Develin astus aeglaselt lähemale. „Eeldusel, et ma nõustun selle hämmastava ettepanekuga.“
Theodora noogutas. „Jah, eeldusel, et te nõustute.“
„Ma ehk võiksingi,“ pomises Dev, enne kui tõmbas naise oma embusse ja suudles teda otse huultele.
Üllatunud ja jahmunud Thea tahtis vaistlikult kohe eemale tõmbuda ja anda Sir Develinile kõrvakiil... ainult et see polnud karm, nõudlik ega karistav suudlus. See oli katsetav, õrn ja ahvatlev. Ja tema oli tulnud siia, et paluda sel mehel temaga abielluda.
Veelgi enam, mees, kes teda suudles, oli Sir Develin Dundrake. Nende tumedate silmade, peene nina ja jõulise lõuaga oli ta kõige nägusam mees, keda Thea eales näinud oli. Ta teadis ka, et tolles mehelikus kehas peitus lahke süda, hoolimata sellest, mis oli juhtunud Thea isaga.
Develini vastu naaldudes paotas Thea huuled ja laskis mehe keelel oma suhu libiseda, taganemata isegi siis, kui Develini käsi libises mööda ta külge üles mantli alla, et võtta pihku ta rind. Selle asemel hoidis ta meest veel lähemal, libistades kätega üle ta selja ja tunnetades lihaste mängu läbi mustast kalevist kuue. See oli asi, millest Thea oli unistanud sestsaadik, kui oli Develini mitu kuud tagasi esmakordselt näinud.
Ometi oli tõelisus veelgi vapustavam, nagu ka Develin oli lähedalt isegi veel parema välimusega. Varem oli Thea teda vaid kaugelt näinud. Siin, oma muljetavaldavas majas, kandes neid peeneid hästi istuvaid pükse, särki, kuube ja asjatundlikult seotud kaelasidet, tumedad lainelised juuksed kergelt sassis, justkui oleks ta alles äsja ärganud, oli Develin täiusliku mehe täiuslik näidis.
Develin katkestas suudluse ja tõmbus tagasi, tähelepanuväärselt nägusal näol kummaline ilme.
Mis see oli? Üllatus? Segadus?
Seejärel ta naeratas, muie oli kelmikas, ühtaegu lõbus ja võrgutav. „Ma hakkan hindama teie ettepaneku häid külgi, mileedi.“
Thea hakkas hindama seda, et hoolimata oma elavast kujutlusvõimest polnud ta tolleks suudluseks ega ka sellest tärganud ihaks valmis olnud.
„Kui ma peaksin nõustuma,“ jätkas Develin, „millal ja kus me abiellume? Ma eeldan, et te olete sellegi välja mõelnud.“
Theal läks hetk aega taipamaks, et Develin nägi välja ja ka kõlas nii, nagu ta kaaluks tõsiselt tema ettepanekut – see oli miski, mida Thea oli vaevalt söandanud loota. Püüdes oma väärtuslikku enesekontrolli tagasi saada, lausus ta: „Te peaksite kohtuma minuga homme varahommikul küla võõrastemajas. Sealt saame minna Gretna Greeni ja kohe abielluda.“
„Või nii. Kuidas peaksin ma teie arvates selgitama oma ootamatut põgenemist naisega, kellega ma pole kunagi varem kohtunud?“
Theal oli vastus ka sellele. „Mind kasvatati Iirimaal enne seda, kui mu isa raha kaotas. Minu teada olete seal varasemalt reisinud, nii et te võite öelda, et kohtusime Dublinis. Ja minu perekond on DeBretti mõjukate isikute nimistus kirjas, kui keegi peaks vaevuma järele vaatama.“
Sir Develin läks jalamaid riiuli juurde, mis oli range, julmailmelise mehe portree kõrval. Ta tõmbas sealt ühe raamatu välja ja lehitses seda, enne kui vedas sõrmega üle leitud lehekülje. „Ah jaa, siin te oletegi või vähemalt teie perekond.“
Dev sulges raamatu ja pani selle riiulile tagasi. „Ma tunnistan, et olen üllatunud, et olete valmis abielluma mehega, kellega te eales varem kohtunud pole.“
„Loomulikult tegin ma enne siiatulekut järelepärimisi,“ vastas leedi Theodora tõsimeeli. „Ükskõik kui masendav mu olukord ka poleks, ei ole mul soovi siduda end paadunud hasartmänguri või lakkekrantsi või kiimakotiga. Te mängite harva, te ei joo ülemäära ning kuigi teil on olnud mitu suhet erinevate naistega, ei ole te süütute tütarlaste võrgutaja. Te pole ka moenarr.“
Ja kui te jalutate mööda tänavat, liigute te nagu sõdalasest prints, mõtles Thea, ent ei öelnud seda.
„Te olete tõesti teinud järelepärimisi. Aga võib-olla pole minul soovi abielluda naisega, kellega ma alles äsja kohtusin.“
„Te olite just äsja kohtunud mu isaga tol õhtul, kui võitsite kogu tema raha.“
„Abielu on vaevalt küll õnnemäng.“
„Kas pole siis?“ vastas leedi Theodora. „Kui hästi teie arvates tunneb enamik teie seisusest mehi neid naisi, kellega nad abielluvad – tõepoolest tunneb neid? Kas nad mitte sagedamini ei abiellu sugupuusid aluseks võttes ja ühistel koosviibimistel sõlmitud pealiskaudse tutvuse põhjal?“
Develin silmitses naist pika pilguga, seejärel heitis pilgu portreele, enne kui vaatas uuesti Theale otsa. „Paistab, et te olete kõigele mõelnud.“
Ka Thea oli nii uskunud, kuni oli päriselt Sir Develiniga kahekesi jäänud ja temaga suudelnud. Nüüd olid tema närvid peaaegu katkemiseni pingul. Kui see vestlus kestaks veel palju pikemalt, võiks ta närvid tõeliselt üles öelda, nii et ta otsustas kohe asja tuuma juurde asuda. „Sir Develin, kas me siis abiellume või mitte?“
Devi nägu läks aegamisi naerukile, nagu oleks tal vastamiseks aega maa ja ilm. „Kindlasti lubatakse mul järele mõelda. Lõppude lõpuks ei juhtu seda ju iga päev, et mulle tehakse abieluettepanek. Tegelikult on see esimene.“
Develini olek, mis oli nii lõbus kui ka üleolevalt armulik, haavas Thea uhkust ja äratas ka viha.
„Teile, Sir Develin, võib see olukord olla ülimalt naljakas,“ vastas ta, „kuid ma kinnitan teile, et mulle on see väga tõsine. Kui te ei saa mulle täna vastata, siis pean ma seda keeldumiseks.“
„Pole vaja olla nii kärsitu ja vihane,“ lausus Develin, kelle nägu muutus sama süngelt tõsiseks nagu portreel oleval mehel. „Te peate möönma, et mul on õigus saada veidi aega teie pakkumise kaalumiseks.“
Thea valmistus Develini keeldumiseks ja selleks, mida ta ütleb, kui mees nii teeb.
„Ma olen nõus.“
Thea huuled paotusid ja tema silmad läksid hämmeldusest pärani. „Olete nõus?“
Develin noogutas ja Theale oli veel suuremaks üllatuseks mehe pruunides silmades olev sära, mis võis olla lõbusus. „Olen küll,“ lausus Develin nõustuva noogutusega. „Ma kohtun teiega homme hommikul Dundrake’i külas Maiden’s Armsi võõrastemajas, nagu te ette panite. Üsna kohane antud olukorras, kas pole? Praegu aga arvan, et peaksite õhtusöögile jääma.“
Segaduse, ülima rõõmu ja kergendustunde vahel hõljudes, kartes, et Develin võib meelt muuta, kui ta kauemaks jääb, raputas Thea kiiresti pead. „Ei, tänan teid. Ma pean asju pakkima,“ vastas ta rutakalt terrassiuste poole liikudes.
„Lubage ma kutsun teile tõlla. Täna on jalutamiseks kohutav ilm.“
Thea pöördus vastamiseks pooleldi ringi, käsi juba ukselingil. „Tänan, ei. Mul pole midagi jalgsi mineku vastu. Ma naudin jalutamist. Võõrastemaja pole kaugel ja ma olen ilmselt juba pooleldi kohal, kuni tõld valmis saab.“
Enne kui Develin sai veel sõnagi lausuda, oli Thea uksest väljas ja kõndis üle terrassi nii kiiresti, kui tema väärikus lubas, kuni jõudis aeda viivate trepiastmeteni. Siis andis tema väärikus alla elevil kergendustundele ja ta pistis kõige ebadaamilikumalt jooksu.
Kui ta oli juba pügatud hekkidega aiast väljas ja jõudis Sir Develini mõisa piiravasse looduslikku metsa, peatus ta, et hinge tõmmata ja toetas end iidse tamme vastu, kus teda mõisahäärberist näha polnud. Tollest väga suurest häärberist oma kivist nikerdiste ja tolle puitpaneelidega toaga, mis näis kehastavat hoones elavat iidset ja kõrgest soost perekonda.
Kuid Thea ei mõelnud aiast ega majast või maja sisustusest ega ka metsast.
„Ta oli nõus!“ sosistas Thea, suutmata päriselt uskuda, mis oli äsja juhtunud. „Ta oli