Timukas ja tema maagiline ihuarst. Tapio Tamminen

abikaasaks vana lahutatud naise? Naise, keda ei võinud nimetada ilusaks ega isegi mitte veetlevaks. Noorpaari pulmad peeti 3. juulil 1928 Berliinis. Kohal olid vaid Margarete sugulased. Mehe vanemad ega teised sugulased kiriklikule laulatusele ei ilmunud. Himmleri ainus laps Gudrun sündis järgmise aasta augusti alguses. Tütrest sai Himmleri silmatera. Hiljem adopteeris abielupaar ka poja.

      Himmler oli enne Margaretega tutvumist oma seksuaalsusega kimpus olnud. Võib-olla säästis askeetlikku eluviisi ihalenud noor Himmler end „tulevase maskuliinse ülesande jaoks”, nagu tema tollaste ettevõtmiste ja kirjade põhjal on järeldatud.¹¹ Hiljem, tõsi küll, hakkas ta pelgama, et maskuliinsuse liigne rõhutamine SS-is võiks viia vastupidise lõpptulemuseni: homoseksuaalsete suhete kiusatuseni.

      Homoseksuaalsuse hirm peegeldas ka Himmleri enda seksuaalset arengut. Noorena oli ta tundnud hirmu ja samal ajal ilmset tõmmet oma soo esindajate poole. See vastuolu väljendus hiljem tugeva homofoobiana. Kui Himmler SS-i juhina juunis 1937 kõneles rahvastiku-ja rassipoliitika asjatundjatele, projitseeris ta mure homoseksuaalsuse pärast riiklikule tasandile. „Olen tegelikult päevade ja ööde kaupa mõelnud nende küsimuste üle, mis mulle kõige rohkem muret teevad.

      Tulevane abielupaar 1928. aasta maikuus Waldtruderingi talus.

      Perekonnaõnn veebruaris 1930 uhiuue auto taustal.

      Gudrun Burwitz (1929–2018) jäi elu lõpuni ustavaks oma isa aadetele. Foto aastast 1937.

      Isa ja tütar aprillis 1932.

      Normaalsel ja korralikul inimesel pole kerge neid küsimusi arutada. Olen endalt küsinud, kas need asjad on selle põhjuseks, et meie rahva moraal on laostunud?”¹²

      Umbes samal ajal arvas ta oma SS-is peetud kõnes, et Saksamaal on hinnanguliselt kaks miljonit homoseksuaali. 7–10% täiskasvanud meestest oli kuuldavasti seksuaalse kõrvalekaldega. „See tähendab, et kui olukord ei muutu, peatub meie rahvuse tõus selle katku tõttu.” Ilmselt pani Himmlerit kõige rohkem muretsema nende meeste käitumine sõduritena. Raskes olukorras olid need „psüühiliselt haiged” inimesed Himmleri meelest argpüksid ja patoloogilised valetajad. „Kuigi need inimesed teesklevad, et armastavad üksteist, ei suuda nad tegelikult olla üksteisele lojaalsed…”¹³

      Himmler sai ilmselt oma seksuaalsusega sina peale alles pärast abiellumist. Noore abielupaari esialgsed raskused tundusid ka muidu ületatud olevat. Kirjade järgi otsustades olid nad vägagi õnnelikud. Usinalt kasutasid mõlemad teineteise kohta hellitusnimesid. Himmler hellitas Margaretet oma kirjades: „Armas, armas pisike naisuke, kallistan sind ja suudlen sind, mu oma armas naisuke, sinu Heini.” Sageli pani Himmler nime asemele „sinu talupoegsõdur”.

      Ka Margarete ei koonerdanud hellitusnimedega, kui kirjutas Himmlerile mõned kuud enne pulmi.

       Mu kallis, armas talupoegsõdur, mu hea põikpea… sinult tuli täna kolmas armas kiri, nii et ma pean veel kirjutama. Ma pean sulle veel kord ütlema, kui õnnelik ja rõõmus ma olen. Sa mu hea põikpea… Sina, vaene mees, teed seal kindlasti maailmaajalugu ja mina, laisk naine, istun rõõmsa ja rahuolevana nelja seina vahel. Aga hommikuti pean ma nüüd tõusma kell 8.30. Kohutav!

       Sa võimatu, hirmus talupoegsõdur, Sa ei kirjuta sõnagagi, kas tuled 3 nädala pärast Berliini. Sul pole vaja karta seda ‘suurlinna’, küll mina ‘kaitsen’ Sind kõigest jõust… Mu armas kullake, olen Sinu juures ja suudlen Sind. Sinu p.(isike) naine. ¹⁴

      Margarete „talupoegsõdur” oli õppinud põllumajandusteadust Müncheni Tehnikaülikoolis. Völkisch-liikumise ideaale järgides imetles ta võimalikult looduslähedast eluviisi maal. Saksamaal oli 19. sajandi lõpul esile kerkinud mitu usulis-poliitilist liikumist, mida ühendas radikaalne völkisch-ideoloogia. Traditsiooniline maaelu esindas neitsilikku puhtust ja ehtsust. Suurlinnade elukorraldus oli aga kaootiline, rahvusvaheline ja juutlusest saastatud. Populistlikku „tagasi maale”-aatemaailma rõhutav liikumine vastustas modernismi, industrialiseerimist ja kapitalismi. Ühtlasi idealiseeriti rassipuhtust, natsionalismi ja puutumatu looduse ilu.

      Völkisch-ideoloogia oli osa laiemast uut eluviisi propageerivast liikumisest, Lebensreform’ist, mis oli sündinud Saksamaal 1880. aastatel. Sajandivahetusel koosnes see sadadest väikestest liikumistest. Selles oli rühmitusi vasakpoolsetest anarhistidest kuni poliitiliselt neutraalseteni ja populistlike äärmusnatsionalistideni. Poliitiliselt hajusaid liikumisi ühendasid looduse kummardamine, taimetoitlus, looduses liikumine, nudism ja looduslähedane põllundus.

      Uut eluviisi esindavate liikumiste populaarsuse taga oli ühiskonna kiire muutumine. Saksamaa oli viimastel aastakümnetel enne Esimest maailmasõda peadpööritava kiirusega industrialiseerunud. Selle industrialiseerumisaste vastas tollal Inglismaa omale.

      Paljud uskusid, et riik elab kesk suuri kriise: kiire linnastumine, industrialiseerumine, töölisklassi ekspluateerimine, alandav lüüasaamine Esimeses maailmasõjas. Kõik see tõukas riigi kuristiku servale. Seepärast tuli moodne maailm hüljata, nagu uue eluviisi liikumistes nõuti.

      Völkisch-liikumine oli natsionaalsotsialistliku NSDAP põllumajanduspoliitikaga seotud Artamanen-liikumise kaudu.¹⁵ Blut und Boden (veri ja muld)-ideoloogiat rõhutava liikumise kohaselt sai aarja rassi tõus toimuda vaid juhul, kui hüljatakse tõelisele sakslusele võõrad linnad ja pöördutakse tagasi maaelu süütuse juurde. Nende poliitilises retoorikas tähendas rahva rikkumatuse taotlus tugevat slaavi- ja juudivastasust. Et slaavlasi Saksamaalt välja tõrjuda, hakkas liikumine meelitama talupoegi ümber asuma riigi idaossa, kus kuuldavasti elas liiga palju Poola päritolu elanikkonda. Paar tuhat innukat artamanide liikumise liiget koliski 1920. aastate keskpaiku praeguse Saksimaa territooriumile. Kümnendi lõpuks oli liikumine natsiparteiga juba peaaegu ühte sulandunud.

      Heinrich Himmler oli liitunud artamanide liikumisega juba varakult. Mõnda aega tegutses ta ka liikumise kohaliku juhina. Himmlerit võlus artamanide askeetlik eluviis, milles rõhutati lihtsat maaelu, kõva tööd ja seksuaalset mõõdukust. Mõnuained nagu alkohol ja tubakas polnud lubatud. Kui Himmler 1930ndate alguses tegutses natsionaalsotsialistide põllumajandusasjatundjana, juhtisid tema tegevust paljuski artamanide liikumise kogemused.

      Mitmete natsijuhtide meelest tähendas „veri ja muld”-ideoloogia rassipuhtuse kõrval ka maapinna puhtust: maad tuli harida looduslähedaselt, ilma võõraste keemiliste väetisteta.¹⁶