„Aga mis siis, kui ta ei taha minuga kohtuda? Sest olen sinu ja ema tütar?“
Isa kallistas tütart tugevalt. „Sa ei tohi nii mõelda, Alys. Sa oled Drury. Sinu vanavanaema teenis Yorki Elizabethi, vanaema Aragoni Katherine’i. Meie suguvõsa on sajanditevanune ja ema oma veelgi vanem. Lorca-Ramirezid on hertsogisuguvõsa ja praegu pole Inglismaal ühtki hertsogit. Oleksid kõige suursugusem õuedaam.“
Alys polnud selles nii kindel. Ema ja hoidja rääkisid alatasa, et daamid ei roni müürile ega suple meres, nagu tema tegi. London – see kõlas väga põnevalt. Kui ta käitub tõelise daamina ja teenib kuningannat hästi, saavad Druryd lõpuks väljateenitud tasu.
Kui isa Alyst majja kandis, vaatas tüdruk tormist merd. Jah, ühel päeval läheb ta üle mere Inglismaale ja ta näeb sealseid imesid oma silmaga.
„See valelik lita! Ta on juba aastaid surnud ja ikka veel pillub mulle kaikaid kodarasse.“ Edward Huntley viskas savitaldriku vastu kaminasimssi, nii et klirin kaikus kogu majas. Sellele järgnes jalapingi purunemise ragin.
John Huntley kuulis teenijanna karjatust – kindel märk, et naine on majas uustulnuk. Kõik teised olid isa raevuhoogudega harjunud ja jätkasid, pea maas, pooleliolevat tegevust.
John pani isa vihahooge vaevu tähele, eriti siis, kui peitis end Huntleyburg Abbey iidvana peasöögisaali kohal väikesel pööningul. See oli koht, kust isa või keegi teine teda iial ei leia, välja arvatud ammu surnud munkade vaimud, kes paistsid olevat tema kohalolekuga leppinud. Kui John oli sunnitud koolivaheaegadel Huntleyburgi naasma, veetis ta päevad jahil ja õhtud selles kõrges peidupaigas, kus õppis ladina ja kreeka keelt ning tegi plaane selleks imeliseks päevaks, kui ta on lõpuks isast prii.
John oli nüüdseks peaaegu neljateistkümneaastane. Kindlasti tuleb see päev varsti.
Edward lõhkus taas midagi. John poleks isa märatsemist üldse kuulanud, aga hommikul oli juhtunud midagi ebatavalist – Huntleyburgi oli tulnud külaline.
Mitte ükskõik kes. Varsti pärast hommikusööki, kui isa oli just kanget klaretti rüüpama asunud, oli Johni ristiisa söör Matthew Morgan ette teatamata kohale kapanud. Niipea kui John tema saabumisest kuulis, tahtis ta kohe trepist alla joosta. Oli möödunud mitu kuud, kui ta viimati oli kuulnud isa nõost söör Matthew’st, kes elas kuninglikus õukonnas Huntleyde omast täiesti erinevat elu.
Aga miski oli Johni tagasi hoidnud. Õhkkond oli pingeline, kui teenijad ruttasid söör Matthew’ eest hoolitsema. John oli alati tajunud ümbritsevate inimeste vaevutuntavaid meeleolumuutusi ja varjatud saladusi. Saladusi, mis harva jäid talle teadmata. Isa raevutses, et John on ebaloomulik laps, et ta on oma neetud Hispaania emalt pärinud nõiaande ja üritas seda temast välja peksta. Kuni John õppis end tema eest peitma.
Täna hommikul oli õhk saladustest tiine. John tajus saladusi, mis käskisid tal oodata ja vaadata. Praegu tundus see olevat kõige parem. Lahing on edukam, kui enne seda on kogutud võimalikult palju teavet. Miks oli söör Matthew siin? Ta oli kõigest tunni siin viibinud ja juba needis isa ema mälestust.
See pidi olema Johni ema Maria-Caterina, keda Edward praegu maapõhja vandus. Kuigi ema oli juba kaksteist aastat surnud, oli ta isa jaoks ikka Hispaania hoor. John vaatas hämaras peidupaiga nurgas asuvat portreed. Siidmantilja alt naeratas talle vastu kena punakasblondide juuste ja roheliste silmadega hõbevalges jäigas atlasskleidis naine, käed süles. Tal oli sõrmes kuldsõrmus – seesama, mida John praegu väikeses sõrmes kandis.
Lõuend oli ühest nurgast rebenenud, raam Edwardi vihahoos kannatada saanud, kuid John oli ema maali päästnud ja toonud siia turvalisse kohta varjule. Ta sai ainult soovida, et saanuks ema kaitsta ka päriselus. Ema mälestuse nimel üritas ta aidata abituid, millal aga sai. Nagu too väike kena tüdruk, kes oli palliga vastu pead saanud. Mõnikord oleks John teada tahtnud, kus too on.
Hääled olid rahunenud. Ristiisa rääkis vaikselt, Edward nuuksus. John arvas, et nüüd, kui isa raev on nutuks üle läinud, on õige aeg välja ilmuda.
Ta võttis jalad enda alt välja, tõusis ja läks vanade sarikate all kummardudes pööningu teise otsa. Viimasel õppeveerandil oli ta kõvasti pikkuses juurde visanud ja vajas varsti suuremat peidupaika. Aga kui ema pühakud on armulised, on ta Huntleyburg Abbeyst varsti igaveseks läinud.
John läks söögisaali viiva redeli juurde. Tema vaarisa oli kloostri ostnud kuningas Henrylt.2 Tol ajal oli olnud kõrge võlvlae, väärikate freskode, soojust hoidvate rikkalike seinavaipade ja gobeläänidega peasöögisaal helge paik, kuid kõik see oli juba aastate eest läinud. Nüüd oli siin hämar, tolmune ja lage.
Söögisaali vastasseinas kamina ees toolil kössitas isa. Tema kulunud karusnahaäärisega rüü oli veiniplekiline, pikad hallisegused juuksed ja habe sassis. Põrandal olid veripunased veiniloigud ja savikillud, kuid ükski teener polnud küllalt julge, et tulla neid koristama.
Söör Matthew seisis veidi kaugemal, käed rinnal risti, ja jälgis tundetult stseeni. Erinevalt Edwardist oli ta praegugi sale ja trimmis, seljas tumehallid kaunistusteta, kuid hästiistuvad ning kvaliteetsed peenvillast ja sametist reisirõivad. Mõõk puusal, nägi ta east hoolimata välja nii, et on valmis kasvõi kohe teele asuma ja kuninganna eest võitlema.
Mis oli sellise mehe toonud niisugusesse närusesse paika, nagu seda oli Huntleyburg?
Söör Matthew tõstis pilgu ja nägi hämaras ruumis Johni. „Ah, John, kallis poiss, siin sa oledki. Tore sind jälle näha. Kui pikaks sa oled kasvanud!“
Enne kui John vastata jõudis, vaatas isa teda häguse pilguga, nägu vihast moondunud. „Ta sõnus mind jälle ära,“ karjus ta. „Sina ja su ema olete mu elu ära rikkunud! Mind ei lasta ikka veel õukonda.“ Söör Matthew pani käe Edwardi õlale ja surus ta sundimatult, aga kindlakäeliselt toolile tagasi. „Tead väga hästi, et Maria-Caterinal pole sinu õukonda mittelubamisel mingit pistmist. Tõtt-öelda ainult tänu temale pole katus sulle juba aastate eest kaela kukkunud.“
John vaatas söögisaali iidvanu talasid, mida oli krohvikihiga lapitud. Tõsi, ema oli olnud osav perenaine, aga raha oli juba tema eluajal ammu otsas.
„Ta needis mu ära,“ vingus Edward. „Ta ütles, et siin kunagi elanud mungad nõuavad neile õigusega kuuluva paiga tagasi ja teevad mu maatasa.“
Söör Matthew heitis Johni isale põlgliku pilgu. Ta valas karahvinist veini, surus peekri Edwardile pihku ja naeratas rõõmutult, kui too selle alla kulistas.
„Meil on tähtis kõnelus pooleli, Edward,“ sõnas söör Matthew. „Maria-Caterina on ammu surnud ja sina oled tuulde heitnud kõik võimalused, mis sul kunagi olid. Kuid Johni jaoks pole veel hilja.“
„John? Mida saaks tema ära teha?“ küsis Edward pojale otsa vaatamata põlglikult.
„Õigupoolest päris palju. Kuulsin sinu õpetajatelt, et oled andekas, John, eriti keelte osas,“ ütles söör Matthew. Ta pööras Edwardile selja ja viipas Johni lähemale. „Nende arvates peaksid sa järgmisel aastal Cambridge’i minema. Kas sulle meeldib õppida?“
Johni hinges, kohas, mis tema arvates oli ammu tuimaks muutunud, liighatas miski. „Väga, milord. Ma valdan kaunis korralikult ladina, kreeka, prantsuse ja hispaania ning oskan veidi itaalia keelt.“
„Kuidas on vibu ja mõõgaga? Kui osav sa nendega oled?“
John mõtles ainsa vibunoolega tapetud hirvesokule, kes lõpetas nende lõunalaual. „Arvan, et mitte halb. Võite küsida kooli mõõgameistrilt, kellega ma igal nädalal harjutan.“
„Hm.“ Söör Matthew trummeldas sõrmedega käisele ja uuris Johni põhjalikult. „Nägus oled sa ka.“
„Ta päris selle oma neetud emalt,“ pomises Edward. „Need silmad…“
Söör Matthew kummardus Johnile lähemale. „Jah, oled tõmmu nagu hispaanlane, John.“ Ta kallas veel veini ja ulatas