„Ja sa oled nõus pika maa taha sõitma? Crow Nationisse välja?”
Thommie pilgutas viivu silmi. Ja küsis vastu:
„Two-way ticket?”
„Ei! Meie pole mingid taksojuhid. Aga sind visatakse juba homme, väga võimalik et kusagil õhtupoole Crow Agencysse ja sa saad sealt juba ise bussiga tagasi. Kuidas kõlab?”
Thommie-Boy ragistas ajusid. Jaa, see kõlas vägagi tuttavalt. Pierre oli teinud täpselt samasuguse otsa. Palju see lits ütleski olevat saanud? Fuck. Mitte kuidagi ei tule meelde. Aga oot! Pluss see koka.
Polnud üldsegi halb äri.
Thommie laiutas käsi ja naeratas veelgi laiemalt.
„I’m cool.”
„Great. Üks asi veel. Me peame sinust pilti tegema.”
„Ah?”
„Täpselt nii ... meie ei ole sinu kunded.” Indiaanlase koledat nägu valgustas muie. „Me oleme rohkem vana kooli tutimagnetid, ehk andunud märja skalbi mehed. Bible and all ...” Uus irve. „Sinu klient on see, kes valib ... ja tema ei taha põrsast kotis osta. Me peame talle paar pilti saatma.”
Thommie-Boy kehitas õlgu.
„OK. Fine. I’m cool.”
Kõrvalistuja otsis välja Motorola. Thommie poseeris tänavaposti kõrval. Kõigepealt eest, siis tagant ja üks portreepilt. Indiaanlane saatis pildid ära. Siis järgnes ootus. Thommie-Boy toetus näilise rahuga vastu laternaposti, aga oli närvis ja soovis hardalt, et kõlbaks. Tal oli nutsu väga vaja. Ja kotike lumivalget õndsust ... poleks ka paha.
„Boy!”
„Yes, sir!”
„Kõlbad. Hüppa sisse!”
„Rock!”
The Lonely Crow baari ja registratuuri pidas väikesekasvuline heledapäine mees. Ta oli viiekümne ringis. Kaugelt saabunud naine mõtles, et mees on väga sõbralik. Teenistusvalmis mehike.
„Hello, madam, how are you? I’m Tom ... and I’m at your service!”
Kuuldes heleda hobusesabaga naise kirjeldust auto vaevadest, haaras mees härjal sarvist. Ta kallas naisele tassi kohvi, palus lauda istuda ja kadus välja autot uurima. Lühijalgne mees uuris paar-kolm minutit kapotialust. Seejärel tuli ta noogutades ja käsi kaltsu pühkides sisse tagasi.
„Leaking radiator, that’s the problem ...”
Naine mõtles viivu. Ingliskeelne autoasjanduse sõnavara polnud tal kuigi selge. Radiaator? Autos, reisikraami hulgas oleks sõnaraamat olemas ...
Sõbralik Tom hoomas naise probleemi.
„Radiator ... It’s the cooler, you know ...” „Okei. Saan aru ...” Naine noogutas. Jahuti. Teadagi. Jahutis on leke. See põhjustaski mootori ülekuumenemise.
Järgmiseks hakkas naine lühikeselt mehelt remondiabi kauplema. Too sõnas, et abi saabub hommikul, kui tema automehhaanik tuleb tööle.
Naine näol oli näha kergendust. Õnn õnnetuses. Imala naeratusega automehaanik Hank Curbanski ununes sootuks. Naine hakkas uurima remondi kestvust ja hinda.
Väike mees kortsutas laupa ja esitas siis naisele olulise, täiendava küsimuse: kui pika maa naine kärssava autoga läbis? Naine vastas, et mitte rohkem kui paar miili. Ja sellestki enamiku vabakäigul, allamäge.
Lühike mees oli vastusega rahul. Seletas, et sel juhul „kaas” polnud ilmselt veel rikkis. Jahuti vajas ilmselt lihtlabast keevitamist. Leke eemaldada. Ja reis võis jätkuda.
Naisel langes koorem õlult, naeratus laienes. Järgmiseks küsis ta Texaco abivalmis sellilt, kas motellis on vabu tube. Üheks ööks.
„Yes, madam! Otse loomulikult. Läki leti juurde.”
Naine tõusis lauast ja kõndis registratuuri poole. Lühike mees andis talle teed. Jäi selja taha.
Mehe pilk keskendus tagumikule, mis õõtsus armsasti naise kulunud liibuvais teksades. Sama teenindusvalmis ilme jäi mehe näkku püsima, aga midagi oli tema peas juba hakanud liikuma.
Süsimust luksuslik Escalade kimas Billingsist Interstate 90 mööda itta. Thommie-Boyl oli suurel täisnahast tagaistmel kuninglikult ruumi. Poiss tegi olemise koduseks, võttis mõnusa leboasendi ja veeretas mõttes mingit uuemat hitti. See äri toimis vahel nii toredasti, kui kõik tabas otse kümnesse.
„Look, mama, this really rocks!”
Ainus plekk kogu loos oli see, et auto eesistmel istus säärane indiaanlasepaar. Thommie oli salliv. Absoluutselt. See kuulus asja juurde. Sallivus oli nende kandis suur asi. Eriti kui oli tegu mustanahalistega, brother’itega. Aga indiaanlasi kutt võõrastas. Kas nood duši alla üldse käivad?
Thommie unustas end hetkeks sallivust imetlema. Ta oli eluaeg Music TV-d vaadanud. Sealt ta oli seda õppinud. Thommie nuhutas ettevaatlikult. Imelik. Nood piisonisitaloopijad ei haisenudki rääsunud rasva järele. Ega lõkkesuitsu järele. Olid nad erandid? Kasutasid koguni seepi? Indiaanlased eesistmeil olid enamuse ajast vait, vahetasid vaid paar sõna veidras preeriamurdes, mis meenutas Thommie-Boyle keeli, mida rääkisid Star Treki karvased kollid. Indiaanlased keskendusid kuulama Taylor Swifti muusikat, mis oli Thommie meelest kindel märk, et tüübid olid lihtlabased punanahkheterod. Mingi kolmanda selli asju ajamas.
Indiaanlased peatusid maastikuautot tankima Thommiele tuttavas paigas, mille nimi oli The Lonely Crow Motel&Diner. Üks klient, tillukese vändaga, aga ennast hirmus tähtsaks pidav meediategelane oli Thommie paar korda siia kepile toonud. Toad polnud kõneväärt. Jääkuubikute automaat oli perses. Tööotsad tüütud. Miks siia? Billingsi linn oli ju igasugust Holiday Inni täis.
Pärast tankimist sõit jätkus. Suund oli endiselt Crow Agency poole. Äkki tuli vastu silt: CROW INDIAN RESERVATION. Thommie-Boy tundis, kuidas kõhus mulksatas. Pagan, misasja? Johtus see närvipingest? Kutt polnud kunagi reservaadis käinud. Paikkonnast keerles Billingsi kvartaleis igasuguseid jutte. Mõned neist kindla peale loralood. Indiaanlastest oli lihtne legende genereerida. Nad olid lihtsalt säärased, omaette põrnitsejad. Taas väike mulks. Thommie-Boyle tekitas meelehärmi, et polnud taibanud motelli peldikust läbi põigata.
Madala künkarivi tipul jäi Interstate 90 selja taha.
Indiaanlane keeras reipa tinnaga järsult paremale, rattad vingusid. Jõuti kitsamale käänulisele tolmavale kiviklibuteele, mis suundus läände. Pea vilksasid auto laternatuledes kaks silti. YELL RIVER, 12 MLS. Ja selle all teine, rohkem roostes, millelt oli lugeda: YELLINGS. pop. *.
Fuck. Thommie-Boy ohkas tasa. See oli kui mingist filmist.
Oli seal tootemisambaid? No jaa, aga tipisid?
Yellingsi külake asetses oru põhjas. Asum jäi ruttu selja taha. Thommie jõudis märgata ainult üht tipit üleval künkanõlval. Escalade põrutas täie vaardiga läbi küla viiva ainsa tee ja äratas endale sappa paar lahjat krantsi.
Thommie mõtles mööda vilksatanud külale. Perse, milline masendav preeria-Manhattan. Täpselt seda ta oligi oodanud. Siia-sinna pargitud, tuulte pekstud, sita elu järele lehkavad haagised. Täitanud uberikud. Mõned elamud polnud kaubakonteinereist paremad. Yellingsi Main Road oli silmapilgu jooksul nähtud.
Klibutee tõusis mäkke. Poolik, kõle kuu oli tõusnud ja valgustas maastikku sedavõrd, et Thommie nägi tee ääres suurt, kipakat metallsilti. Kohe kokku kukkumas.
Poiss ei jõudnud teksti lugeda. See olekski olnud vaevanõudev, kuna osa teksti oli roostest söödud. Silt oli püstitatud viiskümmend aastat tagasi, kõige ägedama külma sõja ajal, tähistamaks USA sõjaväe raketija radaribaasi ning laskeharjutuste polügooni. Militaarala oli seisnud tühjalt oma paarkümmend