Kelmide abielu. Margaret Moore

märkas ka kaht reisikotti voodi kõrval, üks oli suur ja väga peen – see oli kindlasti Sir Develini oma – ning Thea enda oma, mis oli väike ja kulunud.

      Hallijuukseline sale võõrastemaja perenaine soovitas tal vanni võtta ja Thea nõustus innukalt. Pisut kohmetust tekitas perenaise päring tema toatüdruku järele, õnneks oli Theal ka sellele vastus valmis. „Toatüdruk ei reisi täna minuga. Ma saan ühe öö ise hakkama.“

      „Eriti oma pulmaööl, eks ole?“ lausus naine enne toast lahkumist muiates.

      Theal jäi vaevu aega hinge tõmmata – või nii vähemalt tundus −, kui kõlas äge koputus uksele, mis kuulutas kahe teenri saabumist. Punase peaga noormees kodukootud põlvpükstes ja kuues ning valges linases särgis kandis sisse plekkvanni ja sale noor naine lihtsas sitskleidis hoidis käes kaht ämbrit aurava veega. Üle käsivarre oli tal heidetud veelgi puhtaid linu. Poiss pani vanni kolksatusega kamina lähedale maha ja seadis sirmi seda ukse poolt ja tõmbetuule eest kaitsma, enne kui lahkus kätt otsmiku juurde tõstes au andes. Vahepeal oli teenijatüdruk hakanud vanni veega täitma.