Kuninganna jõulupidustused. Amanda McCabe

kõik need sõdurid Fort Hilli marsivad?“ küsis Molly. „Ja miks tuli söör Richard Bingham⁵ Galway kindlustusi üle vaatama?“

      Alys soovis, et teadnuks seda. Paari aasta taguse mässu mahasurumisega oli Bingham omandanud verise maine ning tema ringkäik ei tähendanud midagi head. Kuid teenijannad ei tohtinud sellest aru saada. „Suurim oht, mis meid ähvardab, on linade puudus,“ ütles Alys ja pistis Mollyle linahunniku pihku. „Armaada või mitte, päevatöö tuleb ära teha.“

      Teenijannad pomisesid, kuid asusid linu küürima ja pesukateldes segama. Lahkuv Alys kuulis, kuidas sosin taas tuurid üles võttis. Piitsad ja põletusrauad…

      Kindluse kivimüürid rõhusid. Päevi kestnud hirm ja ebakindlus tegid haigeks. Alysi, kes ta oli uhke oma visaduse ja praktilisuse üle! Kuid Dunboytoni-sugustes kohtades elavatel inimestel pidi visa hing olema. Lakkamatu külm meretuul, ühtede ja samade nägude nägemine päevast päeva, kummaline maa – nõrganärvilised ei pidanud siin vastu.

      Alysil polnud Dunboytonis elamise vastu midagi. Kuigi ta unistas mõnikord kaugetest maadest, kuningliku õukonna hiilgusest või ema sünnikohast päikesepaistelisest Granadast, teadis ta, et peab rahul olema isa seltskonna ja oma kohustustega kindluses. Elu on selline ja unistused seda ei muuda.

      Aga praegu… Praegu tundus Alysile, et ta on lõksus segases ja pahupidises õudusunenäos, millest ta ei suuda üles ärgata.