taganud olukorda ei ole niikuinii enam võimalik korrata.”
Seitse aastat pärast Nick Bellantoni ja History Channeli lugu on mõistatus endiselt lahendamata. Ja GARF on sügavalt nördinud.
Larissa surub hambad kokku. Tema viha ei ole meile suunatud. Tema silmad tulistavad Dina ja Nikolai poole. Kas tegu on korruptsiooniafääriga? Arhiivitöötajale maksti, et Ameerika uurija saaks mõne hetke omapäi Stalini trofee seltsi jääda? „Ma ei tea, mis toimus,” lõpetab direktriss püsti tõustes jutu. „Selge on vaid see, et kõik see toimus illegaalselt ja me ei tunnista nende analüüside tulemusi.”
Meie kohtumine kipub vägisi lõppema. Tuleb leida viis selle pikendamiseks, et jääks aega veenda direktrissi meie heades kavatsustes. Ka meie tahame seda koljut testida. Kes saab meile selleks loa hankida? Kõige tähtsama küsimuse, selle olulise, esitab Lana sellal, kui Larissa ruumist lahkub. Vastust ei järgne. Laskmata end heidutada, järgneb Lana talle sammugi maha jäämata koridori. Nüüd jõuavad nad sekretariaati, veel mõni meeter ja direktriss astub oma kabinetti. Vene sündsustunne ei luba meil kutsumata sinna minna. „Kust me peaksime alustama?” küsib Lana viisakal toonil. „Kas see sõltub ainult teist? Või presidendi ametkonnast?” Larissa pöörab end ümber. „Kindlasti mitte minust,” ütleb ta ja jätkab: „küsige uurimisbüroost! Tegemist on ju ikkagi kriminaaluurimisega, surnukeha, selle osa uurimisega. Loa uueks uurimiseks võib anda justiitsministeerium.” Meid ümbritsevad hallid müürid ei ole mulle veel kunagi nii masendavad tundunud. Lõks on jälle kinni plaksatanud. Seitsmekümne nõukogude aasta jooksul välja kujunenud koletu sünnitis, Vene bürokraatia, ootab, valmis meid puruks tampima. „Ma tean, et see võib võtta kuid, aga ma toetan teie uurimist.” Larissa tajub, et me oleme masendatud. Ta näib peaaegu kurvana. „Ärge muretsege,” lausub ta meile lõpetuseks. Спасибо, спасибо. Lana tänab teda ja annab mulle märku, et ma sama teeksin. Pinge direktrissi näost kaob. „Kes tegelikult analüüse tegema hakkab? Leidke keegi teaduslikus mõttes laitmatu mainega inimene, ja mitte ameeriklane. Mitte mingil juhul ameeriklane.”
1 Le Monde, 09.05.1945. [ ↵ ]
2 Le Monde, 2.05.2000, Agathe Duparc. [ ↵ ]
3 Libération, 2.05.2000, Hélène Despic-Popovic. [ ↵ ]
Moskva, oktoober 2016
Sõda Süürias, konflikt Ukrainas ja Krimmi annekteerimine, oletatav sekkumine Ameerika valimistesse … Nii mitmeid Venemaaga seotud kriise, et Putini režiimil on põhjust endasse sulguda, ning see muudab meie uurimise riigiarhiivis veel keerulisemaks. „Aeg ei ole soodus,” korrutatakse meile hiigelsuure Vene võimuaparaadi erinevates ametkondades. Järgmisel kuul, pärast puhkusi, suvevaheaega, pärast pühakutepäeva … on tingimused paremad. Nii läks mööda kuus kuud. Kolm uut käiku Ivan Julma linna, kolm edasi-tagasi lendu Pariisi ja Moskva vahel, ja tulemus? Null! Larissa on endiselt GARF-i direktori ametikohal, ent ei vasta meile enam. Tema sekretariaat on imeväärse osavusega meie vahele tõkke seadnud. Mu kolleeg Lana kasvas sellel maal üles ajastul, kui seda nimetati Nõukogude Liiduks. Tema mõistab Vene võimude reaktsiooni. „Minu kaasmaalaste arvates soovib lääs meile halba, põlgab meid,” selgitab ta. „Meie Hitleri-uurimine pole mingi tähtsusetu asi. Kolju lugu omab Venemaa jaoks sügavat tähendust, see sümboliseerib meie kannatusi Teise maailmasõja ajal, meie vastupanu ja võitu. Sellest saati, kui koljut avalikkusele näidati, on tema autentsust pidevalt küsimuse alla seatud. Sel viisil just nagu tahetaks meilt varastada Nõukogude Liidu kuulsusrikast minevikku.”
Ja kui järjekordse kahtluseseemne külvab oma maa ülikoolile tuginedes ameeriklane Ameerika telekanali dokumentaalsaates – siis ei saa see venelaste arvates juhus olla. Tegu saab olla üksnes kunagise liitlase Ameerika õõnestamiskatsega. Rohkem kui seitsekümmend aastat pärast 1945. aasta maikuud vaidlevad Washington ja Moskva ikka veel Hitleri üle saavutatud lõpliku võidu „isaduse” üle. See teeb Hitleri toimiku uurimisest Venemaal väga tundliku teema. Keerulise teema.
„Human factor,” korrutab Lana väsimatult. Otsekui kaitsvat mantrat, kabalistlikku valemit, kordab ta valjul häälel neid sõnu. „Meie maal,” räägib ta veendumusega, „ei saa tegutseda mõistusest juhindudes, tuleb järgida vaistu ja loota, et vastaspool annab alla.” Niisiis inimfaktor. Kuna mitmekordsed ametlikud pöördumised ei ole tulemusi andnud, panustame osavusele.
Holzunovi tänav uhkes kvartalis Moskva jõe käärus. GARF-i, Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi asupaik.
Kuna oleme seda asutust teatud vaheaegadega ikka ja jälle külastanud, ei ole valvemeeskonna igapäevane töökorraldus meile saladuseks. Parim päev on teisipäev. Sel nädalapäeval toimetab vastuvõtukontrollis meeldivapoolne naissõjaväelane. Sootuks erinev esmaspäevasest karmist ja tõrksast vuntsikandjast või reedesest suure ninaga tahumatust tüübist. Väikest kasvu, alati rõõmsameelne oma puldi taga, avab teisipäevane naisvalvur pöördvärava ja laseb meid iga kord probleemideta läbi. Tema head kombed jäävad muutumatuks ka sel niiskel sügishommikul. Ta aimab meie tuleku põhjust. „Ikka Hitler, eks ole?” Kas on veel keegi, kes seda GARF-is ei tea? „Millisesse osakonda te seekord lähete?” küsib ta meie nimesid registrist kontrollides. „Aa, te lähete Dina Nikolajevna Nohhotovitši juurde! Ma arvan, et te teate, kust teda leida … Otse edasi, viimane hoone hoovi lõpus …” Lana lõpetab tema lause: „… keskmine uks, neljas korrus, kohe vasakul.” Hääletoon on muretu. Ent Lana ja ka mina