Detsembris 1934 arreteeris Šveitsi politsei Neumanni. Šveitsi ja Nõukogude Liidu ametivõimude läbirääkimiste tulemusena lubati tal siiski sõita Moskvasse, kuhu abielupaar saabus järgmisel suvel. Nad asusid elama legendaarsesse hotelli Lux, kuhu majutati Kominterni kommuniste kogu maailmast. Nõukogude Liidus olid Stalini repressioonid rahvusvahelise atmosfääri pingestudes järjest ägenenud. Heinz Neumann arreteeriti aprillis 1937. Pärast lühikest näidisprotsessi hukati mees novembris mahalaskmise teel. Margarete vangistati järgmise aasta juunis ja saadeti Siberisse Karaganda sunnitöölaagrisse.
Kui Margarete libedat silda mööda Poola poole astus, ei teadnud ta oma mehe saatusest midagi. Teate Heinz Neumanni surma kohta sai ta Nõukogude Liidu Punaselt Ristilt alles aastal 1961. Teates polnud muidugi märgitud ei surma kuupäeva ega selle põhjust.
Saksa sõdurid käskisid Margaretel ja teistel „vabastatud” vangidel ronida lahtise kastiga veoautosse, mis sõidutas neid 170 kilomeetri kaugusel asuvasse Lublini linna. Auto peatus vanglaks muudetud Lublini kindluse ees. Järgnevatel päevadel kuulis Margarete kindluse teistelt vangidelt – üliõpilastelt, professoritelt, arstidelt, nunnadelt – esimest korda natside terrori ulatusest.
Mõne päeva pärast viidi Margarete üle Gestapo vanglasse Berliini Alexanderplatzile. See tegutses etapivanglana, kust vangid jagati laiali erinevatesse koonduslaagritesse. Vangla seinale ilmus igal reedel nimekiri inimestest, kes pidi laupäeval viidama nimekirjas mainitud laagrisse. 1. augustil 1940 nägi ta nimekirjas oma nime: Buber-Neumann, Margarete, Ravensbrück.
Järgmisel päeval lukustati Margarete ja veel 55 naist vangirongi. Lühikeselt rongisõidult jäid Margaretele meelde kaks naist. Noor naine, keda Margarete pidas prostituudiks, ei uskunud, et viibib laagris kaua. Naine arvas lootusrikkalt, et paar kuud teda „kasvatatakse ümber” ja lastakse siis lahti. Teine, õpetaja moodi naine, oli Jehoova tunnistaja. Ta palvetas kogu sõiduaja. Fürstenbergi jaamas kamandati urisevatest saksa lambakoertest ümber piiratud naised veoautokasti.
Augusti alguses oli suvi kõrgpunktis. Temperatuur oli tõusnud peaaegu kuumakraadideni. Põud polnud veel lämmatanud kõikjal lokkavat rohelust. Margarete hingas ahnelt sisse varase augustipäeva lõhnu, kuskil ei paistnud veel sügise märke. Ta peaaegu unustas, et on teel koonduslaagrisse.
Naise hea tuju ei kadunud isegi siis, kui Ravensbrücki laagri väravad ta järel kinni langesid. Ta vaatas hämmastunult ringi: muruplatsid olid hästi hooldatud. Värava kõrvalt algav kruusatee tundus olevat äsja üle rehitsetud justkui pargis. Tee äärde olid istutatud puud. Kõikjal rõõmustasid silma punased lillepuhmad. Puust barakid olid üle värvitud.
Vahitorni kõrval paistis lindudele ja paarile ahvile mõeldud suur puur. Paabulinnud ja üks papagoi, kes karjus möödujatele: Ema-a! Või nii see vähemasti Margarete meelest kõlas.
Suvepäeva illusioon hakkas mõranema, kui Margarete pilk tabas kõrget müüri ja selle kohal elektri- ja okastraate. Hiljem kuulis ta, et üks noor mustlasnaine oli kärsanud surnuks, kui katsus hommikul üle müüri põgeneda. Kuuldavasti olid naise kõrbenud sõrmed veel praegugi traatide küljes, sest need olid ta keha küljest lahti rebenenud.7
Ravensbrück ei olnud Karaganda laagri moodi. Margarete ei olnud iialgi aru saanud, kui suur Karaganda laager tegelikult oli. Teda oli selle territooriumil mitu korda ümber paigutatud, kuid laagri piire ei näinud ta kunagi. Alles palju hiljem kuulis ta, et Karagandas oli umbkaudu 35 000 vangi. See oli üks GULAG-i suurimaid laagreid, territooriumilt suurem kui Taani või Holland. Kui Margarete Ravensbrücki saabus, oli seal umbes 4000 vangi. Järgnevatel aastatel kasvas vangide arv siiski kiiresti. Augustis 1943 oli vange juba 14 000. 1945. aasta alguses oli Ravensbrückis ja selle satelliitlaagrites juba üle 45 000 vangi.
Hetkeks tundus Margaretele, otsekui oleks kõik peatunud. Polnud ei hääli, ei inimesi, ei liikumist – ainult vaikus. Selle lõhestas karjumine: „Vasak-parem, vasak-parem, vaade üles, vasak-parem…”
Triibulistes kleitides naised marssisid akuraatsetes ridades piki kruusateed. Kõigil olid peas valged rätikud. Veidral viisil tundusid naised Margaretele üksteise koopiatena. Kõik kõõrutasid „mingit tobedat Preisi marssi”. Naistel, kes teisi kamandasid, olid seljas samasugused triibulised kleidid nagu marssijatelgi. Margarete oli vapustatud, taibates, et ka käsuandjad olid vangid.
Kontorihoones registreeriti ta koos teiste saabunutega. Lõpuks sai ta kätte oma triibulise kleidi ja rinda punase kolmnurga. Temast sai vang number 4208. Punane tähendas poliitvangi. Ka poolakatel oli punane kolmnurk, kuid sellele oli lisatud veel P täht. Juutidel oli kollane kolmnurk, mille peal võis olla teist värvi tagurpidi kolmnurk, märkimaks vangi kuulumist mingisse „alaliiki”. Näiteks oli poliitiliselt kahtlasel juudil kollase kolmnurga peal punane tagurpidi kolmnurk. Või kui teda peeti kurjategijaks, siis oli tagurpidi asetatud kolmnurga värv sinine.
Kui Margarete imetles Ravensbrücki kauneid istandikke, polnud tal aimugi laagri projekteerija Heinrich Himmleri kiindumusest põllumajandusse ja tema loodusekummardamisse. Paljudes koonduslaagrites uuriti aiakultuuride viljelemise kõrval ökoloogilist ja biodünaamilist põllumajandust. Dachau surmalaagri mahepõllundus oli kõige mitmekülgsem ja äriliselt edukaim. Laagris tegutses ka biodünaamikale spetsialiseerunud uurimisasutus. Auschwitzis olid SS-i maavaldus, köögiviljaaiad ja taimekasvatuse katselaboratooriumid. Laagri krematooriumides põletatud inimeste tuhk puistati väetiseks põldudele ja aedadesse.
Himmleri meelest polnud selles midagi imelikku: looduse viljakuse suurendamiseks oli loomulik astuda „samm üle laipade”, nagu SS-Reichsführer asja seletas. Elu tähendas pidevat ringkäiku. Tulemist ja minemist. Ja maapind vajas nagu ülejäänud elugi regulaarset uuendamist ja puhastamist – „või ta ei saaks enam kunagi vilja kanda”.8
Põikpäine kanafarmer
Mu armas kullake! Ida-Preisimaal möllavad lahingud ja Sina oled seal, kui ma vaid saaksin Su sealt tervena koju. Mu tervis on hea, magan, laisklen ja söön hästi…
Sa mõtle vaid, ma saan siia 15. veebruaril praktikandi. Ära minu pärast muretse, vaid hoia ennast, et Sinuga midagi ei juhtuks. See 30 mk tuli juba täna, nii et kõik on korras. Väljas on tõeliselt külm, kanad ei mune. Koer „lehkab” päev läbi. Siga sööb ja sööb.
Armas kullake, suudlen Sind
Sinu „võrukael”.
Nii kirjutas Himmleri naine Margarete Waldtruderingist oma värskele abikaasale 21. jaanuaril 1929 dateeritud kirjas.9 Noorpaar oli asunud elama Müncheni läheduses asuvasse külla. Nad ostsid sinna põllupidamiseks kõlbuliku maatüki, kuhu peagi kerkis koduks sobiv odav puumaja.
1927. aasta 12. septembri kuupäevale oli Himmler oma taskukalendris iseäranis tugeva ringi ümber tõmmanud. Ilmselt oli ta tookord Sulzbachis esimest korda kohanud Margarete Bodenit. Margarete oli 34-aastane lahutatud naine. Nad alustasid peagi elavat kirjavahetust, mis kestis 1945. aasta maini.
Juba noorukina oli Himmler idealiseerinud ranget, peaaegu religioosselt askeetlikku eluviisi. Selle juurde kuulus ka seksuaalne vaoshoitus kuni abieluni. Kohanud endast seitse aastat vanemat Margaretet, polnud Himmler enam tsölibaadi mõistlikkuses kindel. Margarete ei olnud selline „puhas” naine, kellest ta noorukieas oli unistanud. Aga muidu vastas sinisilmne ja heledapäine Margarete tema ideaalkujutlusele aarja naisest.
Kirjades kõnetas noor ja ilmselt kõrvuni armunud Himmler oma armastatut sageli väljendiga „sina puhas, armas, üllas naine”. Või kui peigmees soovis vaimustunult kiita oma tulevase naise puhast vereliini, nimetas ta teda „heaks blondiiniks”.10
Kuni pulmadeni olid Margaretel nende liidu vastupidavuse