Soome-ugri ränded
Soome-ugri keeli kõnelevad rahvad elasid oma keelelise kogukonna ajal Euroopa ida- ja kirdeosas, Euroopa ja Aasia piiril, Uurali mägedes. Uurali mäed on piir Euroopa ja Aasia vahel, keskendudes Uuralile, meist saavad euraasialased, kuna jaotust ida ja lääne vahel pole. Just siin moodustusid kõige iidsemad kogukonnad, mis said hiljem indoeurooplaste, aga ka teiste keeleperekondade, eriti soome-ugri rahvaste nimed. Indoeuroopa kogukonna kujunemise kronoloogilised etapid: 1. Umbes 70 tuhat aastat tagasi elasid põhjapooluse piirkonnas mõned Aafrikast pärit sisserändajad, kuid liustike lähenedes (Valdai liustik vastab Wurmile, Vislinsile ja Wisconsinsile) hakkasid inimesed lõuna poole taanduma; 2. 70—11 tuhat aastat tagasi, mida iseloomustas üldine jahenemine, inimeste tagasitõmbumise jätkamine Euraasia põhjast lõunasse; 3. 11—10 tuhat aastat tagasi ehk holotseeni perioodil moodustati Lõuna-Uuralite piirkonnas indoeuroopa kogukond. Lõuna-Uuralite, Kaspia mere ja Arali mere vahel venivast “Suurest stepist” saab paljude rahvaste rändekoht. India tuntud avaliku elu tegelane Tilak väitis, et indiaanlaste kodumaa on Arktika, kuna iidsed vedad kirjeldavad territooriumi, kus pool päeva ja pool ööd.
Suure Uuralite piirkonnas (Uurali mäed) 4. aastatuhande lõpus eKr. e. moodustatakse vanim Uurali kogukond, kuhu kuuluvad soome-ugri rahvad (moodustatud eraldi kogukonnas 3. aastatuhande lõpus eKr) ja samojeedlased (moodustatud eraldi kogukonnas 1. aastatuhande lõpus eKr). 3. aastatuhande lõpus eKr. e. Soome-ugrilased rändavad Lõuna-Uuralite piirkonda pärast iidsete indoeurooplaste lahkumist rabamaagi kahanemise tõttu (need töötati välja nn Varis, arheoloogid nimetasid neid leitud asulaid “linnade riigiks”). Lähtudes 3. aastatuhande lõpust eKr toimunud ugri põhikeelest. e. – 1. aastatuhande keskpaik eKr. e. Lõuna-Uuralite piirkonnas moodustatakse parempoolsete Ungari (ungarlaste) ja Praobsko-ugri (handi, mansi) rahvaste kogukond; 3. aastatuhande lõpus eKr e. – 2. aastatuhande keskpaik eKr. e. Soome-Permi põhikeele alusel moodustatakse permi (komi, udmurdi) ja soome-volga (mari, mordvalased, saamid, soomlased, ishora, vodi või vod, veps, eestlased, liivlased) rahvaste kogukond.
Uurali (soome-ugri ja samojeedi) türgi, mongoli ja Tungus-Manchu keelte esivanemate kodu asus Euroopa kirdeperifeerias, mis tõestab kõige iidsemate Nostratese keelte makroperekonna olemasolu. Arheoloogiliste kultuuridena, mida võiks seostada üle-Indo-Euroopa kultuurikompleksi piirkonnaga, nimetavad teadlased Khalafi, Ubeydi, Chatal-huyuki kultuure Edela-Aasias ja Kuro-Araksini Transkaukaasias. Indoeurooplaste sekundaarne vahepealne esivanemate kodu oli nende teadlaste sõnul Põhja-Musta mere piirkond, kus nende ümberasumine pärineb III aastatuhandest eKr. e. Indoeuroopa perekonnast lõuna pool võib olla moodustunud semiidi-hamiidi (afrasiaanlaste) keeleperekond. Näib, et kartveeli algkeele kandjad elasid indoeurooplastest põhjas ja ida pool dravidiaanide algkeelt. See keelte makroperekond hõlmab indoeuroopa, semiti, hamiidi või araabia, kartveeli, uurali, draviidi, türgi, mongoli, Tunguso-Manchu, tšuktši-Kamtšatka ja võimalusel ka eskimote-aleuudi keeli. Selle tohutu makroperekonna keeli räägivad nüüd enam kui 2/3 maailma elanikkonnast. Teaduslikud uuringud on näidanud indoeuroopa, semiidi, hamiidi, uurali, Altai ja mõne keele ühendamist suureks nostraatlikuks makroperekonnaks. See makroperekond on arenenud Edela-Aasia territooriumil ja sellega piirnevatel aladel Ülem-paleoliitikumis. Mesoliitikumis viimase Wurmi liustiku ja kliimasoojenemise taganemise ajal asusid Nostrate hõimud elama Aasia ja Euroopa ulatuslikule territooriumile; nad lükkasid kõrvale ja assimileerisid osaliselt seal varem elanud hõimud. Selles ajaloolises protsessis moodustasid Nostrate hõimud mitmeid eraldatud alasid, kus algas spetsiaalsete keeleperekondade moodustamine. Neist suurim, indoeuroopa keelekogukond, hakkas moodustuma Lõuna-Uuralite territooriumil ja seejärel “Suurel stepil” – Altaist Musta mereni.
Väga pika aja jooksul moodustus selline Uurali – Altai territooriumil selline iidsete inimeste keeleline kogukond, nagu nad hiljem tunti indoeurooplastena – ariaanidena. See on umbes 8—5 aastatuhat eKr, 4—3 aastatuhat eKr see kogukond hakkas lagunema, hiljem jagati nad idakeelseks rühmaks (iraanlased, armeenlased, tadžikud, indiaanlased jne), Lääne-Euroopa (kreeklased, sakslased, romaani rahvad jne), slaavlasteks (venelased, bulgaarlased, poolakad jne), Baltlased (preislased, leedulased, lätlased jne). Paljude aastatuhandete jooksul rahvad kadusid, ilmusid, võrdsustati teiste etniliste gruppidega, eriti soomlaste ja türklastega.
“Miks kadusid Venemaa kõige salapärasemad inimesed.” Te ei ole slaavlased, tegelikult olete soome-ugrilased! "– sellised poleemilises entusiasmis süüdistused pöörduvad Venemaal ühe Venemaa naabruses asuva riigi elanike poole sageli Venemaa elanikud. Ja siis on pikad argumendid, mis Kiievi Vene ajal elasid praeguse Kesk-Venemaa territooriumil soome hõimud, kes väidetavalt on tänapäeva venelaste esivanemad. On selge, et sellist mõttetut ja ürgset demagoogilist tehnikat kasutatakse eranditult propaganda eesmärkidel lõbustamiseks sidusa ja veel mitte täielikult kujunenud rahvusliku identiteedi. Lenta.ru selgitab, miks sellised väited ei ole vastuvõetavad, kuid annavad samas võimaluse meenutada meie varase ajaloo vähetuntud lehekülgi… Me kõik teame, et Volga ja Oka põim on muutunud mitte ainult vene keele tuumaks riigi kohta, aga ka koht, kus vene inimesed moodustasid ja sisenesid ajaloolisele areenile, kuid kui vaatate tähelepanelikult Kesk-Venemaa kaarti, märkate hämmastavat korrapärasust – toponüüme (geograafide nimesid) on palju eskih lisad) on selgelt mitte-slaavi päritolu. Näiteks – Moskva, Oka, Yakhroma, Veksa, Lehta, Nero, Tolgobol, Nerekhta, Pechegda, Kineshma, Kostroma, Chukhloma, Palekh, Ukhtoma, Shuya, Valdai, Seliger, Kirzhach, Klyazma, Koloksha, Khokhloma, Vireya, Pakhra paljud teised. Ja kui vaadata tuhande aasta tagust ajaloolist kaarti, siis leiate, et sel ajal asustasid seda piirkonda peaaegu eranditult Muromi, Meshchera ja Meria soome hõimud. Seetõttu on paljud ülaltoodud toponüümid soomekeelset päritolu. Ja kui Meshchera ja Muromi nimed on Moskva regiooni loodusliku territooriumi ja Vladimiri oblasti kuulsa linna nimedes säilinud tänapäevani, siis pole linnast peaaegu midagi alles. Iidsetel aegadel hõivas Meri hõim ulatusliku Zalesye territooriumi Moskva jõe kallastest moodsa Zvenigorodi piirkonnas kuni Volga ja Galichi järveni. Muide, praegune Kostroma piirkonna Galich, mille asutasid tänapäevasest Galichist pärit sisserändajad Ukraina Ivano-Frankivski piirkonnas (just temalt ilmusid nimed Galichina ja Galicia), kandis algselt nime Galich Mersky. Merya elas väikestes asulates arvukate jõgede ja järvede kallastel, püüdes mitte minna kaugele tihedatesse metsadesse. Nad tegelesid peamiselt kogumise, jahinduse, kalapüügi ja karjakasvatusega. Arheoloogide arvates polnud enne slaavlaste ilmumist Kesk-Venemaal põllumajandust peaaegu üldse olnud. See pole üllatav: piirkonda peeti pikka aega riskantse põllumajanduse tsooniks. Ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu olid kohalikud mullad sageli väga viletsad. Merya jäi paganateks, pühade kivide kultus oli nende seas laialt levinud. Üks neist – sinine kivi – on säilinud Pleshcheyevi järve kaldal Pereslavl-Zalessky lähedal ja on endiselt palverändurite pühakoda. Surnud inimesed põletati