„Olgu, aga mida sa minu ettepanekust arvad?” küsis Magnus.
„Mis ettepanekust?”
Baron von Dy. Ma olen kuulnud, et see pidi olema tõesti …”
„Kas me võiksime palun sellele siin keskenduda? Siit, keera Bramsgadele,” osutas Dunja, samal ajal kui oma turvavöö avas.
„Aga see on ju jalakäijate tänav. Kas me ei peaks ringi sõitma?”
„Ei, ma tahan täna sinna jõuda.”
Patrullauto keeras kitsasse põiktänavasse ja enne kui Magnus parkida ja sireenid välja lülitada jõudis, oli Dunja juba autost väljas, teel Stengade poole, kus ta endale jäätistega turistide vahel teed rajas.
Suletud veinipood oma halli pragunenud fassaadiga erines märgatavalt ülejäänud ümbrusest, kus kõik poed nägid kõvasti vaeva, et atraktiivsed välja näha. Silt Slots Vin nägi välja, nagu oleks iga hetk alla kukkumas, ja vanade määrdunud kontserdiplakatitega kaetud akende taga paistsid trellid.
Dunja vaatas üles teise korruse poole ja leidis, et kogu hoone oli sama viletsas seisus. Kui keegi kiiresti midagi ette ei võta, tuleb see maha lammutada. Aga ta ei näinud ühtegi neetud naist. Ei akendel ega ka siis, kui plakatite vahelt läbi väikese avause räpasesse pimedusse üritas piiluda.
„Siin on täiesti vaikne,” ütles Magnus ringi vaadates.
„Siin on natuke liiga vaikne, kui minult küsida.” Dunja kõndis ukseni kahe piltakna vahel ja katsus linki. See oli lukus, nii et ta liikus edasi ukseni, mis asus kaugemal vasakul. Selle ette oli langetatud hall võre, aga kui Dunja kummardus, et seda proovida, avastas ta, et seda sai käsitsi üles tõsta.
„Dunja, oota üks hetk.” Magnus lähenes talle. „Kui siin oleks keegi, poleks võre alla lastud, on ju nii? Pealegi seisab auto halva koha peal.”
„Noh, ma vaatan üle. Võid autos oodata.” Naine kadus sisse, jättes Magnuse selja taha. Lõpuks andis mees ohates alla ja järgnes talle mahajäetud kauplusse.
Taskulambi valgusvihk paljastas koridori, mis oli täidetud tühjade veinikastide, madratsite ja ostukärudega, mis olid kõik täis tekke ja muud prügi.
„Kui hubane,” mühatas Magnus vööd kohendades ja kontrollides, kas kumminui, käerauad ja püstol asuvad oma kohal.
„Nad ei ole igal juhul poodi pääsenud.” Dunja suunas taskulambi valgusvihu neist vasakul asuvale turvauksele, mille piit kandis ilmselgeid märke korduvatest katsetest sinna sisse murda.
„Kuule, mis sa kostad siis?”
„Mille kohta?” Dunja katsetas ettevaatlikult pehkinud trepiastmeid, et näha, kas need vastu peavad.
„Homse õhtu kohta,” vastas Magnus naisele teisele korrusele järgnedes.
„Sest kui see sulle ei sobi, sobiks mulle ka laupäeval. Olen lihtsalt kuulnud, et siis on seal raskem lauda saada.”
„Kuule, Magnus, me ei võta kusagile lauda.” Trepist üles jõudnud, liikus Dunja edasi mööda kitsast koridori; põrand oli kaetud tuvi väljaheidetega ja tapeet oli veekahjustusega seintelt maha koorunud. „Esiteks, ma ei tõstaks ealeski oma jalga Baron von Dy’sse.” Naine avas esimese ukse ja piilus tuppa, mis oli täidetud katkise mööbli ja riiulitega. „Teiseks, see on juba mitu aastat suletud.”
Järgmine tuba oli tühi, kui mitte arvestada voodit, paari madratsit ja vana ergomeetrit. „Kolmandaks …” jätkas ta ja avas eelviimase ukse.
Kaugemale ta ei jõudnudki, sest selgus, et hämar tuba oli täis kodutuid inimesi, kes kössitasid seinte ääres või lebasid teadvusetuna magamiskottide ja tekkide kaoses. Keset tuba istus puseriti hammastega mees ja mängis vana tulemasinaga. Klõps lahti, leek, klõps kinni … Mehe kõrval oli platsi võtnud verine naine, kelle silmad valendasid, nagu oleks ta seestunud; pupillid olid süstlast vallandunud sööstust silmalaugude alla kadunud, süstal ikka veel tühjana tema haavandeid täis käsivarre küljes rippumas.
„Siin ta ongi.” Dunja libistas kaitsekindad kätte, kükitas maha ja tõmbas süstla välja. „Tere, kuidas me end tunneme?”
Ta võttis naise näo oma käte vahele, lootes reaktsiooni. „Kas sa tunned teda?” Ta pöördus välgumihkliga mehe poole.
„Ma tahaksin sind tundma õppida. Sinu vitu kaudu,” vastas mees naerdes.
Klõps lahti, leek, klõps kinni …
„Dunja, võta nüüd rahulikult,” manitses Magnus, hoides oma teenistusrelva mõlema käega. „Kunagi ei või teada, kui nad nii pilves on.”
„Pane see ära ja anna jaoskonnale teada, et me leidsime naise.” Ta lõi naisele kergelt vastu põski. „Hallo! Aeg on üles ärgata.”
Naine võitles end läbi uduvine ja püüdis silmi Dunjale keskendada. „See polnud mina … polnud mina …”
„Mis polnud sina? Räägi mulle. Mis juhtus?”
Klõps lahti, leek, klõps kinni …
„Mina mitte … Ma ei teinud midagi …” ütles naine ja tundus uuesti endasse tõmbuvat.
„Mida sa ei teinud?”
„Tere, siin Rawn. Me leidsime ta,” ütles Magnus toast lahkudes raadiosse.
Dunja lõi naist veel paar korda. „Kuule, mõtle nüüd järele ja räägi mulle. Kelle veri sinu särgil on?”
Naine vaatas maha, tundus, et ta sai alles nüüd aru, et on üleni verega kaetud.
Klõps lahti, leek, klõps kinni …
„Ta oli nii tore … ei teinud kunagi kellelegi liiga …” Naine oli iga hetk murdumas. „Ma vannun, et ta ei teinud neile midagi …”
„Kellele? Kas sa nägid, et keegi tegi kellelegi haiget?”
„Kui nad ära läksid, siis ma proovisin teda üles äratada, aga seal oli ainult veri. Igal pool veri.”
Klõps lahti, leek, klõps kinni …
„Kes on „nemad ”?” Dunja tõmbas käega üle naise juuste. „Kas sa mäletad, kui palju neid oli? Kas sa nägid nende nägusid?”
Naine tundus veelgi sügavamalt mõttesse vajuvat.
Klõps lahti, leek, klõps kinni …
„Hallo, sa pead minuga rääkima,” ütles Dunja, püüdes silmsidet luua. „Püüa meenutada.”
„Rõõmus …”
„Mis mõttes rõõmus? Kas sa mõtled …”
„Naer … kogu aeg … nagu oleks see lihtsalt üks mäng. Ja kollane. Kollane ja rõõmus.”
„Ma ei mõista. Mida sa mõtled?”
„Ma tahtsin neid peatada, aga ei julgenud. Neid oli liiga palju …”
Klõps lahti, leek, klõps kinni …
„Kas peaksime ta kaasa võtma ja teda jaoskonnas küsitlema?” küsis Magnus tuppa tagasi jõudes, ühes käes püstol.
Reaktsioon oli momentaanne. Sekundite jooksul oli naine jalule hüpanud ja üheainsa kiire liigutusega haaranud Dunja kabuurist püstoli.
„Magnus, mida kuradit sa teed? Langeta oma relv!”
Magnus pigistas kahe käega meeleheitlikult oma relva käepidet ja oli kui paigale tardunud.
„Magnus!”