Pärlikasvandus. Liza Marklund

sama hästi nagu Moanal.

      „Raamatupidamisest ei tea ma küll midagi,” vastas poiss.

      Ette hoiatamata tõusis rootslane püsti, vasaku käega kargule toetudes.

      „Võib-olla saan mina aidata,” ütles ta. „Mul on majandusega kogemusi.”

      Tekkis lühike ja üllatunud vaikus, hämmastunud suud pöördusid välismaalase poole. Arm tema laubal leekis tulekumas.

      „Kas sa oskad arveid kirjutada ja käibemaksu arvutada ja raamatupidamist teha?” küsis Papa Tane.

      Mees noogutas.

      „Aga oled sa teadlik neist reeglitest ja maksumääradest, mis Uus-Meremaal kehtivad?”

      „Need ei tohiks väga palju ülejäänud rahvusvahelisest praktikast erineda. Mul on vaja teada ainult maksumäärasid ja muid eriparagrahve, ja neid ma saan raadio kaudu Rarotongalt küsida.”

      Mehed lõkke ääres vaatasid üksteisele otsa, seda oli nüüd rohkem, kui välismaalane oli ligi kolme kuu jooksul kokku avalikult öelnud.

      „No aga siis muidugi,” ütles Papa Tane. „Kas sa saaksid homme alustada?”

      Erik Bergman asus tööle ambitsioonikalt ja tõhusalt. Ta kirjutas raamatupidamisandmed kooli laost leitud vanadesse vihikutesse, juhendas mehi, kuidas nad saaksid avada kontod Rarotongal ARB pangas, rääkis igaühega sellest, mis oli raamatupidamises oluline. Nägin, kuidas ta seal varjus istus ja jutustas ja selgitas, jalg sirgelt ees, tukk silmile langenud. Mehed kuulasid peaaegu pühalikult, noogutasid vaikselt mulle arusaamatute sõnade peale.

      Mina ja Nikau töötasime jälle kasvanduses, hooldasime seda laguuni selles osas, kus paiknes osa meie uuesti vääristatud austritest, me olime sellele saagile suuri lootusi pannud.

      Kokkuostjaid me palju ei näinud, ainult pühapäeviti, kui nad ei tohtinud töötada, vaid läksid koos perekond Erlandseniga kirikusse (kui ma Härra Erlandseni õigesti tundsin, siis ega neil muud valikut polnud).

      Ühel pühapäeval võtsin pärast teenistust lõunasöögil julguse kokku ja otsisin austraallasest kaupmehe üles. Rääkisin, kelle tütar ma olen, ja küsisin seejärel, kuidas saaks Austraaliasse sõita. Ta näis üllatunud.

      „Rarost tuleb lennata,” ütles ta. „Aucklandis ümber istuda.”

      „Nii et Aucklandist saab igale poole lennata?”

      Ta mühatas.

      „Miks sa küsid?”

      Moana geograafiaõpikus oli kirjas, et Uus-Meremaa ja Austraalia valitsuste vahel on kokkulepe: Uus-Meremaa kodanikud võivad Austraalias ilma viisata elada ja õppida ja töötada nii kaua kui tahavad. Ma teadsin, et ka Manihikilt olid inimesed Austraaliasse tööle sõitnud, aga ma ei uskunud, et seda võivad kõik teha (või õigemini, et mina võin).

      „Kuidas Austraalias elada on?” küsisin ma.

      Mees oli üsna priske, umbes viiekümneaastane, prillide ja pikkade sõrmedega, ta pühkis taskurätikuga laupa ja kissitas korallrahu poole silmi.

      „Sydney on tõeline linn,” ütles ta, „aga minu meelest on kõik ülejäänud outback. Punane muld ja kohutav kuumus. Boongs hoidku see endale.”

      Ma ei saanud aru, mida ta öelda tahab, aga kiirustasin eemale. Ta ei olnud sõbralik mees. Kas ta võiski olla selline nagu ülejäänud austraallased? Ma polnud neid eriti palju kohanud, tegelikult ainult seda naist, kes korraldas kursuse, kus Papa Tanest sai sertifitseeritud pärlitehnik, ja tema oli küll üsna meeldiv (kuigi ega ma ausalt öeldes väga palju temaga ei rääkinud).

      Ühel hilisel pärastlõunal, kaks ja pool nädalat pärast saabumist, olid Tauhunu kokkuostjad omadega valmis ja pöördusid koos piloodiga Tukaosse tagasi. Üks neist oli samuti Austraaliast, ma tutvustasin end ja esitasin sama küsimuse kui pikkade sõrmedega mehele, selle kohta, kuidas on tema riigis elada.

      „Sõltub sellest, mida sa teada tahad,” vastas ta.

      „Kas see on Manihikist väga erinev?”

      Ta naeratas, aga mitte õelalt.

      „Queenslandi kandis ehk mitte nii väga,” ütles ta. „Kliima on seal üsna samasugune, aasta ringi soe ja niiske, Suurel Vallrahul on fantastilised korallid. Sydney aga, kus mina elan, on hoopis teistsugune.”

      „Kuidasmoodi?”

      Ta mõtles järele.

      „Seal elab miljoneid inimesi samasugusel maa-alal kui see laguun siin. Ühiskond põhineb tarbimisel, mitte isemajandamisel. Üksteisega rääkimise asemel vaadatakse telekat.”

      „Kas nad Jumalat paluvad?”

      Ta noogutas.

      „Paljud küll.”

      „Ja kas katedraale on?”

      „Vähemalt üks,” vastas ta. „St. Mary.”

      „Kas see on suur ja vana?”

      „Hiiglaslik,” vastas ta. „See on ehitatud gooti stiilis, aga kuigi vana ta just pole. Asub keset linna, igalt poolt paistab kätte.”

      Pöörasin näo taeva poole ja üritasin näha seda ehitist vaimusilmas, hoone omandas Tomi katedraali kuju Kingsbridge’is.

      „Ma tahaksin Sydneysse sõita,” ütlesin ma, ja täpselt siis tulid kokkuostjad tagasi Kapten Mareko juurest, kes oli nende nimekirjas viimane pärlifarmer, ja kõik mehed läksid Vallamaja poole, et arvud kokku lüüa ja saagile hinnang anda.

      Tol õhtul kerkis lõkke ümber üles Erik Bergmani küsimus (ta ise istus Suure Maja köögis ja kirjutas viimaseid aruandeid). Arutati, kas laevahuku üle elanud rootslasele tuleks pakkuda koht lennukis Rarotongale, aga pärlikaupmehed olid tõrksad. Lennuk oli eraldi tellitud ja viimse kohani täis. Lõpuks pidi otsuse langetama piloot ja ta ütles ei, mõeldes kütusekulule. Kobakäpp (oskab ta siis raamatupidamist või ei) jäägu aga siia ja oodaku laeva nagu kõik teised. Politseinik Everest andis talle omavoliliselt veel kolmeks kuuks viisa.