Much Ado About Nothing. Уильям Шекспир

ilmus nähtavale valgustatud postide rivi.

      Lagedal, tasasel kruusaplatsil kõrgus hüljatud sõjaväebaasi ammuilma hüljatud veetorn. Nüüdseks oli ehitis taas täiesti uude ellu äratatud. Torni külge oli püstitatud metallist korvlift, selline, mida kohtab ehitustel. Niisiis polnud elamusse vaja mööda redelit ronida. Escalade peatus rohututtidega kaetud väljaku keskel, elektriposti all. Thommie-Boy väljus Escalade’ist ja hakkas ehitist uurima. Fuck. Siin see nüüd oli, The Mushroom. Täpselt selline nagu räägiti. Otsekui üüratu narkoseen.

      6.

      Luusalmil oli idee. See oli seotud kodupubi Uus Apteek reklaamiga.

      Novellikirjanik hakkas baarileti taga seisvale baarimees Korpelale selgitama:

      „Taksoraadios mingi jõusaal reklaamis oma teenuseid loosungiga: märkad trenni tulemust vähem kui kuu ajaga. Apteek võiks panna reklaami, mis kõlaks nii: biitsepsitrenn poolekiloste raskustega, mõju märkad kohe!”

      „Aitäh abi eest, Luu,” pomises Korpela. „Siin seisab üks aga.”

      „Milline?”

      „Meie reklaamibüdžett on täpselt üks euro.”

      Õhtulehe keskel oli artikkel mõistusevastasest veretööst. Atlandi taga Colorados, uue Batmani-filmi kohalikul esilinastusel, oli Jokkeri grimmis mees relvaarsenaliga kinosaali marssinud. Mees viskas publiku hulka gaasikanistri ja seejärel tappis mitukümmend kinokülastajat. Haavatuid oli oma poolsada. Tegu tehtud, andis tüüp end politseinike kätte, aga polnud arreteerijaile veel sõnakestki öelnud.

      Juhtumit arutati baarileti taga.

      „Selles on midagi analoogset Västerniga, minu meelest. Maailm on tegelikult üks kärnane perseauk. Kust kuradi kohast neid hulle sigib?”

      „Miks sa arvad, et Nauvo laeval just nimelt hull ringi märatses?”

      „Normaalne inimene tapab heast peast kõik reisijad, nii või?”

      „Kuni kedagi pole arreteeritud, on tegija vaimse seisundi kohta võimatu midagi öelda.”

      „Ei, arreteeritud ei ole ... Aga arvatakse.”

      „Muidugi. Igasuguseid jutte liigub. Nagu näiteks Del Monte mees. See tegigi!”

      Vaikisime viivu. Ajalehtedes oli nädala jooksu kirjutatud mitme usaldusväärse pealtnägija märgatud vaikivast, ebatavalises riietuses mehest, kes istus udusel hommikul Nauvo sadamas Västerni kai serval. Mehel oli heledat tooni keigarlik puuvillane ülikond, millele pani punkti laiaäärne õlgkübar. Ajakirjandus ristis tuvastamata jäänud tüübi Del Monte meheks.

      „Jutus võib ka tõetera olla. Mõelge ise! Tüüp istub udus ja vihmas kai serval, ei räägi ega liigu, mitte kui midagi. Jõllitab merele, ootab teatud laeva. Hacienda-härra hindab laeva järjekorras seisvaid ananasse. Ja otsustab lasti hävitada ...”

      Kiikasin kella. Ajakirjanik Ruuhio oli veerand tundi hilinenud. Meil oli kokku lepitud pikem vestlus, mille jooksul paari nädala tagune Airisto mere sünge õhtupoolik punkt-punktilt läbi käia.

      Ruuhio oli väljaandjalt saanud ülesande nädalalõpu numbrisse Västernist eriartikkel kirjutada. Mees teatas telefonis, et võtab Apteeki kaasa posu mitmelt poolt kokku korjatud materjali, mida võin silmitseda. Samas soovib ajaleht minult kommentaare ja täpsustusi. Teadagi oleks tore, kui soostuksin ka ise oma tundeist rääkima. Heitma valgust hetkedele, mida Petraga surma poolt märgistatud laeval läbi elasime.

      Tõdesin Ruuhiole, et võin küll pisut aidata, aga polnud sugugi kindel, kas sooviksin või suudaksin mälupilti süüvida.

      Niisiis leppisime kokku, et peame istungi vastavalt minu sisetundele, kui palju ma selles olukorras jaksan kaasa minna.

      Siin ma siis olin. Ootasin ajakirjanikuhärra saabumist.

      Istusime mingi aeg sõnatult jookide ääres. Minul ees tass kohvi. Pastor libistas Kukko õlut. Luusalmil ammutas samasugune toop tühjust, kõrval tilgatu jaloviinapits.

      Ühtäkki heitis novellikirjanik mulle pilgu ja tõdes:

      „Nojah. Sa, Vares, oled viimasel ajal piisavalt küsimustele vastanud. Ei imesta üldse, et mees ära vajub. Aga ma pean küsima, kuidas sa end viimasel ajal tunned. Ängistust on? Mida sa unes näed? Judisema ajab?”

      Põrnitsesin viivu letti.

      „Kuidas võtta. Nii ja naa ... Aga jah, poleks uskunud, et see sedamoodi mõjub ... sama situatsiooni pea iga teine öö läbi elada ...”

      „Õudukaid näed? Klipid kriibivad?”

      „Jaa. Päris mitmel hommikul olen ärganud, otsaesine higist märg, selle peale, et olen istunud lekkivas paadis kesk paksu udu. Ja kuskilt lähedalt, udulaamast kostab kähedaid hääli ... Mind otsitakse, kammitakse merd läbi. Üritan hiirvait olla. Kössitan künas, otsekui mind poleks ... Hädavaevu julgen hingata. Et nad mind ei leiaks. See oli ... oli säärane kogemus ... mis mul eluaeg meeles püsib.”

      Pastor nühkis tüükas põske. Ja jätkas samal teemal:

      „Sind on mitmeid kordi politseis üle kuulatud. Pikki tunde. Nii sa oled meile kurtnud. Ega need pole ju pelgalt küsitlused, need sinu vaibalkäimised? Võmmid on kindlasti ka ise midagi öelnud? Igasugu asju mõelnud? Variante kaalunud. On mul õigus, Vares?”

      „Mida härra antikvaar sellega tahab öelda?”

      „Seda, et ajakirjanduses ja tänavail liigub kõikvõimalikke teooriaid, üks hullem stsenaarium kui teine. Aga politseinikel peavad olema omad juhtlõngad, mingi teooria, mille najal nad tegutsevad? Eks ole?”

      „Ei. Niipalju olen ma aru saanud, et neil pole veel midagi, millest kinni haarata.”