Aga tema käed keeldusid alla andmast; nad tegelesid külglibisemisest väljumise ja käikude vahetamisega samaaegselt. Sama käis tema parema jala kohta, mis surus pedaali kuni metallini põrandasse. Imekombel taastas ta auto üle kontrolli. Astrid lasi kuuldavale rõõmukarjatuse ja püüdis end mõni sekund hiljem rahustada mantraga, et kõik on kontrolli all.
Nüüdseks oli punane BMW temast umbes viiskümmend meetrit eespool ja Astrid nägi, et see aeglustas mahasõiduks Elinebergi ja Råå suunas. Ta korjas oma telefoni põrandalt üles ja hakkas uuesti filmima. Varsti jõuab ta BMW-le järele ja siis, raisk, ta veel näitab.
Oli see tingitud naise kohalolekust või pikast autorivist, mis kuni ringteeni ulatus, igatahes muutis juht meelt ja kiirendas tagasi kiirteele, näitamata vähimatki märki plaanist aeglustada, kuigi nad liikusid otse Helsingborgi kesklinna suunas.
Ta ei aeglustanud ka siis, kui nad jõudsid Malmöledenisse vana politseijaoskonna lähedal, kus Trädgårdsgatani punased tuled juhti ei paistnud häirivat. Astridile polnud sellest veel küllalt saanud, nii et ta andis üle ristmiku kihutades signaali ja kuulis samal hetkel sireene. Mundrimehed olid ärganud. Oli ka aeg.
Pilk tahavaatepeeglisse näitas vilkuritega autot täpselt tema sabas. Astrid lehvitas neile, et nad maha rahuneksid. Mitte mingil juhul ei lasknud ta neil niisama lihtsalt sisse hüpata ja üle võtta.
See tühikargaja kuulus talle.
Ringikujuline fontään raekoja lähedal ei olnud mingi eriline purskkaev – oma kahekümnesentimeetrise kõrgusega nägi see pigem välja nagu purunenud kividest hiiglaslik sinine lendav taldrik. Selle keskel asuvast avausest pritsis vett üle katkiste plaatide ja see hoidiski kogu asjandust pidevalt märjana. Astridile polnud see kunagi meeldinud ja tema arvamust ei parandanud ka asjaolu, et vasakpööre Hamntorgeti suunas oli liiga ootamatult saabunud. Enam polnud abi ei telefoni kõrvale heitmisest ega roolimanöövrist.
Konstruktsiooni kõrgus ja ümardatud serv olid ideaalses sümbioosis Corolla ründenurga ja kiirusega, paisates auto külili ja kraapides autokatuse ribadeks.
Kui masin lõpuks paar meetrit eemal keset jalgrattateed nagu abitu põrnikas katusele maandus, avas Astrid turvavöö ja roomas autost välja.
Persse. Pea kumises ja silmad … Ta ei teadnud, kas ta nägi topelt või olid asjad udused.
Mis iganes see oli, polnud see hea. Juht oli minema pääsemas. Astrid teadis, et see värdjas kavatses läbi elu tantsida, nagu midagi poleks juhtunudki. Nagu see kõik oleks mingi kuradi mäng.
Ta jälgis punast autot, mis pidi varsti keerama paremale Kungsgatanile ja siis kõige tõenäolisemalt tagasi sinna, kust tulnud oli. Tegelikult ei pööranud see aga üldse. Selle asemel liikus auto otse edasi, möödus vana praamisadama juures asuvast ööklubist ja võttis sihi kai ääre suunas.
Millega ta tegeles? Astrid tormas üle munakivide vee poole. Kõik käis ringi, nagu oleks ta jaaniõhtul ümber vaia keerutades kõik mängu pannud. Ta komistas korduvalt ja mõistis, et ilmselt oli ta kokkupõrkes oma pea ära löönud. Aga see pidi ootama.
BMW kihutas üle kai ääre ja lendas mitu meetrit läbi õhu, enne kui vett tabas. Astrid jätkas jooksmist ja märkas, et teisigi tormas eri suundadest kohale ja kogunes vee äärde. Ta peatus rahva lähedal, tõmbas hinge ja puhastas kurgu.
„Tere, siin politsei,” ütles ta oma kõige autoriteetsemal häälel, mida suutis esile tuua. „Me peame selle ala ümber piirama, nii et ma palun, et liiguksite vähemalt kakskümmend meetrit eemale.”
Suurem osa inimesi pöördus, et teda vaadata.
„Jah, ma räägin teiega! Laske käia, liikuge eemale nii kiiresti, kui võimalik,” jätkas ta mõlema käega suunda näidates.
Kui rahvas eemale hakkas minema, nägi ta auto tagumist osa pimedasse vette vajumas.
„See käib ka teie kohta.” Ta osutas paarile viimasele inimesele, kes ei tahtnud ennast kuidagi eemale rebida, ja lähenes seejärel kai äärele.
Juhist polnud märkigi. Ainult hulganisti mulle tõusis veepinnale. Ta peaks tõesti sisse hüppama, aga ta ei saaks sellega mingil juhul hakkama. Astrid ei olnud ennast kunagi vees mugavalt tundnud, pealegi oli ta …
„Astrid Tuvesson?” Hääl ehmatas teda ja Astrid kaotas peaaegu tasakaalu, kui end mundris ohvitseri poole pööras.
„Kas ma võin paluda teil siia puhuda?” jätkas politseinik, hoides alkomeetrit enda ees.
2
THEODOR RISK RONIS pingile, istus seljatoele ja libistas pilgu üle tühja kooliõue, samal ajal kui ta pakist sigareti välja tõmbas, trotsides silti, mis ütles, et kooli territooriumil on suitsetamine keelatud. Ta pani pähe punased Beatsid1, mille ta isalt jõuludeks oli saanud, ja vajutas telefonist Motörheadi „Ace of Spadesi” mängima. Minuti või paari pärast pidid vaikuse niikuinii katkestama karjuvad õpilased, kes pärast kehalise kasvatuse topelttundi välja tormavad.
Mis temasse puutus, oli Theodor viimase tunni veetnud oma terapeudiga.
Nagu tavaliselt oli naine kedranud teemal, kui oluline on, et ta teistega liituks ja sõpru leiaks. Et poiss oleks osa kogukonnast, nagu talle meeldis öelda. Theodor tahtis oksendada nii naise enda kui ka tema vastiku Lõuna-Rootsi aktsendi peale. Kurat, ta vihkas seda Skåne aktsenti. See oli kahtlemata kõikidest dialektidest kõige hullem. Aga nii nagu tal igal nädalal kombeks oli, istus poiss seal nagu lobotoomia üle elanud nukk ja aktsepteeris naise banaalsusi.
Näiteks nagu see, kui tähtis on, et poiss avaneks ja räägiks sellest, mida ta tunneb oma südamete südame sees. Poisi „südamete süda” oli naise lemmiklause number üks. Tule, rändame koos sinna sisse, oli tal kombeks öelda oma kleepuvalt kõlavas Skåne dialektis, hoides oma kätt väljasirutatuna, nagu ta tõesti ootaks, et poiss selle vastu võtab. Ainult siis, kui ta naisele täielikult avaneb, pidi too teda tõeliselt aidata suutma. Theodor imes suitsu endasse ja pelgalt mõte sellest pani ta pead raputama. Nagu keegi suudaks teda kunagi aidata.
Sellegipoolest oli ta esimestel kuudel naise juhiseid hoolikalt järginud. Ta oli rääkinud, kuidas tal läheb, mida ta mõtleb ja kuidas kõik tundub. Oma suhtest isaga, kes paistis uskuvat, et oli lapsed prioriteediks muutnud, aga tegelikult polnud teda kunagi kohal, kui need teda vajasid. Reetmisest, mida ta oli tundnud, kui ta mitmeks päevaks üksinda koju oli jäetud – reetmisest, mis tundus ikka veel lahtise haavana, aga millest keegi kunagi ei rääkinud, nagu seda polekski juhtunud. Theodor rääkis naisele paanikast, mida ta oli tundnud, kui oli olnud lukustatud kirstusuurusesse ruumi, ja hirmust, et ta sureb kohe, kui õhk otsa lõpeb. Et kõik saab läbi.
Rääkimata skisofreenilisest pettumusest, mis oli ta üle ujutanud, kui ta mõistis, et jääb ellu. Et tema kannatused jätkuvad. Ühel hetkel oli ta isegi naisel käest hoidnud ja võtnud ta suletud silmil kaasa sügavale enda sisse. Aga naine jätkas tema survestamist sellest kõigest hoolimata, nagu oleks tal ainult üks meloodia, mida aina kordusel mängida.
Poiss ei näinud olukorrast muud väljapääsu kui hakata valetama, öelda, et tal on sõpru tekkinud, et ta meeldib kõigile ja on muutumas populaarseks. Et tema eluisu on naasmas ja et mõnikord on tema arvates isegi lõbus kodus istuda, õppida ja oma perega hängida. Ta valetas, et klomp tema rinnus muutub väiksemaks ja ta saab lõpuks jälle kergemalt hingata.
Aga nüüd oli naine temast ilmselt läbi näinud. Tema pidev uutest sõpradest heietamine oli sagenenud. Millest naine aru ei saanud, oli see, et ei olnud puudust inimestest, kes Theodori sõbrad tahtsid olla. Tema lihtsalt ei tahtnud kellegagi sõbraks saada. Poiss tõmbas mahvi ja vaatas kõiki neid idioote, kellest kooli õu täituma oli hakanud.
Jobud, seda nad olid. Iga viimane kui üks neist oli