Alustan mängu. Esimene ettekanne (edaspidi ettekandeid ei nummerda, seda veel vaja…).
Allolev info vaid selleks, et sa näeksid üldist pilti.
Uute objektide valimist meie poolt ei toimugi, mis saadakse, see võetakse. Tegevdirektor Kimmo küll kurdab kogu aeg, et keeruline objekt, tehniliselt kehvas olukorras, omanikud raske iseloomuga, kuid kui antakse, võtab ikka objekti. Seega me oleme nagu kerjavad koerad, kui visatakse kont siis järame... Asjaolu, et see on haige või veel hullem, „surnud hobuse“ elus hoidmine (kuidas teda ka ei peksaks, ellu ta ei ärka ja jooksma ei hakka), ei huvita kedagi, vähemalt mitte esialgu. Pärast ainult vingutakse, et raha ja aega muudkui läheb, et ei ole rentaabel objekt kuid lahti ka ei lasta. Kui vaid keegi lööb üle, näiteks mõni aeg tagasi sai üks meie konkurentidest tänu meie halduri fiaskole, osaliselt, ühel objektil ühtteist halduse osas endale. Hooldus jäi suures osas küll meile kuid konkurendid topivad nendel objektidel ikkagi oma nina hooldusesse ja teevad ära töid mis oleks tavapäraselt meie teha ja meie raha. Öelda keegi midagi ei julge. Siinkohal tuleb meelde intsident reedesest koosolekust. Ühe meie objekti omanikupoolne haldur, Helgi, ei ole tehnilistes küsimustes eriti pädev. Kuna meie oleme suhteliselt kallid ja arvatavasti on ka Helgile omaniku poolt antud korraldus, eelistada odavamat firmat meile, seega igat hinnapakkumist mis me talle esitame, ta alla ei neela. Reedel siis küsis Peeter Jako Jaagumäe käest, kas ta ikka Helgiga suhtleb aktiivselt? Jako kinnitas, et juhendab pidevalt Helgit tehnilistes küsimustes. Pahatihti jääb mulje, et meie Jako seletab mida on vaja teha ja siis Helgi laseb selle info otse meie konkurendile ja nende mehed tegelikult teevad meie info põhjal asja korda ning väidavad, et need olid nende „parendusettepanekud“. Härrad ülemused andsid loa sondeerida „koostöö valmiduse pinda“, tehes mõne lihtsama töö ilma juurdehindluseta. Ja kui töö käest ära libiseb siis hakatakse üksteist süüdistama. Aed Peetri sõnum oli Jakole: „Sa pead Helgiga tihedamini ja sõbralikumalt suhtlema, tegema seda, noh, tead küll...“ samal ajal „viktory“ ehk võidumärki teistpidi näidates. Kõik keskmisest kõrgema IQ- ga inimesed teavad, et see on maakeeli „keeleka“ märk. Ja teda ei häirinud see, et koosolekul oli ka paar naissoost tiimikaaslast. Ammugi ei häirinud see koosolekut juhatanud Kimmot.
I peatükk
Väikese ruumi keskel oleva pika laua ümber istus kümmekond meest ja kaks naist. Osa mehi oli töörõivastes, osa, nähtavasti juhtiv personal, ülikondades. Ühel naisel oli seljas teksariided, teisel aga õlgadel tikitud, suur sall. Pea kõigil oli ees avatud läpakad. Laual oli veel ka projektor, ning paks patakas kirjapaberit ja selle kõrval topsikus tosinajagu pastapliiatseid. Projektorit seekord ei kasutata, paberit ka mitte aga pastaka oli nii mõnigi võtnud, olgugi, et sellega pole läpaka juures midagi peale hakata. Kuna pastakad olid üsnagi kaunilt disainitud, kenad kirjad peal, siis kõlbasid need kindlasti nõupidamise lõppedes taskusse unustada ning siis kas mõnele heale sõbrale või koostööpartnerile kinkida, või siis lihtsalt koju viia. Kui kodus on ka kooliealisi lapsi siis lähevad ju pastakad kui soojad saiad.
„Meie ei lähe täna siit enne kui oleme käima saanud Google kalendri täitmise.” teatas tegevdirektor Kimmo Tamm, turske ja paljaks raseeritud peaga, ning väikese lõuahabemega mees. „Ingrid, kes töid koordineerib, peab teadma kus keegi mees asub ja mida teeb. Ei tohi niimoodi juhtuda, et ühte ja sama asja läheb tegema kolm meest korraga ning samal ajal pole mõne kiire töö peale kedagi saata. Me ei saa ressurssi niimoodi raisata.”
„Ma pean teadma kus inimesed on ja mida nad teevad.” ütles Ingrid Metsaallik salli kohendades, olgugi, et ruumis ei olnud külm, pigem lämbesest õhk ei liikunud. Tõenäoliselt oli vana ventilatsiooniseade jälle välja lülitunud. Kuna see ei tuuluta rentnike ruume siis oli selle seadistamine sekundaarne. Seda tehti vaid siis kui kõik muu töötas korralikult, ehk teisisõnu – seda ei seadistatud peaaegu kunagi.
„Mulle helistatakse ja palutakse näiteks hooldusmeest ja ma ütlen, et kohe tuleb. Helistan hooldusmehed läbi ja selgub, et kõik on teistel objektidel ja mul ei ole kliendile kedagi saata. Kui ma teaksin kus mehed on siis ma saaksin kliendiga kohe aja suhtes kokku leppida millal hooldusmees tuleb.”
„Just!” teatas Jako Jaagomäe, projektijuhina leiba teeniv, umbes kolmekümne aastane mees, kes igal vabal hetkel püüdis lauluviisi üles võtta. Jakol oli alati seljas tume ülikond ning valge särk. Lipsu ei kandnud ta kunagi aga see-eest tülitas ta kammiga ühtelugu oma heledaid, turritavaid juukseid. „Klient peab teadma, et tema probleemiga tegeletakse ja usinalt!”
„Jätma vähemalt kasvõi mulje, et me tema asjaga tegeleme.” lisas Siim Lepik, hooldustehnik ja mees ka iga muu töö peale kus abi vajati.
„Mulje jätmisest on vähe! Me peame kliendiga tegelema ja üheks abivahendiks ongi kalender.” ütles Kimmo.
„See pole ju midagi muud kui horoskoobi kirjutamine tööajal. Kust mina tean millal mulle helistatakse ja kohale kutsutakse? Ei tea ju!” Villemile, käiduelektrikule, ei meeldinud üldse arvuti taga jokutamine ning igasuguste tabelite ja dokumentide täitmine. Parema meelega käiks ta mööda kaubanduskeskust ringi ja vaataks kas tuled igal pool põlevad, kas pole midagi elektrialast lõhutud või ripakile kistud. Tema asi oli kontrollida olukorda elektriruumides ja üldse garanteerida, et kaubanduskeskuses ei oleks probleeme elektrivarustusega. Igas kaubanduskeskuses müügipinda rentivas kaupluses oli tema töötelefoni number ning e-mail ja ta lendas kohe kohale kui talle helistati, või potsas appi hüüdev kiri postkasti. Kui ta oli muu tööga hõivatud siis leppis kliendiga aja kokku millal saab ning sobib tulla.
„See ei ole horoskoop! See on reaalne tööde plaan ja selle järgi tuleb töid ka teha.” teatas Kimmo.
„Ma täidan töötabelit niigi ja seal on kirjas mida ma olen teinud, kus teinud, ning kui kaua ja milliseid materjale kasutanud. Pluss materjalide hinnad.” seletas Villem. „Sealt saab ju vaadata kus ma olin ja mida tegin...”
„Töötabelis on kirjas minevik aga meil on vaja planeerida tulevikku, ehk siis plaanis olevaid töid...”
„Mis mõte on seda planeerida kui kõik läheb niikuinii teistmoodi? Kalender on siis ju vale!” ei olnud Villem Vesilind asjaga rahul.
„Ei ole midagi vale.” ütles Jako, ja õpetas: „Võtad nuhvli kätte ja siuh-siuh, tõstad kalendris tööd teisele päevale ringi. See on nii lihtne nagu üks-kord-üks!”
„Sinul pole muud teha kui tööajal nuhvliga mängida. Minul seda aega ei ole ning pole tahtmistki.” arvas Villem, aga ütlema seda ei hakanud. Ta oli juba niigi liiga palju ülemusele vastu vaielnud. See ei olnud tervislik, sest Villemil oli juba seitsekümmend aastat turjal ja võis iga kell sulge saada. See, et ta oli vaatamata vanusele kergejalgne ning ei kartnud redelit ega keda kuraditki, elektrist rääkimata, ei tulnud arvesse. Noored mehed hingasid juba ammu kuumalt kuklasse.
„Minul ei ole nutitelefoni ja ma ei saa Google kalendrit vaadata.” ütles Ruudi Valliste, hooldustehnik, kuldsete kätega mees. Oli see siis WC poti vahetamine, ventilatsiooniseadmetes uute filtrite paigaldamine või ükskõik milline muu töö. Näiteks piltide või televiisori paigaldamine seinale, lekkivatele veetorudele klambrite asetamine, ning veelekke kiire sulgemine.
„Kui sul ei ole siis miks ei ole? Firma on ostnud ju kõigile töötajatele nutitelefonid.” lausus Jaagumäe. „Ja neid on vaja kalendri jälgimiseks ka kasutada.”
„Lammas!” mõtles Villem. Temal oli isiklik nuhvel milles kaks SIM kaarti, isiklik ja firma oma, aga vaatamata firma SIM kaardile ei kavatsenudki ta oma telefoni tööinfoga solkida. Vesilind ei olnud ülemus ja temal polnud vaja ka teada millega meeskond tegeles. Tal oli oma töö ja kui oli vaja abi või kellegagi konsulteerida siis oli lihtsam helistada kui hakata nuhvli ekraanil Google kalendrit nokkima. Ja ka siis tuli niikuinii helistada.
“Mulle pole keegi nuhvlit ostnud.” ütles Valliste Ruudi ja lisas: “Ega tegelikult julgeks võtta ka sest mine tea millisesse kanalisatsioonikaevu või WC potti kogemata kukub.