Tuhande tähe saar. Emma Karinsdotter

kus minu meelest pidi olema tema süda. Panin käe vastu maad, ehkki see oli külm, ja mõtlesin ema peale. Selle pildi peale, kus ta naeris ja arvas, et ma olen kirsimari. Ja mina, et ta on maailma parim ema. Kui ma oleks selline, kes nutab, siis oleksin ma sel hetkel nutnud. Aga ma ei suutnud juba kaua aega üldse nutta.

      Algul, pärast õnnetust, nutsin ma pidevalt, ent keegi ei suutnud mind lohutada. Justkui poleks isa enam kõlvanud, ütles vanaema. Aga kui haav rinna peal paranema hakkas ja ma sain oma tiigritriibu, lõpetasin ma nutmise. Vanaema meelest oli see imelik, ma olin ju tol ajal kõigest beebi, tibatilluke laps. Sellest hoolimata ei nutnud ma kunagi. Isa nuttis vahel, aga ainult siis, kui ta arvas, et ma magan. Ma usun, et me püüdsime teineteist kaitsta, ehkki, kui ma järele mõtlen, siis ei tea ma õieti, mille eest.

      Väike küünal valgustas hauda ja maa tundus tänu sellele soojem, kuigi minu käe all oli see külm. Pidime vanaemaga minema Vetekransenisse, lähedal asuvasse väikesesse kohvikusse. Me läksime vanaemaga alati sinna. Vist sellepärast, et isa tahtis emaga natuke aega üksi olla.

      Kui me parajasti minema hakkasime, märkasin järsku midagi. Isa kummardus hauakivi kohale ja võttis mõned kuivanud oksad ära, kui ma nägin, et tema jopetaskust paistab mingi imelik asi välja.

      „Mis see on?” küsisin ma ja osutasin käega tasku poole.

      Isa vaatas mulle otsa. Siis vajutas ta roosa kaisuorava nina kiiresti taskusse tagasi.

      „Mis asi?” küsis vanaema.

      Katsusin oma põuetaskut. Jah, Pixie oli oma kohal. Siis vaatasin isa punnis jopetaskut. Vaikus roomas meie ümber. Isa käsi hakkas värisema. Ta käsi väriseb alati, kui ta millegi pärast mures on. Ta vaatas mulle paluvalt otsa.

      „Mis asi?” kordas vanaema.

      „Eh … ei midagi,” ütlesin ma.

      Vanaema vaatas murelikult isa. Isa vaatas maha, justkui näeks ta seal mõnda huvitavat kruusakivi. Ma ei suutnud pilku tema taskult kõrvale pöörata. Vanaema köhatas.

      „Kui hakkaksime nüüd õige minema,” ütles ta ja kohendas oma soengut.

      Isa ei öelnud midagi, vahtis muudkui oma kruusakivi.

      „Hea küll,” ütlesin ma.

      Kallistasime isa ja läksime Vetekransenisse selle päeva teist torditükki sööma. Aga mu mõtted tiirlesid lakkamatult tolle vaikuse ümber. Ja selle ümber, et isa oli ostnud kaks kaisuoravat, ehkki andis mulle ainult ühe. Kellele see teine oli?

      Õhtul, kui ma hakkasin magama minema, oli kõik nii nagu tavaliselt. Isa tuli minu tuppa ja ütles:

      „Head ööd, kiisu.”

      Kui ma väike olin, ütles ta alati „kullake”, aga sellest peale, kui mulle kassid meeldima hakkasid, ütleb ta mulle õhtuti „Head ööd, kiisu”.

      Vastasin samamoodi nagu alati:

      „Head ööd, miisu.”

      Ma ei tea, miks ma niimoodi olin hakanud ütlema. Mõnikord lihtsalt ütled asju, ja nii see läheb. Sel õhtul oli raskem magama jääda kui tavaliselt. Miski polnud ju tegelikult nii nagu tavaliselt. Ma mõtlesin vaikuse peale. Haual nähtud orava peale. Olin mõelnud sellele terve päeva. Tahtsin isa käest küsida, aga ei teadnud, kuidas seda õieti jutuks võtta. Siis tuli mulle mõte. Isa jopetasku!

      Järsku olin täiesti ärkvel. Et ma selle peale varem ei mõelnud! Panin öölambi põlema ja hiilisin esikusse. Isa talvejope rippus nagis. Aga kui ma käe taskusse pistsin, polnud seal midagi. Igaks juhuks katsusin ka teist taskut, kuid kaisulooma polnud ka seal. Võib-olla olin ma kõike vaid ette kujutanud?

      Pugesin uuesti teki alla ja püüdsin akna taga tähti vaadata. Lollaka sildi tõttu ei läinud see loomulikult korda. Sirutasin käe Pixie järele. Aga Pixiet polnudki! Lükkasin teki pealt ära ja vaatasin padja alla – teda polnud kuskil. Pimedus oli muutunud pimedamaks ja voodi tundus liiga suur. Vajusin uuesti pikali. Tüüpiline, et koguni kaisuloom jätab mind maha, mõtlesin ma ja tõmbasin teki tihedamalt ümber.

      Pixie kadumise pärast ma nähtavasti unustasingi kõige tähtsama. Magasin sel ööl rahutult ja ärkasin järgmisel hommikul vara. Väljas oli ikka veel pime, kell oli kõigest kaheksa. Tundus raiskamisena nii vara ärgata, sest meil oli koolivaheaeg. Olin näinud segaseid unenägusid rooside järele lõhnavatest tortidest ja hiiglaslikus talvejopes isast. Jopel oli tuhat taskut, igas taskus kaisuorav. Oravad vaatasid mind suurte silmadega, aga isa küsis kogu aeg: „Mis oravad?”, kui ma tema punnitavatele taskutele osutasin. Olin unine ja poolenisti veel unes. Ajasin end istuli ja haigutasin. Siis märkasin seda.

      „Lyra asjad”.

      Kast seisis kirjutuslaua all ja ootas mind. Elutoa uks oli kinni. Korteris valitses täielik vaikus. Isa magas vist alles. Hiilisin voodist välja nii vaikselt kui sain ja tõmbasin kasti kirjutuslaua alt välja. Hingasin sügavalt sisse.

      Siis kergitasin kaant.

      Kauge saar

      Tühi. Kast oli tühi. Ma ei tea, mida ma olin oodanud. Võib-olla kirju, fotosid või – kui tõesti veab – ema vana päevikut. Midagi, ükskõik mida, mis oleks võinud mulle rääkida, kes mu ema oli. Aga seda polnud ma oodanud.

      Uurisin kasti hoolega, kuid ei leidnud midagi. Mitte midagi! Tõin koguni taskulambi. Kast oli endiselt tühi, ükskõik kui hoolikalt ma seda ei valgustanud, ja pettunult panin ma taskulambi põrandale. Kui ma käega üle krobelise puu tõmbasin, tundsin jälle kummalist roosilõhna. Enne, kui ma kasti leidsin, ei teadnud ma, et lõhn võib ilus olla. Tahtsin olla seal, kus lõhn oli kõige tugevam, emale ja roosidele lähemal.

      Vaatasin ringi, uks oli ikka veel kinni. Ma ei tea, miks ma nii tegin, tagantjärele mõtlen, et see oli päris imelik tegu. Aga küllap tehakse mõnikord ilma põhjuseta veel imelikumaidki asju.

      Ma pugesin kasti. Seal sees lõhnas nagu roosiväljal. Tahtsin iga väikest lõhnapuhangut ainult endale hoida, tahtsin end ema punaste rooside nähtamatusse tekki mässida. Panin põse vastu karedat puud ja tundsin täielikku rahu. Võtsin ettevaatlikult kaane ja tõmbasin kastile peale. Kastis sees oli pime ja vaikne, see oli nagu omaette emmemaailm. Oleksin tahtnud sinna igaveseks jääda. Ja kuigi oli hommik ja ma olin äsja ärganud, tundsin järsku imelikku väsimust. Mõtted venisid aeglaselt nagu mesi. Haigutasin ja tõmbasin ennast kerra. Siis panin silmad kinni ja vajusin sügavasse, sügavasse unne.

      Seda, mis edasi juhtus, ei oska ma seletada. Loomulikult olen ma muinasjutte kuulnud ja lugenud raamatuid põnevatest seiklustest, mis täpselt niimoodi algavad. Aga ma ei uskunud iialgi, et see võiks ka päriselt juhtuda. Ma ei uskunud iialgi, et see võiks minuga juhtuda. Ma tean, et see jutt kõlab täiesti pööraselt. Aga sa pead mind sellest hoolimata uskuma: ma libisesin ühte teise maailma.