Kui aus olla, siis valdab mind teatud pettumus. Kas see ongi siis Vene arhiivi kõige salastatum ese – disketikarbis säilitatav kurb luujäänus? Mõeldes, et tegemist võib olla viimse jäänusega ühest suurimast poliitilisest koletisest, keda planeet iial näinud, lisandub pettumusele vastikustunne. Ent tuleb end koguda. Asuda uurimise kallale ja meeles pidada, miks me siin oleme: selleks, et kergitada loori Hitleri viimastelt tundidelt. Selleks tuleb esitada õigeid küsimusi. Kust kohast kolju leiti? Kes leidis? Millal? Ja mis peamine – kuidas tõestada, et tegu on tõepoolest Hitleriga? Seda kõike me tahamegi teada. Ning alustuseks on vaja koljut analüüsida. „Analüüsida?” imestab Larissa, kes on tabanud selle sõna Lana ja minu vahelisest jutust. „Jah, testida … Näiteks DNA-d. Kutsuda kohale spetsialist, kohtuarst …” Lana tõlgib meie soovi sõna-sõnalt vene keelde. Direktriss kuulab viisakalt teda katkestamata. „Siis ei oleks enam kahtlust. Mitte mingit. Ei mingit kahtlust kolba autentsuses. Kas on Hitler või mitte. Eks ole see ju tähtis?” Ja saab lõpu teha igasugustele hullumeelsetele kuulujuttudele natsist türanni lõpu kohta. Hitler Brasiilias, Hitler Jaapanis, lõunapoolusel …
Berliin, mai 1945
Nii nagu legendide koletised ja hirmuäratavad kummitused, kutsub ka Hitler esile hulgaliselt fantaasiaid. Pärast Berliini langemisest 2. mail 1945 kerkis õhku küsimus: on ta surnud? On ta põgenenud? Punkris viibinute sõnul tappis ta end 30. aprillil 1945. Seejärel ta põletati, et laipa poleks võimalik leida. Just surnukeha puudumine vallandab paratamatult terve rea kuuldusi tema võimalikust ellujäämisest. 8. mail 1945 avaldab nõukogude režiimi poolt ametlikult heaks kiidetud kirjanik Leonid Leonov ajalehes Pravda tulise artikli: „Me nõuame asitõendit, et kapralist strateeg ei ole muutunud kummituseks. Maailma lapsed võivad rahulikult oma voodikestes magada. Nõukogude armee ja ka tema lääneliitlased tahavad näha füüreri elusuuruses laipa.”[1.] Küsimus on õhku paisatud. Seni, kuni „elusuuruses” ülim asitõend puudub, kummitab Hitleri vaim jätkuvalt inimeste mõtteis. Ning tunnistajaid, kes kinnitavad teda näinud olevat, tuleb aina juurde.
Mõned juttudest baseeruvad käegakatsutavatel faktidel. Üks neist sarnaneb spioonifilmi stsenaariumiga. Jutt on U-530 reisist – U märgib Unterseeboot’i, saksa keeles allveelaeva. Hoolimata Kolmanda Reich’i langemisest keeldus see allveelaev liitlastele alistumast ning jõudis 10. juulil 1945 Argentina rannikule. Võib-olla koos salajaste reisijatega pardal.
U-530 komandör on väga noor, koguni liiga noor ohvitser. Tema nimi on Otto Wermuth ja ta on ainult kahekümne nelja aastane. See lihtne Oberleutnant zur See (mereväeleitnant) edutati 10. jaanuaril 1945 nimetatud allveelaeva komandöriks. Kriegsmarine (Saksa merevägi) kannatab tol viimasel sõja-aastal, nii nagu teisedki Reich’i väeliigid, sõjas karastunud ohvitseride silmanähtava puuduse käes. Otto Wermuth ei ole küll päris algaja, ent talle polnud antud aega tuleristseid saada. Septembris 1939, kui algas sõda Poola, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vastu, astus ta kohe Kriegsmarine’sse. Ta on siis üheksateistkümneaastane ja tema välimuses ei osuta miski Saksa režiimi ülistatud võitlusvalmile aarja sõjamehele. Pikliku näo, kõhnuse piirini saleda kuju ning peaaegu lapseliku silmavaatega sarnaneb Otto Wermuth pigem intelligentse üliõpilasega. Väga kiiresti määrati ta natside allveelaevastikku. Koolitus läbitud, siirdub ta 1941. aasta septembris vaatlusposti pardaohvitserina missioonile. Kui 1945. aasta jaanuaris saab Wermuthist väga suure tegevusraadiusega uusima põlvkonna allveelaeva U-530 komandör, on see tema esimene juhiamet. Laev, mis talle üle antakse, nõuab aga kogemusi. See on üle 76 meetri pikk ja võib pardale võtta kuni viiskümmend kuus meest. Oma torpeedo- ja miiniheitjate ning pardakahuriga on see kardetav relv. Ent noorel komandöril ei jää aega, et seda praktikas katsetada.
Aprillis 1945 Ameerika rannikuvetesse missioonile saadetud U-530 tulistab Long Islandist lõunas, New Yorgi lahe lähedal, liitlaste laevade poole üheksa torpeedot. Rünnak kukub läbi. Ükski miin ei taba sihtmärki. Wermuth kuuleb, et Saksamaa on kapituleerunud ja saab kindralstaabist korralduse alla anda. Ta keeldub ja otsustab põgeneda Argentinasse. Riigis valitseb tollal sõjaväeline diktatuur. Kuigi Argentina võimud on Ühendriikide survel 27. märtsil 1945 Saksamaale sõja kuulutanud, imetlevad nad jätkuvalt natslikku riigimudelit. 10. juulil 1945 randub U-530 pärast kahekuist meresõitu Mar del Plata linnas, 400 kilomeetrit Buenos Airesest lõunas. Wermuth annab end koos laeva ja meeskonnaga vangi. Uudis levib väga kiiresti. Ja koos sellega kahtlus, et allveelaevas on Adolf Hitler ja tema naine Eva Braun. Lisaks fašismilembusele annab Argentina Patagoonias peavarju Baieri stiilis külades hajali paiknevale Saksa kogukonnale. Suurepärased täiendused stsenaariumile, et Hitler on põgenenud Ladina-Ameerikasse.
Vaevalt maale astunud, kuulavad Wermuthi üle Argentina merevägi ja US Navy. Saksa ohvitseri kahtlustatakse, et ta on mõned tunnid enne allaandmist 10. juulil randunud teistes väikestes linnades. Kas ta kasutas seda selleks, et saata maale reisijaid või dokumente? 14. juulil 1945 läkitab Buenos Aireses resideeruv Ameerika mereväeatašee Washingtoni memorandumi. Selles antakse teada allveelaeva saabumisest, mis olevat maale lasknud kaks identifitseerimata reisijat.
Ka Argentina press haarab U-530 avantüürist kinni ning avaldab mitu artiklit selle kohta, et Hitler on elus. Üks neist, 18. juuli kuupäeva kandev ajakirja Critica reportaaž kinnitab, et Saksa diktaator olevat leidnud varjupaiga lõunapoolusel. Piirkonnas, kus temperatuur on talutav. Et kuulujuttudele lõppu teha, on sunnitud sekkuma Argentina välisminister Cesar Ameghino. Samal päeval, kui artikkel ilmub, esitab ta ametliku õienduse. Hitler ei ole Saksa allveelaevaga Argentina rannikule saabunud.
Sellest hoolimata hakkab FBI Lõuna-Ameerika niidiotsa uurima. Seda enam, et ka kuulsa Ameerika salateenistuseni jõuab üllatavaid teateid. Nagu see, mis pärineb keskpäraselt Hollywoodi näitlejalt Robert Dillonilt. 14. augustil 1945 võtab ta ühendust FBI-ga, teatades, et on kohtunud kellegi argentiinlasega, kes olevat oma maal Hitleri vastuvõtmisel osalenud. Ikka see allveelaeva lugu! Dillon esitab üksikasju. Füürer olevat maabunud koos kahe naise, arsti ja umbes viiekümne mehega. Ta varjavat end Lõuna-Andide mägedes. Hitler kannatavat astma ja maohaavandite käes; vuntsid olevat ta maha ajanud. Pärast Ameerika eriteenistuste kontrolli jäetakse Dilloni pommuudis sinnapaika.
Aastate jooksul koguneb FBI töölaudadele hulgaliselt sedalaadi teateid. Need puudutavad Hitlerit, kuid ka teiste natside viibimist Brasiilias, Tšiilis, Boliivias ja muidugi Argentinas. Need kuuldused ei ole päris alusetud. Natsikurjategijate maalt välja smugeldamise võrgustikud olid tõepoolest olemas. Üks tuntumaid on Odessa võrgustik. Aastate jooksul võimaldab see Kolmanda Reich’i ametiisikutel Euroopast põgeneda. Tõsi on ka see, et Argentina pakkus varjupaika paljudele natsitimukatele. Kuulsamad neist on Josef Mengele (Auschwitzi koonduslaagri arst, kes on süüdi vangide kallal toime pandud barbaarsetes meditsiinieksperimentides), Adolf Eichmann („lõpplahenduse” aktiivne sepitseja), ja ka Klaus Barbie (Lyoni Gestapo juht). Ent Hitlerist ei ole mingit jälge.
Juulis 1955, kümme aastat pärast natside kapituleerumist, otsustavad Saksa õigusorganid Hitleri toimikule lõpliku punkti panna. Uurimise läbiviijaks määratakse 7000 elanikuga väikese Baieri linna Berchtesgadeni kohus. Sümboolne valik: Saksa diktaator armastas seal puhkamas käia. Sinna Berghofi laskis ta endale ehitada residentsi. Nii hakkabki provintsikohus kaaluma juriidilist küsimust: kas füürer on surnud või elus. Aeg ei ole sugugi juhuslikult valitud. See langeb kokku venelaste juures vangis hoitud natside naasmisega. Nemad on füüreri punkri, õhukaitsevarjendi, kus diktaator oma elupäevad lõpetas, viimaste tundide võtmetunnistajad. Punaarmee vangistas need Hitlerile lähedal seisnud inimesed ja peitis nad kohe Nõukogude Liidu vanglatesse. Nende tunnistusi ei ole kunagi avaldatud ega lääneliitlastele edastatud. Ammugi siis Saksa õigusorganitele. Ent 1955. aastal nõustub Moskva siiski Venemaa vanglates virelevad viimased natsidest sõjakurjategijad vabaks laskma. Lääne-Saksamaal tuleb selle eest teatud hinda maksta. Vastutasuks kohustub ta NSVL-iga sisse seadma diplomaatilised