„Kas te ikka olete söönud keisriga ühes lauas?“ küsis Jüri.
„Seda olen ma küll teinud, see on õigus. Siis, kui olin Peterburis soldatiks.“
„Misuke see keiser on?“ päris Jüri edasi.
„Ah misuke ta on? Nagu inimene ikka. Niisuke kitsehabemega, väike mehike. Ninaots püsti. Pildi peal on ta hoopis ilusam, ei tunne äragi.“ Siin tulid Timuskile kõik äsjased mured jälle meelde ja ta hakkas tänitama: „Ah sellelesamale väikesele pojule tahtsin liiga teha? Tule siia, kullakene, tule siia, ma annan sulle musu.“
Toomi, kes ettevaatusest oli läinud õige kaugele, ronis nüüd trepist üles ja kadus koridori.
„Oi-jah!“ ohkas Timusk ja tõusis püsti. „Pean Romani üles otsima, pean teda tänama selle hea põraka eest, mis mind päästis hirmsast teost. Kuldaväärt mees, kallis inimene!“ Ta kõndis ebakindlal sammul värava poole, krae üleval, helepunased juuksed peas püsti nagu tulekeeled.
Vahepeal oli ebamäärane tume vari poiste selja taha ilmunud. Nad ei märganud seda enne, kui raske käsi vajus Jüri õlale. Jüri alustas suure kuraasiga: „Ära janda…“, aga äkki ta vaikis ja vajus hoopis kössi. Ta oli näinud käeomaniku nägu.
„Tule aga nüüd siia,“ ütles Romani ema veidralt käriseva ning katkeva häälega, „sina, lillede purukspeksja, sina suli!“ Ta tõstis poisi üle pingi ja hakkas peopesaga laduma hoope selle pehmele kohale. Jüri siples kõigest jõust ja kisendas, kuidas jaksas. Siis löödi majaaken mürtsudes lahti ja väike ümariku näoga naine hüüdis aknalaual seisva piimakannu tagant heledal häälel:
„Mis sa seal teed, häbematu inimene! Lase mu laps lahti!“
„Su laps on kurjategija!“ hüüdis Romani ema jaheda käriseva häälega vastu ja jätkas peksmist. „Kas sina maksad kinni mu kalli lille?“
Naine aknal neelatas sügavasti ja veri tungis talle kohinal näkku. „Lase kohe la-a-a-hti!“ kisendas ta raevunult ja tagus suure lauanoaga vastu aknalauda. „Peksa parem oma poega, seda loodrit! Või sitsib ta sul jälle kinni?“
Romani ema pöördus nüüd järsu nõksatusega akna poole ja ta käed lõtvusid. Jüri tõmbas enese äkilise tõmbega lahti, kähistas Värdile: „Teeme sääred!“ ja pistis kogu jõust värava poole jooksma. Värdi järgnes talle pisut väiksema hooga. Selja taga oli kuulda naiste ikka ägedamaks muutuvat kädinat.
Jüri ei jäänud enne seisma kui keset heinamaad. Ta lõõtsutas, kohendas pükse ja sirtsatas vihaselt sülitada. „Küll on mõrtsukas!“ kirus ta. „Mis ma talle tegin? Mõni lill või asi. Ja kui katskii kogemata lendas, on see’s minu süü? Küll ma talle veel näitan!“
„Said haiget kah?“ küsis Värdi.
Jüril oli natuke piinlik. „Tühja!“ vastas ta silmi tõstmata. „Ta ei saanud ju midagi teha. Ainult paar matsu trehvas pihta. Oleksin talle õige kõrvetanud, aga ei taha ju vanainimest lüüa.“
Viimane iause oli koolist õpitud ja öeldi hoopis teise häälega, ametlikult ning kuivalt. Siiski tõstis öeldu suuresti Jüri meeleolu ja juba ta naerataski, kõndides raudtee poole.
Nad ronisid raudteekõrgmikule ja vaatasid üle rööbaste Pelgulinna poole. Värdi oli tõsine ning vait, vahtis endamisi rööbastele, nägemata midagi, pea sügavais mõtteis. Viimaks küsis ta:
„Kas sa kuulsid, mis su ema ütles?“
„Kus ma’s seda, ainult kisa.“
„Ta ütles, et Roman on looder ja et kas ta jälle sitsib kinni.“
Jüri ümatas ebamääraselt.
„Miks ta niimoodi ütles?“ küsis Värdi. „Kas…“ ta pidas väikese vahe, nagu tuleks hingamisest puudu, „kas… ta siis on kinni istunud või?“
„I’tea…“ venitas Jüri põigeldes, „siin ikka räägitakse, et ta… et olevat teinud kõiksuguseid tempe ja… kes teab, võib-olla eided niisama loravad.“
„Aga miks nad ütlevad, et on istunud?“
„Ei tea. Kord küll tuli kardavoi ja viis ta kaasa. Oli mitu kuud ära.“
„Siis ta istus ju?“
„Vist jah.“
„Siis… ikka on sihuke… looder?“
„Nojah,“
Värdil oli tunne, nagu oleks tal rinnus midagi kokku varisenud. Südame ümber oli õõnes ja tühi. Ja oli millestki nii kahju, et hakkas otse valus. Ta nõjatus küünarnukiga raudteesõmerale ja vahtis sinisesse taevasse, kus valendas ainult mõni üksik väike pilvekobar. Kogu taevaalune oli päikest täis, heinamaad helendasid.
Jüri pilk libises üle heinamaa ja kätt silmile varjuks seades pingutas ta vaadata Pelgulinna esimeste majade vahele. „Mõni üksik eit liigub, kogu heinamaa täna nii tühi nagu sara. Pelgukad ei julge juba mitu päeva nina välja pista.“
„Kardavad suurtükki,“ ütles Värdi, et midagi öelda.
Jüri viskas vilksamisi pilgu ütlejale, kuid nähes selle tõsist nägu, jätkas asjalikult:
„Kindlasti. See pani neid nii ehmatama, et… On ka kange riist küll.“
Jüri ajas end põlvili ja vahtis üksisilmi keset heinamaad asetsevat kivimürakat. „Seal vist on keegi,“ sosistas ta. „Kivi taga, põlved paistavad.“
Värdi viskas ükskõikse pilgu heinamaa poole.
„See on üks Pelgu poistest,“ ütles Jüri, „põlved on paljad.“ Ja hõikas kätt suu ette toruks seades: „Hei, mis sa seal kivi taga kükitad?“
Kivi tagant tõusis keegi kähku püsti ja pühkis käega üle nina.
„Eks ma öelnud, see on Pärkman,“ sosistas Jüri ärevalt ja kogu ta keha tõmbus pingule. „No tule siia!“ hüüdis ta. „Tule, kui sa mees oled!“
Pärkman astus mõne sammu lähemale. Ta sinisekirju pluus virvendas päikese käes ja lumivalged juuksed helkisid heledasti.
„Ah et tule või? Aga tule sina enne siia!“
„Ma ei saa ju tulla, sa paned leekima!“
„Kõtt!“ hüüdis Pärkman põlglikult. „Kõtt asjale! Ma panen su ühe käega tasku. Ja selle teise kah.“
„Äh!“ sirtsatas Jüri läbi hammaste kaugele üle esimeste rööbaste. „Tule, saad jälle natuke mätast proovida. Kuidas varem mekkis? Kas tahad suurtükiga või ilma?“
Pärkman hakkas kiledalt naerma. „Mis suurtükk! Suurtükk on ammu meie käes!“
„Tule aga ja katsu võtta!“
„Mis seal katsuda, ongi juba võetud. Küsi Jakupi käest, kui ei usu!“ Pärkman irvitas võidukalt.
„Sellest võid sa und näha,“ hüüdis Jüri pahuralt.
„Võtsime sõjasaagiks. Aga on kehv masin, vedru nagu pintvaat1
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».