Annile, Maryle ja Estherile
ja nende imelisele jäägitule armastusele
EESSÕNA
Larry Page
Alphabeti peadirektor ja Google’i kaasasutaja
Kui mul vaid oleks olnud see raamat 19 aastat tagasi – siis, kui me Google’i lõime. Või isegi enne seda – siis, kui pidin üksnes iseendaga toime tulema! Ükskõik kui väga ma ka ei vihka protsessi kui niisugust, on just head ideed ja suurepärane teostus see, mis aitavad imet teha. Ja just siin tulevadki mängu OKRid – eesmärgid ja võtmetulemused (Objectives and Key Results), teisisõnu eesmärgistamine.
Larry Page ja John Doerr, 2014
Ühel päeval 1999. aastal tuli Google’isse John Doerr ja pidas meile Intelis saadud kogemustele tuginedes loengu eesmärkidest ja võtmetulemustest ning sellest, kuidas peaksime ettevõtet juhtima. Me teadsime küll, et Intelit juhitakse hästi, ja Johni jutt tundus intuitiivselt väga mõistlik – niisiis otsustasime proovida. Minu arvates töötas see meie puhul päris hästi.
OKRide puhul on tegemist lihtsa protsessiga, mis tõukab tagant vägagi erinevaid organisatsioone. Oleme OKRide kasutamist aastate jooksul kohandanud. Suhtuge sellesse kui kondikavasse ja kohandage seda enda järgi vastavalt sellele, mida saavutada soovite!
OKRid aitavad juhtidel organisatsiooni paremini näha. Peale selle aitavad need tulemuslikult ka teisi eesmärke ootele panna. Näiteks ärgitavad need küsima: „Miks ei saa kasutajad videot kohe YouTube’i üles laadida? Kas kõnealune eesmärk ei ole siis olulisem kui see, mille te endale järgmiseks kvartaliks püstitanud olete?“
Mul on hea meel, et saan siinkohal avaldada austust Bill Campbellile – nagu teeb seda väga kaunilt ka John raamatu lõppsõnas. Bill oli imeliselt soe inimene, kellel oli anne: tal nimelt oli peaaegu alati õigus, eriti siis, kui asi puudutas inimesi. Ta ei kartnud inimestele öelda, et nad valetavad – imekombel ei muutnud see kuidagi head suhtumist temasse. Tunnen puudust Billi iganädalastest kirglikest sõnavõttudest. Kõigi elus võiks olla mõni Bill Campbell või siis võiksime me kõik ehk püüda olla pisut rohkem Treeneri moodi!
Ma ei kirjuta väga tihti raamatutele eessõnu. Kuid sellele raamatule olin valmis eessõna kirjutama, sest John tegi Google’ile palju aastaid tagasi tohutu kingituse. Eesmärgistamine on aidanud meil kümnekordselt kasvada ja seda mitmel korral. See on aidanud meil oma hullumeelselt julge püüdluse – „luua kord kogu maailma teabes“ – võib-olla isegi käegakatsutavaks muuta. Eesmärgistamine on aidanud minul ja kõigil teistel meie ettevõttes püsida graafikus ja õigel kursil alati, kui see on olnud hädavajalik. Ja ma tahan, et te seda teaksite.
I OSA
OKRid praktikas
1. peatükk
Google – saage palun tuttavaks, need on OKRid!
Kui te ei tea, kuhu lähete, siis ei pruugi te kohale jõuda.
Yogi Berra1
Ühel 1999. aasta sügispäeval keerasin ma 101. kiirteelt Silicon Valleysse ja jõudsin kahekorruselise L-kujulise maja ette. Seal asus noorukese Google’i peakorter ja mul oli Google’ile kaasas kingitus.
Firma oli tolle kahekorruselise hoone kahe kuu eest rendile võtnud, sest ruumid Palo Alto südalinnas asuva jäätisekohviku kohal olid kitsaks jäänud. Kaks kuud enne seda olin teinud riskikapitalistina oma 19 aasta suurima tehingu, st 11,8 miljoni dollari suuruse pakkumise 12%-lise osaluse eest idufirmas, mille asutajaiks olid kaks Stanfordi kraadiõppe katkestajat. Ma liitusin Google’i juhatusega. Nii finantsiliselt kui ka emotsionaalselt olin võtnud endale kohustuse teha kõik, et seda ettevõtmist saadaks edu.
Vaevalt aasta pärast asutamist oli Google asunud ellu viima oma motot, st „korrastama kogu maailma teavet ning muutma seda kõigile ja kõikjal kättesaadavaks ja kasulikuks“. See võis ju kõlada grandioosselt, kuid ma uskusin Larry Page’i ja Sergei Brini. Nad olid enesekindlad, ehk isegi hulljulged, kuid samas ka uudishimulikud ja kaalutlevad. Nad kuulasid, ja jõudsid sihile.
Sergei oli ülevoolav, tormakas, äärmiselt iseteadlik ja suuteline üheainsa hüppega intellektuaalseid lõhesid ületama. Nõukogude Liidus sündinud sisserändaja oli kaval ja loov läbirääkija ning põhimõttekindel juht. Ta oli rahutu ja soovis alati saavutada rohkem; ta võis keset koosolekut põrandale maha heita ja kätekõverdusi tegema hakata.
Larry oli inseneride insener, informaatika teerajaja poeg. Ta oli vaikse häälega teisitimõtleja, mässaja, kellel oli kümnekordne eesmärk: muuta internet kiiresti ja kordades asjakohasemaks. Kui Sergei mõtles välja tehnoloogia ärilise poole, siis Larry keskendus tootele ja kujutas ette kujuteldamatut. Ta oli teoreetik, kes seisis kahe jalaga maa peal.
Mõni aeg varem olid nood kaks külastanud mu kontorit, et esitada mulle oma müügikõne – nende PowerPointi esitlus koosnes vaid 17 slaidist, millest ainult kahel olid ka numbrid. (Küll olid Sergei ja Larry lisanud oma esitlusse kolm karikatuuri, et selle mahtu natuke suurendada.) Ehkki nad olid juba sõlminud väiksemahulise tehingu ajalehega Washington Post, seisis märksõnapõhiste reklaamide väärtuslikkuse tõestamine Google’il alles ees. Olles jõudnud veebi järjekorras kaheksateistkümnenda otsingumootorina, oli Google peole saabumisega ikka väga hilja peale jäänud. Konkurentidele nii pika edumaa andmine tähendas ettevõttele üldjuhul surmahoopi, eriti tehnoloogia vallas.2
Kuid see ei takistanud mingilgi moel Larryt pidamast mulle loengut otsingute kasina kvaliteedi kohta turul ning selle kohta, kui palju paremaks oleks otsinguid võimalik teha ning kui palju suurem see kõik võiks tulevikus olla. Tema ja Sergei ei kahelnud hetkekski, et nad jõuavad sihile, mis sest, et neil ei olnud isegi äriplaani. Nende PageRank algoritm oli juba beetaversioonina konkurentide omast märgatavalt parem.
Larry Page ja Sergei Brin Google’i sünnikodus – garaažis, mis asus aadressil Santa Margarita 232, Menlo Park, 1999
Uurisin neilt: „Mis suurusjärgust me teie arvates räägime?“ Olin teinud endamisi mõned arvutused ja jõudnud järeldusele, et juhul, kui kõik läheb nii nagu prognoositud, võiks Google saavutada miljardi dollari suuruse omakapitali turuväärtuse. Kuid esialgu tahtsin saada aimu sellest, mille poole nad ise sihivad.
Ja Larry vastas: „10 miljardist dollarist.“
Ütlesin lihtsalt kindluse mõttes: „Sa pead silmas omakapitali turuväärtust, eks?“
Ja Larry vastas kiirelt: „Ei, ma ei rääkinud omakapitali turuväärtusest. Pidasin silmas tulu.“
Ma olin pahviks löödud. Tuginedes kasumliku tehnoloogiaettevõtte tavalisele kasvutempole, oleks 10 miljardi dollari suuruse tulu teenimine eeldanud 100 miljardi dollari suurust omakapitali turuväärtust. See oli Microsofti, IBMi ja Inteli kaalukategooria. Sedasorti ettevõtteid võis kohata isegi veel harvem kui ükssarvikuid. Larry sõnades polnud grammigi tühja suurustlemist – see oli rahulik ja kaalutletud hinnang. Ma ei vaielnud talle vastu, sest olin siiralt rabatud. Nad Sergeiga olid võtnud nõuks muuta maailma ja ma uskusin, et see võib neil isegi õnnestuda.
Google pakatas suurtest ideedest juba ammu enne Gmaili, Androidi või Chrome’i tulekut. Google’i asutajad olid kõige ehedamad visionäärid, täis tohutut energiat ja ettevõtlikkust. Küll aga jäi neil vajaka juhikogemustest.3 Selleks et Google’il oleks võimalik turule tõelist mõju avaldada või kas või õhkutõusmiseni jõuda, pidid nad õppima keerulisi valikuid tegema ning hoidma oma meeskonda