Timusk tagus mõlema rusikaga vastu rinda, taarutas edasi-tagasi kõndida ja kisendas:
„Siin seisab härra, kes on keisriga ühes lauas söönud! Kes tuleb välja, kes tahab kaela murda? Kes teist, ritsikad, julgeb nina ette tulla? Tulge välja, tulge, rätsepad, mehega võitlema!“
Värdi vaatas kogu etendust pinevil ja himukalt. Oli lõbus ja veidralt paha olla — mõlemad korraga. Ta soovis, et see kõik kohe lõpeks, aga mõtles sealsamas: peaks veel midagi juhtuma, peaks nad mitte veel laiali minema. Ta laskis silmad üle rahvasõõri libiseda, soovides ja ühtaegu mitte soovides, et keegi kargaks välja ja paneks rinna Timuskiga kokku. Silmad libisesid siia-sinna ja jäid äkki ühte punkti kinni. Värdi tundis, kuidas süda tõusis rinnus kõrgele, otse kurgu alla — seal seisis ju Toomi, taevas hoidku, kui…
„Hurraa!“ möirgas Timusk äkki, kummardas pisut ja haaras jala juures seisva poisipõnni jalgupidi kämmalde vahele. Ta tõstis mehikese kõrgele pea kohale, keerutas kui kaltsunuustakut ja kisendas:
„Kes tuleb välja kurni viskama, kes julgeb tulla mehega kaigast loopima?“
Hele karjatus paiskus Värdi suust, hele ja meeleheitlik. Järgmisel hetkel oli ta juba Timuski juures, haaras mehel vöö ümbert ja kisendas hinge tõmbamata, vahet pidamata, enesest ja kogu maailmast hoolimata:
„Jäta!… Anna siia!“
Suitsu ja alkoholi kibe ving tungis talle ninna, mehe keskpaik oli kuum ja lämbutas hinge. Värdi silmis polnud muud kui hirm, metsik ja kogu keha vallutav hirm. Ma tapan selle mehe! käis tal segane helgatus läbi pea. Oleks mul nuga, oleks mul ainult nuga!… Samal hetkel ta rohkem tundis kui nägi, et keegi ilmus ta kõrvale, keegi suur ja pikk, ta nägi ainult jalgu ja pintsakutaskut. Kisendus tardus hetkeks Värdi suus, ta neelatas sügavasti, raskelt lõõtsutades, ja tõstis silmad aegamisi ülespoole. See oli noor mees, sirge ja sihvakas, kogu kehalt nõtke ning vetruv, müts pisut viltu süsimustadel juustel. Mees ütles:
„Anna laps siia.“
See oli öeldud rahulikult ning vaikselt, ent niisuguse jõuga, et Timusk vaikis silbi pealt ja jäi ütlejale üksisilmi otsa vaatama. Siis kummardus pikk mees pisut-pisut ettepoole, haaras poisi välkkiire liigutusega Timuski püstiseisvate kämmalde vahelt ja samal pilgul sähvatas terav löök. Timusk võppus jalul, haaras kätega õhku ja paiskus siis täie raskusega vastu maad.
Võõras mees hoidis Toomil kõvasti ümbert ja vaatas naeratades talle näkku. Poiss, valust ja surmahirmust uimane, oli mõlemad käed löönud ümber mehe kaela ja surus nina talle tihkelt põue nagu kassipoeg. Mees kõditas väikemeest pöidlaga lõua alt ja sõnas pehmelt:
„Kõdi-kudi, tidi-todi. Pole viga midagi, hing sees ja kondid terved.“
Värdi jälgis meest kogu oma olemusega ja korraga oli tal selge: see ei ole keegi muu kui Roman! Ükski teine ei oleks teinud niiviisi, ei ükski neist, kes siin õuel naersid. Värdi tundis, kuidas kogu kehas ehmatusepinge surinal lõdvenes ja pisarad purskusid iseenesest kahest tänulikust silmast. Mees küsis:
„See on su vend?“
„Jah,“ vastas Värdi.
„Vii ta nüüd voodisse. Magab välja ja ongi kõik jälle korras.“
Mees pani Toomi ettevaatlikult Värdi ette maha, naeratas rõõmsalt ja kõndis pika aeglase sammuga eemale. Värdi vahtis talle üksisilmi järele, unustades hingamisegi.
Rahvas oli vahepeal laiali valgunud, ainult mõned üksikud olid veel minekul. Vaatemäng oli lõppenud, mis siin enam. Kõik olid oodanud, et Timusk, saanud selle toreda sähvaku lõua alla, kargab meeletus vihas püsti ja läheb lahti ägedaks lööminguks. Aga Timuski oli ootamatu löök toonud vägevate maailmast harilikku maailma tagasi ja end oiates maast üles upitades oli ta urisedes ning ägades taarunud majja.
„Noh, kas nägid?“ küsis vaimustusest ärevil Jüri. „Kuidas virutas üheainsa täie klõmmdi! lõua alla, ja valmis. See oligi Roman.“
„Ma tean,“ ütles Värdi.
„Oli ikka kõhe tunne küll, kui ta poisi pihku haaras. Igavene hull! Küllap oleks sindki keerutanud, kui Roman poleks tulnud.“
„Muidugi,“ vastas Värdi masinlikult, tõstis Toomi sülle ja sammus maja poole. Poiss vigises tasakesi, suurest pingutusest väsinud ning uimane.
1 Katskii — omaaegne osavusmäng. Pulk löödi pika kepiga võimalikult kaugemale ja sammudega mõõdeti pulga lennutee pikkus.
2. SUURTÜKK
Päike kuldas pühapäevast hommikut. Õu ja majad helendasid rõõmsas säras ja ümberringi oli vaikne, nagu ei muul ajal. Tubades puhati veel nädalast rasket töövaeva ja ainult siit-sealt kostis läbi lahtise akna mõni üksik lapsekilgatus või tasane laulujoru. Ebalevalt ja aralt kõlasid kustki kitarri tinisevad helid ja pehme naisehääl laulis nukralt sinna juurde: „Oh saja, lumeke, ja kata hellaste…“
Värdi istus pesuköögi juures väikesel pingil ja kuulatas teraselt. See oli tuttav laul ja kostis tänavaveersest väikesest majast. Seal oli aken lahti ja aknalaual erendasid potililled heleroosade õitega.
„… see üksik vaikne haud, kus hiilgab ristilaud,“ jätkati laulu ja hääl murdus lõpusõnade juures eriti kurvaks ning kaeblikuks. Kordeses oli seda laulu laulnud Huugi sakste toatüdruk, kuid veel kaeblikumalt ning nutusemalt, visates lõputoonid äkilise nõksuga nii kõrgele üles, et hääl klirisedes katkes ja laulja ise kiljudes läkastama hakkas. Vaatamata nukrale hardusele, mille tekitas pühapäevne vaikne hommik ühes kurva lumelauluga roosade õite tagant, ei saanud Värdi tagasi hoida naeratust, tuletades meelde toda hääle ülesviset ning äkilist killunemist. Jah, see oli Kordeses…
Vaim oli valmis lendama vanasse armsasse kodusse, kuid õuele astus Jüri koos Toomiga ja kõik tärganud mõtted taganesid. Toomi tatsas üht külge pidi trepist alla ja vudis siis kärmesti-kärmesti Värdi juurde. Jüri ta järel kõndis aeglast vanainimese sammu, käed tähtsalt püksitaskus, ja naeris:
„Näe, poiss jookseb padinal ringi, aga mina arvasin, et peab täna tohtri kutsuma.“
„Magas terve öö kui nott ja hommikuks oli kõik möödas,“ lausus Värdi.
„No kas kartsid ka, kui onu eile haiget tegi?“ küsis Jüri Toomilt.
„Ei kalt,“ ütles Toomi, aga endal hakkas suu vingu kiskuma.
„Põnnisid küll,“ kinnitas Jüri, „ära sa seda räägi.“ Ja Värdi poole: „Mis sa siin pingi peal kükitad? Ma vaatasin aknast, istub ja istub, ei liiguta varvastki.“
„Hea soe istuda,“ ütles Värdi.
„Lähme siit ära, vanamees näeb. Ta on täna tige ja uriseb. Kas öösel kuulsid, kui ta tuli?“
„Ei. Jäin vara magama, ei kuulnud sedagi, kui ema tuli.“
„Ega midagi olnudki. Ta väsis eile ruttu ära. Laulis natuke ja hakkas seletama, kuidas ta noores põlves oli sõjaväes parabanni löönud, aga jäi poole peal magama. Kompvekke tõi küll.“
„Ai paganas!“ ehmatas järsku Värdi ja osutas maja poole. Trepil seisis Timusk, kühmus ja kössis, palja peaga, helepunased juuksed sarjas ning sassis. Ta hoidis mõlema käega pintsakukraed kõrgel kaela ümber ja vahtis otsivalt ringi. Värdi haaras ruttu Toomi käe ja kargas püsti.
„Ei maksa karta,“ sosistas Jüri, „kaine peaga ta ei tee kedagi.“
Timusk nagu tahtis hakata värava poole sammuma, kuid seisatas äkki, mõtles pisut ja pöördus siis pesuköögi juurde. Toomi jooksis kilades Värdi selja taha.
„Ära karda,“ ütles Timusk ja katsus naeratada, „ma olen