Minu mõtted ekslesid pimedas, aga ikka ja jälle pöördusid need tagasi kliinikusse patsiendi juurde. Vedelikupuudus peaks olema kontrolli all, mehe neerud tootsid jälle uriini. Küsimus oli selles, kui raske on peavigastus. Kui koljumurd on lineaarne, siis võib see paraneda püsivate kahjustusteta, kui tal oli aga koljusisene verejooks, võis ajurõhk tõusta ja meil kliinikus polnud võimalust opereerida. Oluline oli ka see, kui kaua ta oli teadvuseta olnud. Arvatavasti jääb ta lonkama, ma ei usu, et meil õnnestus jalad ühepikkuseks sikutada. Ja ma lootsin, et ta pole paremakäeline, vaevalt see käsi tal enam normaalselt tööle hakkab.
Mehed olid kogunenud meie pärlikoja ette, randa valgustas suur lõke. Tanga istus keset meesterühma, käes pudel samakat ja ees tühi spordikott, umbes selline, milles Nikau oma tennisekola hoidis. Koti sisu oli lõkke ümber laiali laotatud: riided, mõned raamatud, paar tenniseid, hügieenitarbed. Tanga kõrval seisis avamata läikiv kohver. Alakõhust käis jutt läbi, kui nägin meeste hulgas Ngarut, ta oli saabunud Tauhunust, dramaatilised sündmused tõid ta kohale. Meeste hääled olid erutatud.
„Erik Bergman,” ütles Barbie ja sirvis väikest raamatut, mis võis olla pass, tema pikad lakitud küüned helkisid tule paistel. „Kus see Rootsi õieti on?”
„On ikka kobakäpp,” ütles Ewan Jensen. „Niimoodi jahiga karile sõita.”
„Tuul tõusis ja ta sai poomiga vastu pead,” ütles Tanga. „Seda tüüpi jahtidel on madalad poomid, kurss kadus täiesti.”
Istusin tulesõõrist väljapoole, märkasin äkki, kui väsinud ma olen. Ngaru juuresolek tekitas nii iha kui ka ebameeldivust, aga ta ei teinud mind eriti märkama. Sirutasin käe grillitud papagoikala ja nimata (kookospähklivesi) järele, uurisin mehe kotis olnud raamatuid. Need olid kirjutatud mulle võõras keeles, seal oli isegi mulle tundmatuid tähti.
„No mida te ometi teete?” müristas Papa Tane pärlikojast välja astudes. „Korjake need asjad kokku, kui vanad te õieti olete?”
Mehed naersid, uurisid ja kommenteerisid mehele kuuluvaid asju veel viimast korda, enne kui Papa Tane träni kokku korjas ja spordikoti luku kinni tõmbas. Tassis siis selle ja kummalise kohvri Suurde Majja.
Politseinik Everest kõndis raadio juurest lähemale.
„Mida Rarotonga ütles?” hõikas Tanga.
Politseinik Everest oli laevahukust peasaare ametivõimudele teada andnud.
„Luba pole antud,” ütles Politseinik Everest, istus Barbie kõrvale ja võttis lonksu nimata’t.
Manihikile saabumiseks oli vaja luba, mille andis eelnevalt välja Avaruas asuv tolli- ja immigratsiooniamet, aga seda polnud niisiis antud.
Vaatasin tulle, samal ajal kui mehed arutasid jupp aega toimunu tagajärgi (jõuti järeldusele, et neid ei ole, sest jaht ei saabunudki ju sadamasse, vaid vajus põhja ega kujuta endast seetõttu enam probleemi).
Ngaru tuli istus minu kõrvale. Tahtsin eemale minna, aga istusin edasi.
Jahti välja tõmbama hakata polnud mõtet, selles oldi ühel nõul. Kere oli vähemalt pooleks läinud ja korallrahu kõrval sügavikku kadunud. Igatahes oli Politseinik Everest igati asjakohaselt andnud mehele (või õigemini tema passile) kolmekümne ühe päevase turistiviisa, nii et formaalne pool oli korda aetud.
Räägiti purjekatest ja sellest, mis võis mehega merel juhtuda (tuul oli puhunud kagust, nii et küllap tuli mees Tahitilt, litaki otse tsüklonisse, lollakas), missugused jahid on stabiilsed ja missugused kiired, ja viimaks jõuti otsaga (nagu ikka) muidugi arutluseni eri kaladest ja nende maitsest, mis aastaajal nad kõige priskemad on, kas neid on parem grillida või toorelt süüa, näiteks ika mata’na.
Läksin minema, ilma et keegi oleks seda tähele pannud.
Kui ma olin pärlikoja pööningul uinunud, tuli Ngaru minu juurde. Esimest korda pöörasin ma talle selja, kui ta käe mu jalgade vahele pani.
Ngaru tegeles järgmisel päeval minu asemel pärlisaagiga, et ma saaksin Mamma Evelyni kliinikus aidata. Kui ma haigemaja poole astusin, olid mul kaasas mõlemad kotid, mis Mareko poisid olid laevalt päästnud, spordikott ja läikiv kohver.
Patsient oli koidu ajal ärganud, segaduses ja ränga peavaluga. Ta ei öelnud midagi mõistlikku, aga samas polnud tal öösel ka krampe olnud. See oli hea märk, mis näitas, et peavigastus ei olnud tõsine. Nüüd magas ta taas, suu kinni. Huuled paistsid vähem lõhenenud, näonahk polnud enam sama leekivpunane. Kateeter oli vahetatud ja tilguti reielt käeõndlasse tõstetud.
„Pärast lõunat tulen tagasi,” ütles Mamma Evelyn ja läks koju, silmad punased.
Mina istusin magava patsiendi kõrvale, vaatasin ruumis ringi. Tegelikult polnudki mul millestki puudust. Kõik oli olemas. Mul oli ligipääs maailmale, seda romaanide kaudu, mida Tädi Doris Uus-Meremaalt ekstra mulle saatis, iga laevaga Rarotongalt: seiklused ja traagilised armastuslood, krimilood ja kummalised aimeraamatud. Minu lemmikud olid ajaloolised romaanid, lood sellest, kuidas inimesed on elanud (või võisid olla elanud): Umberto Eco „Roosi nimi”, Isabel Allende „Vaimude maja”, „Koopakaru hõim”. Minu sees omandasid nad heli ja kuju ja värvi. Tegelikult täitis mõte kõikidest neist inimestest, kes olid kunagi maa peal elanud ja keda enam siin ei olnud, mind austuse ja raskemeelsusega. Ma ei rääkinud sellest valjusti, Nikau oleks mind surmatunnini narrinud.
Sel päeval olin kaasa võtnud Brasiilia kirjaniku Paolo Coelho „Alkeemiku”. See rääkis vaesest karjuspoisist Santiagost, kes suundus pikale reisile, otsima aaret, mis asus Egiptuse püramiidide jalamil. Üks tark mees rääkis Santiagole, et „kui sa midagi tõepoolest tahad ja oma unistustele järgned, toetab sind kogu universum”. See oli ilus mõte, aga ma polnud kindel, kas ka tõsi. Ainult millegi tahtmisest ju ometi ei piisa? Kas tõesti tuleks kogu universum appi ja võitleks selle nimel, et mina saaksin endale oma õe koha ülikoolis?
Patsiendi oie sundis mind pilku tõstma. Ta laud olid päikeses põlenud, tal oli raske silmi lahti teha. Tõusin püsti ja kummardusin ta kohale, kohtasin ta pilku.
„Erik Bergman?” küsisin ma.
Olin lehitsenud ta passi, pildil oli veevärvi silmade ja kurbade huultega heledanahaline mees. Patsient vahtis sõnagi lausumata lakke. Ta oli kolmkümmend neli aastat vana.
„Sa oled Manihikil,” ütlesin ma. „Tukao kliinikus. Kas soovid midagi juua?”
Ta köhis kuivalt, kraaksatas midagi arusaamatut. Ulatasin kõrrega klaasi. Ta imes ahnelt.
„Kas tahad süüa?” küsisin ma. „Mamma Evelyn, meditsiiniõde, tuleb lõuna paiku tagasi, ta toob natuke kalasuppi. Kas sulle maitseb kalasupp? Laimi ja kookospiimaga.”
Mees sulges silmad ja uinus kohe uuesti, Mamma Evelyn oli talle võibolla natuke morfiini andnud.
„Peaaegu kõik, mida me sööme, on laimi ja kookospiimaga,” ütlesin magavale mehele.
Vahetasin tilguti kotti. Uriinikott polnud veel täis, selle jätsin puutumata. Vererõhk oli stabiliseerunud, pulss ikka veel kiire.
Lugesin „Alkeemikut” edasi, kuidas Santiago kosis kaunist Fatimat, aga too vastas, et saab temaga abielluda ainult siis, kui poiss on oma reisi lõpetanud ja aarde leidnud, minu meelest oli see üsna südametu.
Siis oli Mamma Evelyn taas tagasi, silmad pisut vähem aukus. Sõin mõned uto’d (kookospähklid), mis ma kliiniku tagant tõin, ja läksin tagasi pärlikotta. Seal oli rusutud meeleolu. Mu vend oli pidanud minu tööülesanded spaatliga üle võtma ja see ei meeldinud talle, Papa Tane sõimas teda, kui tööriist tal käest lipsas ja austrile viga tegi. Nüüd tegi vend sääred