Pärast kolimist polnud moussaka’st juttugi. Isa istus enamasti … oleksin äärepealt öelnud, et teleka ees, sest nii oli see meie vanas korteris. Kuid uues korteris istus ta selle asemel akvaariumi ees. Vanaema ütles, et telekas läks kolimise käigus kaduma. See oli imelik, sest kolimas olime ainult meie kolmekesi. Ma usun, et vanaema viskas teleka minema. Selle asemel ostis ta akvaariumi ja lasi vett täis.
„Kalad tuleb teil endil valida! Just sellised, mis teile tõe-poolest meeldivad,” ütles ta.
Siiani pole veel mingeid kalu ostetud. Isa ei ole jaksanud. Ta ütles, et kolimine võttis kogu ta jõu ära. Aga ma ei tea, kas tal enne sedagi kuigi palju jõudu alles oli. Ta istus nüüd päevade kaupa ja vahtis tühja akvaariumi.
Ehkki päris tühi see ju muidugi ei olnud. Põhjas oli suur hall kivi, mida isa oli aastaid teleka kõrval hoidnud. Peale kivi olid vees ka õhumullid, mida õhupumbast kogu aeg ülespoole vulksus. Nii et küllap isal seal vaatamist jätkus. Vanaema ütles, et akvaarium on tore. Tal oli nõrkus toredate asjade vastu. Toredad asjad olid näiteks vanaema lemmikmaiustus filidutt, armsad kiisud, koogid, ristsõnad, Kreeka randade ja vesilaines juustega stiilsete härrasmeeste pildid. Jah, vanaema armastas kõike, mis oli tore!
Peale selle armastas ta mind.
„Tigrisaki,” ütles ta ja noogutas koogitüki poole. „Kas sa ei tahaks midagi soovida? Sul on ju täna sünnipäev!”
Rõõmsavärvilised küünlad põlesid ikka veel.
„Soovi nüüd midagi!” ütles vanaema.
Niisiis ma soovisin. Panin silmad kinni ja soovisin, et isa oleks rõõmus ja kogu aeg oleks suvi. Ja ehkki see oli võimatu, täiesti lootusetult võimatu, soovisin, et ma näeksin jälle ema. Üksainus kord. Kõigest üks ainuke kord. Hingasin sügavalt sisse ja puhusin küünlad ära.
Kui ma silmad jälle lahti tegin, kerkis küünaldest natuke suitsu, aga muidu oli kõik nagu tavaliselt. Eks ma teadsin ju küll, et soovimisel pole tegelikult mõtet, soovid lähevad täide ainult muinasjuttudes.
Aga vanaema oli rõõmus.
„Sünnipäevad on nii toredad! Tee nüüd kingitused lahti,” ütles ta ja ulatas mulle hõbedase paki.
Sain vanaemalt litritega pusa ja mõned Jaapani pliiatsid, mida olin soovinud. Isalt sain raamatu, see tundus põnev, ja veel sain ma …
„… kaisuloom?” küsisin ma ja tõstsin koheva sabaga roosa orava kõrgele õhku.
Vaatasin üllatunult vanaema poole.
„Ma saan ju ometi üksteist,” ütlesin ma.
Kui keegi teine oleks mulle üheteistkümnendaks sünnipäevaks kaisuorava kinkinud, oleksin ma vihastanud. Kes üldse niimoodi teeb, ah? Kingib üheteistkümneaastasele kaisuloomi?
„Ma ju ütlesin talle seda eelmisel aastal, kui panda sain. Ja aasta enne seda, kui mulle delfiin kingiti. Kas te ei kuula, mida ma räägin?”
Märkasin vanaema kurba pilku. Ta näperdas kingipaberit.
„Milo oli nii rõõmus, kui poes seda nägi …” ütles ta.
„… rõõmus?” küsisin ma.
Heitsin pilgu kaisuloomale. Ta oli nii pisike mu süles. Pruunid silmad vaatasid mind igatsevalt. Mu viha oli hetkega nagu pühitud.
„Kas ta meeldib sulle?” küsis vanaema.
Noogutasin ettevaatlikult ja silitasin orava pehmet põske.
„Mis sa talle nimeks paned?” küsis vanaema.
„Ah, ei pane ma talle mingit nime,” ütlesin ma ja vaatasin kõrvale.
Kuigi see polnud muidugi tõsi. Tal oli juba nimi. Ta sai selle samal hetkel, kui ma otsustasin ta endale jätta. Tema nimi oli Pixie. Kuigi see oli nii piinlik, et isegi vanaema ei tohtinud seda teada.
Pärast hommikusööki läks vanaema kööki nõusid pesema. Piilusin isa toa ukse vahelt sisse. Ta magas ja norskas põrandal madratsil. Võib-olla sa arvad, et oleksin pidanud isa peale vihane olema kaisulooma ja minu sünnipäeva hommikusöögi mahamagamise pärast? Kuid isa peale on võimatu vihane olla. Vaatasin, kuidas ta magab, eilsed riided ikka veel seljas. Teistel isadel olid teksased, kootud kampsunid või särgid ja muu selline. Minu isal mitte, tema oli alati dressides. Mõnikord ma mõtlesin, et minu isa on õrnem kui teised isad, võibolla sellepärast ta vajaski enda ümber pehmust. Ükskord ma ütlesin:
„Sa käid kogu aeg kapuutsiga pusas ja dressipükstes.” Selle peale vastas ta:
„Ei, täna on mul dressipüksid ja kapuutsiga pusa.”
Seda öeldes naeratas ta natuke, aga hiljem läks ta siiski välja ja ostis omale uued riided. Nüüd ei olnud tal enam üksnes mustad dressid. Nüüd olid tal ka hallid.
Kuna ma ei saanud isa peale vihastada, siis vihastasin selle asemel teiste peale. Seda ei juhtunud sageli, kõigest mõned korrad aastas, aga vahetevahel lõi mul nagu silmade ees mustaks. Võisin saada kohutavalt vihaseks vanaema peale, või siis metroorongi peale, kui see hiljaks jäi. Ükskord vihastasin ma koguni kartuli peale.
Ma ei tahtnud isa äratada. Panin ukse vaikselt kinni. Läksin selle asemel elutuppa mööblihunniku juurde, et oma öökapp välja otsida. Tõstsin kolimiskaste ja suuri musti prügikotte. Kotid olid hirmus rasked, aga sellest hoolimata sikutasin ma neid eemale. Prügikottide taga oli minu öökapp. Kapp oli valge, kaunistatud mõne kassikleepsuga. Sirutasin juba käe öökapi järele, kui märkasin midagi imelikku.
Puukast.
See ei näinud välja samasugune nagu ülejäänud kolimiskastid. See oli suurem ja tehtud vanadest kulunud laudadest. Kast tundus kuidagi eriline. Ma polnud seda kunagi varem näinud. Kuid see polnud veel kõige kummalisem. Kõige kummalisem oli ema nimega silt selle kaanel: „Lyra asjad”.
"Lyra asjad"
Ma ei suutnud end liigutada. See võis olla täiesti haige vaatepilt, kuidas ma seal seisin, käed öökapi poole sirutatud, aga pea kasti poole pööratud. Nagu mingi kummaline kahe oksaga puu.
„Lyra asjad”. Kõik, mida ma emast teadsin, olin kuulnud isa ja vanaema käest. Ja tegelikult polnud seda kuigi palju. Ma tahtsin ju ema kohta kõike teada saada. Aga kui me temast rääkisime, muutus isa kurvaks. Ja vanaema hakkas ebamugavust tundes nihelema. Meie vahele tekkis mingi imelik vaikus. Mul läks sellest alati tuju pahaks. Ehkki siis, kui me vanaemaga kahekesi olime, rääkis ta mõnikord emast. Aga ainult mõnikord. Vanaema rääkis parema meelega ju Toredatest asjadest ja ema surm polnud sugugi tore. Kuigi ma mõtlesin päris tihti, et ema elu oli kindlasti tore, tal oli minu ja isa seltsis tore, enne kui ta suri. Vahel tundus, et isa ja vanaema mõtlesid ainult tema surma peale ja unustasid hoopiski ära, et ta oli ka elanud.
Ükskord ütles isa, et ma olen ema moodi. See oli siis, kui me ühes kunstimuuseumis kohvikus istusime ja mu nägu oli kaneelisaia süües kogu aeg tuhksuhkruga koos, kuigi ma seda salvrätiga ära pühkisin. Isa naeratas natuke ja ütles:
„Sa näed praegu välja nagu Lyra. Tema ei suutnud ka kunagi kaneelisaia süüa ilma, et pool saia tal mööda nägu laiali ei oleks.”
Ta oleks nagu korraks ära unustanud, et me ei rääkinud kunagi emast. Mul oli tema sõnade üle nii hea meel, et küsimus lipsas mul iseenesest üle huulte:
„Kas