Selline kiire assimileerimine ei tohiks üllatada: lisaks sellele, et slaavlasi oli palju rohkem, olid nad ka põliselanike ühiskondlik-poliitilisel arengutasemel kõrgemal tasemel. Näiteks kirjutas ajaloolane Vassili Klyuchevsky, et metsikutel Soome hõimudel “ei olnud veche-koosolekuid”, nii iseloomulik Kiievi, Tšernigovi või Rostovi ja Suzdali elanikele. Zalesye arengu ajal asusid slaavi kolonistid elama mitte vabadele aladele, vaid maadele, mille kohalik Soome elanikkond oli juba arendanud. Võib-olla just sellepärast läks osa Meryast, kes elasid kaua Volga ja Oka ristumiskohas, edasi Volga piirkonna läbitungimatutesse metsadesse. Mõned teadlased identifitseerivad neid inimesi tänapäevaste maride või isegi mordvalastega (Erzya ja Moksha).
Mõne uurija arvates jättis Meria meie keeles ikkagi muljetavaldava pärandi. Näiteks ainult idaslaavlastel on soome-ugri keeltele omane valdav leksikaalne “mul on”. Ja tõepoolest, poolakas, tšehh või horvaat ütlevad sellisel juhul “mul on”. Meri keele mõju seletab ka maskuliinsete nimisõnade deklinatsiooni eripära, kus genitiivide puhul on koos tavalise slaavi vormiga -u, -th (paljud inimesed, tooge teed) olemas tüüpiline soome variant -a, -i (paljud inimesed, tooge teed). Selle teooria pooldajad tuletavad ka soome keeltest palju vene murrete sõnu. Raske on hinnata, kui tõsi see on – maeria keel pole tänapäevani säilinud ega ole jätnud usaldusväärseid kirjalikke allikaid. Tema kajalood ei olnud võimalik leida vene keele kohalikest murretest ning mõne entusiasti katsed Meryani leksikaalset süsteemi teaduslikus mõttes taastada või konstrueerida näivad kahtlased. Meria ja teiste soomekeelsete rahvaste vene rahva etnogeneesis osalemise küsimus on endiselt vaieldav. Vene folklooris puuduvad selged ja eristatavad kaja kontaktidest Soome hõimudega, kes elasid sellel territooriumil enne slaavlaste saabumist. Tõenäoliselt kinnitab see veel kord nende võimaliku assimileerimise kiiret ja loomulikku olemust… Kuid viimastel aastatel on Venemaal arenenud kiiresti mereelaste etnofuturismi liikumine ning huvi soome-ugri rahvaste ajaloo vastu on märgatavalt kasvanud. See väljendub ka üksikute entusiastide soovis tõestada, et maarjalaste panus vene rahva moodustamisse oli märkimisväärsem, kui tavaliselt arvatakse. Mõni proovib isegi kunstlikult konstrueerida uusi alam-etnilisi identiteete (näiteks Yaroslavli piirkonnas asuvad katskaarid) ja tõestada, et nad jäid koos sitskaaride ja mologsaanlastega ainsateks otsesteks järeltulijateks Meryanil. Igal juhul oli Venemaa ajaloo koidikul Merya mõju meie riigi edasisele arengule väga märgatav. Kaasaegne arheoloog Andrei Leontyev leiab, et selle väikese Soome rahva ajaloost on sisuliselt saanud Kirde-Venemaa eelajalugu: “Maarja ajastul valitsenud asustusgeograafia, teatud piirkondade välis- ja sisesuhted määrasid suuresti Rostovi vürstiriigi algterritooriumi ja keskuste kujunemise tunnused.” Seejärel muudeti Rostovi vürstiriik Rostovi-Suzdali maaks (Suzdal-Vladimir Venemaa), millest sai Moskva suurvürstiriigi ja Venemaa riigi eelkäija. Vene rahva slaavi päritolu võhiklike eitajate osas peaksid nad meeles pidama järgmist. Etnilise identiteedi ei määra ennekõike geneetikud ja antropoloogid oma haplogruppide ja koljuosadega, vaid rahvuskultuur ja keel, millega inimesed suhestuvad. Ajalugu teab palju näiteid, kui paljude suurte rahvaste moodustamisel osalesid täiesti erinevad etnilised rühmad. Märkimisväärne vene kirjanik Konstantin Ushinsky (maetud, muide, Kiievis) märkis juba 19. sajandil targalt, et “Soome hõim… see on mingisugune tsement, millele pandi kõik uued põhjapoolsed, Euroopa riigid, mis veelgi enam kehtib Venemaa kohta. Rootslased, taanlased, kogu Balti rannikuala elanikud, venelased – kõik alustavad oma ajalugu soome hõimude vaikse kadumisega. Näib, et nad ise moodustavad eelajaloolise elemendi ja on hajutatud koos pimedusega, mis katab euroopaliku inimese elu “…” Te ei ole meie vennad "https://news.mail.ru/society/32637205/".
Venemaa – soome keeles Venemaa (loe “veneia”); eesti Venemaal (loe “venemaa”, sõna otseses mõttes “paatide maa”), ilmselt Wendsist, Wendsist – iidsest slaavi hõimust; Ungari Venemaal (loe “orosorsag”, sõna otseses mõttes “Rosovi riik”). Võrdle: “Mis puutub nime” Rus”, siis siin räägime piraadimeeskonnast, kelle nimi oli Ruriku juhitud, juhuslikult mõneti kaashäälikuline, mis andis aluse hiljem segadus. Liikmed A.M. raamatus “Dobrynya jälgedes” kirjutab ta: “Tavalisi Skandinaavia piraate kutsuti Normani juurkaarideks või rutsmenamiteks (sõna otseses mõttes” sõudjad”, mis tähendavad” ushkuyniki”). Nende naabrite, soomlaste, hulgas muutus sõna etniliseks nimetuseks “Ruotsi” tähendusega “Piraatide maa”. Vaadake tänast soome-vene sõnaraamatut ja leiate sellest nüüd Ruotsi riigi. Kuid see pole kaugeltki Venemaa, vaid Rootsi!”.
Venemaal on palju asulaid (linnu, külasid, külasid), mis kannavad mitteslaavi lõpp-šat (näiteks Kideksha, Iksha, Shileksha, Koloksha, Kovak, Yundoks jne), mis on tõenäoliselt ka muinassoome-ugri keeltes tähendas jõge või oja (näiteks tänapäevases mari keeles tähendab “iksa” oja). Nad kuuluvad Venemaal vanimate Ugro-Soome formantide (moodustatud järelliide) ja pärinevad II – I aastatuhandest eKr. Kesk-Venemaa metsavööndit iseloomustab soome-ugri substraat. Soome-ugri hõimud hõivasid juba II – I aastatuhandel eKr. e. Ida-Euroopa suured laiused. -Sha, -xa-ga lõppevate jõgede nimed (hüdronüümid) levivad laial alal Oka paremkaldalt Valge ja Barentsi mereni, kuid peamiselt, nagu arheoloog V. V. Sedov teada sai, kus leidub hilise neoliitikumi ajastu Volosovo arheoloogilise kultuuri monumente.. Seega on kindlaks tehtud, et selle kultuuri hülgasid meie riigi territooriumil kõige iidsemad soome-ugri hõimud. Nende hõimudega on seotud ka formandid -ma, (Ukhtoma, Andoma, Kema jne) ja -oga, -ega, -uga, -yuga, mis tähendab jõge. Kaasaegsetes soome-ugri keeltes tähendab “yokki”, “joogi” jõge): Andoga, Lindega, Vetluga, Uftiug jne. Kõige tavalisema hüpoteesi kohaselt olid Oka ja Lõuna jõgede nimede päritolu, mis eesti keeles tähendas lihtsalt “jõgi” – jõgi. Võimalik seletus Moskva jõe päritolu kohta, sellest ka linna nimetus, vanast balti sõnast “nodal river” – “mosk” – sõlm, “Wandou” – jõgi. Moodne läti keel: sõlm – mezgls; Leedu keel – mazgas. Baltikeelsete (balti) keelte hulka kuuluvad tänapäevased läti, leedu, aga ka kustunud riigid: Preisimaa, Yatvyazh, kurši, seloni ja mõned teised olid iidses suguluses slaavi keeltega. Baltikumid (balti hõimud) asusid 1. aastatuhandel pKr., Territoorium Baltimaade edelast kuni Dnepri ülaosa ja Oka jõgikondini (šahtid), 1. – 2. aastatuhande vahetusel, sai osa Vene vana rahvusest. Lääne-baltlased (Zemait, Zemgale, Kura, Latgale) on tänapäevaste lätlaste ja leedulaste esivanemad. Vanades soome keeltes tähendab “va” vett, eesti vee tähendab vett, ungari keeles tähendab vett ja soome keeles tähendab vettä. Lõpp on tüüpiline paljudele soome-ugri hüdronüümidele (Lysva, Sylva, Kosva jne). Vanimad soome-ugri nimed on mõnede teadlaste sõnul seotud arvukate jõgede nimedega, mis lõppevad -šma, -šma, -šma, -šmaga (Klyazma, Vyazma, Kineshma, Kesma jne). See formantide rühm kuulub arvatavasti veel tundmatu dofinugorski substraati. Volga etümoloogia küsimus on mitmetähenduslik. Tema iidne nimi Ra, mida iidsed autorid mainisid, hoolimata selleteemaliste mitmesuguste hüpoteeside olemasolust, jääb ebaselgeks. Türgi keeltes nimetati volgat Itiliks (Idel, Atal, Atil), mis tähendab “jõge”. Siit tuleneb eeldus, et jõe venekeelne