Keeled, ränne, toll
Andrey Tikhomirov
© Andrey Tikhomirov, 2020
ISBN 978-5-4498-2034-1
Grāmata izveidota intelektuālajā izdevniecības sistēmā Ridero
Soome-ugri keeled
Soome-ugri keeled (või soome-ugri keeled) – keelte rühm, mis on tihedalt seotud samojeedi keeltega ja koos viimastega moodustavad suure geneetilise uurali keelte perekonna.
Soome-ugri keeled jagunevad järgmistesse harudesse: ungari keel, mida esindab ungari keel; Ob-ugri keel, mis koosneb mansi ja handi keeltest, mida räägitakse Ob jõe vesikonna põhjaosas; Läänemeresoome keel: soome, eesti, liivi, vodski, vepsa, ishora ja karjala; Saamid, keda esindab saamide keel, räägivad Põhja-Soomes, Rootsis ja Norras Koola poolsaarel elavad saamid (Lopari); Mordva kaks põhimurret – Erzya ja Moksha; Mari, koosneb heinamaa-ida ja mägede murretest; Permi keel, sealhulgas udmurdi keel ja komi keel komi-zyryani, komi-permjaki ja komi-jazvini murretega.
Samojeedi keeled, keelte perekond (vastavalt muudele klassifikatsioonidele, rühmale) kui uurali keelte geneetilise kogukonna osa. See hõlmab keeli: neenetsid, entnetid, nganasanid, selkupid, peaaegu kustunud Kamasin, kustunud maatorlased (mootor), karagaadid ja tai. Samojelased on aegunud. – samojeedid, (annalistlikud – samoyad) (saami keeles, saami keeles – saami maa), 1) saami ja teiste Venemaa põhjaosa ja Siberi rahvaste vana venekeelne nimi. 2) kõigi samojeedi rahvaste vananenud nimi.
Lisaks paistab silma nn Uurali rass, mis hõivab vahepositsiooni Mongoloidi ja Kaukaasia rasside vahel. Iseloomulikud on sirged tumedad juuksed, tumedad silmad, mõnikord lame nägu, tugevalt arenenud epicanthus (kitsas nina nõgusa seljaga). Levinud nüüd Lääne-Siberis (hantid, mansid, Põhja-Altai jne).
Szíj Enikő, Ungari keele kursus, teine trükk, Tankönyvkiadó, Budapest, 1981, lehel 9.
Ungari keel on tihedas geneetilises seoses ob-ugri keeltega, moodustades soome-ugri ugri rühma. Kunagi hantide ja mansidega läheduses elanud ungarlased hõivasid moodsa territooriumi alles 9. sajandil. Kõik muud soome-ugri keeled moodustavad soome rühma või läänemeresoome-permi grupi.
Ungari, soome ja eesti keel on arenenud kirjakeeled, mul on nende peal vana kirjakeel. Mordva, mari, udmurdi, komi, hanti ja mansi kui kirjakeeled moodustati alles 20. – 30. Aastatel. 20. sajand.
14. sajandi teisel poolel Vana Permi skript loodi komi keeles, mis langes 18. sajandil lagunemiseni. Muistsed Permi kirjatükid – 14. sajandil kirjutatud kirjutised. misjonär Stefan Perm komi keele iidsete murrete põhjal. Spetsiaalne tähestik koostati kreeka ja slaavi-vene mudeli järgi, tõlgiti mõned liturgilised raamatud. Nüüd kasutusest väljas. Praegu säilitatakse sellest väikeseid monumente ikoonidele pealdiste kujul ja käsikirjalistes raamatutes, tähestikulistes loendites jne. Permi iidse muistse kirjatöö uurimiseks on väärtuslik allikas 17. sajandil ümberkirjutatud liturgiate loetelu (nn Evgenievo-Lepekhinsky tekstid). Vene tähestik vanast Permist, mis on sidus tekst, umbes 600 sõna. See kirjutamine 14—17 sajandil. nautis populaarsust ka Moskva kirjatundjate hulgas, kes kasutasid seda krüptograafiana.
Kõige iidsemad kirjalikud mälestusmärgid on ungari (13. saj), komi (14. saj), soome (15—16 a.).
Kaasaegsete soome-ugri keelte jaoks on levinud mõned soome-ugri baaskeelest pärit konjugatsiooni, deklinatsiooni ja sõnamoodustuse afiksid, samuti mitusada ühist juurt. Teatud keelte soome-ugri sõnavaras täheldatakse korrapäraseid kõlalisi vastavusi. Kaasaegsed soome-ugri keeled on oma pika eraldiseisva arengu tõttu siiski üksteisest kaugel lahknenud nii grammatilise ülesehituse kui ka sõnavara osas; ka heliomadused on väga erinevad. Üldistest grammatilistest tunnustest võib märkida järgmist: aglutinatiivne grammatiline süsteem, positsioonide kasutamine (indoeuroopa keelte prepositsioonide asemel), eesliidete puudumine (erandiks on ungari keel), omadussõnade muutmatus positsioonis määratletud sõna ees (erandiks on läänemeresoome keeled). Enamikus soome-ugri keeltes täheldatakse vokaalide harmooniat. Üksikute keelte sõnavara koostist mõjutasid naaberrahvaste erinevad keeled, mistõttu välislaenude koostis pole erinevates keeltes ühesugune; näiteks ungari keeles on palju türgi ja slaavi sõnu ning soome keeles on palju balti, saksa, rootsi ja iidse vene lauseid.
Kaasaegsed soomlased (Suomalayset) räägivad soome keelt, mis kuulub läänemeresoome, läänemeresoome ja soome-ugri keelte rühma. Antropoloogiliselt kuuluvad nad Kaukaasia rassi balti tüüpi.
Arkhipova N.P. ja Yastrebov E.V. raamatus “Kuidas Uurali mäed avastati”, Tšeljabinsk, 2. trükk, Lõuna-Uurali raamatute kirjastus, 1982, lk. 146—149, räägime ungari keeleteadlase ja geograaf Antal Reguli rännakust Põhja-Uuralitesse 40ndatel. 19. sajand: “Reguli mõtles oma tudengiaastatel ungari keele ja ungari rahva päritolule. Miks räägib tema riik naaberriikide keeltest nii erinevat keelt? Kus on ungari keele allikad, kust pärit tänapäevaste ungarlaste esivanemad Kagu-Euroopasse? Reguli Ma kuulsin, et ungarlased olid pärit Uuralitest, kuid see pidi olema tõestatud. Pärast Põhja-Soome külastust tabas teda sugulus ühelt poolt soome ja saami (Lapimaa) keele ja teiselt poolt ungari vahel. Jätkata soome-ugri keelte õppimist ja põrand isiklike suhete osas otsustas Reguli minna Venemaale. Ungari Teaduste Akadeemia eraldas talle teadusuuringuteks 200 forinti (mis oli võrdne 200 kuldrublaga). 1841. aastal saabus ta Peterburi, kus õppis kiiresti vene keelt, jätkas põhjapoolsete keelte tundmise parandamist. rahvad.
Reguli sai aru: selleks, et teada saada ungari keele positsiooni soome-ugri grupi keelesüsteemis, selle päritolu, on vaja tungida Euroopa Venemaa kesk- ja idaossa, Uuralitesse ja Trans-Uuralitesse. Seal elasid salapärased mansilased (Vogulid), siis Euroopas vähe tuntud. 9. oktoobril 1843 sõitis rändur Moskva kaudu Uuralitesse. 27. oktoobril saabus ta Kaasani. Tee ääres kogub Reguli materjali maride (tšeremis), udmurdi (votjaksi) ja tšuvaši keele ja elu kohta. 14. november 1843 saabub Reguli Permi, kus ta alustas oma rännakuid kaardistamata maade kaudu. Pärast Solikamski lahkumist 20. novembril 1843 ületas Reguli Uurali mäestiku vesikonna, jõudis Tura jõe ülemjooksule, kust ta suundus mööda katuseharja idanõlva põhja poole kuni Lozva jõe ülemjooksuni. Olles umbes kolm kuud manside seas elanud, rändab ta Verkhoturyesse, sealt Irbiti ning sealt edasi Tavda ja Tobolisse. 1844. aasta kevadel suundus Reguli Konda jõest üles, seejärel Pelymu jõest üles mööda veeteed, kohtades hobusel või jalgsi koormatud hobuse kõrval. Piki Põhja-Sosva jõge mööda Uuralite idasuunalist nõlva ulatub see Lyapini jõe ja selle lisajõe Khulga suublateni Uuralites. Oma teekonna jooksul kogub Reguli kõige väärtuslikumat materjali mansi ja hantide elustiili, elu ja keele kohta. Tema salvestatud jutud ja laulud kajastavad nende omapäraste põhjapoolsete rahvaste vaimset maailma. Geograafidele peaaegu tundmatu hajaasustusega piirkonnas ringi liikudes koostab Reguli skemaatilised kaardid, mis näitavad mägede, jõgede ja asustatud alade nimesid. 29. septembril 1844, jõudes põhjapoolse ringini, saabus Reguli Obdorskisse (nüüd Salekhard) – siis väikesesse, vaid 40 maja koosnevasse külla. Selleks ajaks oli Ob juba külmunud ja tundrat mööda hirvi sirgunud Reguli suundus Uurali mägede põhjatipu, jõudes 21. oktoobril 1844 Kara mere ja Yugorsky Shari väina rannikuni. See oli tema teekonna põhjapoolseim punkt (69° 45 “N). Novembris saabub ta Usa jõe valgalasse, Komi asustatud piirkonda (Zyryans) ja jätkab siin oma uurimistööd. Sealt ületades Uurali mägesid, läheb Reguli mägedesse. Berezovo, kuid siin ei viiple, kuid mööda Põhja-Sosvat läheb see üles Kempaži suudmeni. Edasi mööda Põhja-Sosvat jõuab see selle Mansi asustatud jõe (62° N) lähteteni ja alles pärast seda läheb see uuesti mägedesse. Berezovo. Reguli talvitub siin oma päevikuid koristades. Reguli reis läbi Uuralite ja Trans-Uuralite toimus väga rasketes tingimustes: polnud piisavalt varustust, polnud ka vajalikke seadmeid. Ungari teadlane sõitis paadiga mööda turbulentseid jõgesid, ratsutades hobusega mööda mäeahelikke, hirvede või koerte poolt kasutatavate kelkudega ja sageli jalgsi. Tavaliselt saatsid teda saatejuhid – mansid, hantid või neenetsid. Huvitav uurija oli alati lähedane tavaliste inimeste tunnetele ja mõtetele, ta tõi välja ja hindas nende käitumise ja moraali üllasid jooni. Vastupidiselt toona valitsenud arusaamadele “metslastest” väitis Reguli: “Ebakultuuriliste rahvaste elus on tunnuseid, mis väärivad üldist tunnustamist. Nende sotsiaalses elus täheldatakse selliseid nähtusi, mis osutavad kaastundele ja pahatahtlikkuse puudumisele.” Berezovo juurest saadab Reguli oma uurimistöö kohta teavet Ungari Teaduste Akadeemiasse