Kui selle ettevõtte asutajad meilisid mulle video, mis kujutas prototüüpi ühes Hongkongi ülikoolis tegutsemas, vastasin neile: „Kas see on nali?“
Nad vastasid: „Ei, see pole mingi nali.“ Ma kutsusin nad oma inkubaatorisse, kus me täiustasime toodet kolm kuud ja aitasime neil müügikõnet kirjutada. Seejärel tutvustasin neid oma rikastele, mõjuvõimsatele ning pahatihti ka paadunud mänguritest ja eneseimetlejatest sõpradele, kes rahastasid ettevõtet miljonite dollaritega.
Kui Cafe X läheb edukalt käima, langetame late hinna (taas) kahele dollarile, valmistame seda iga kord täiuslikult (arvuti ei unusta kunagi, kui palju vahtu te soovisite) ning lühendame ooteaja enam kui viielt minutilt vähem kui kolmekümnele sekundile (masinad teavad, kus teie nutitelefon asub, ning hakkavad valmistama teile kohvi, kui te olete pooleteise minuti kaugusel).
Starbucksi asemel igal teeristil on kvartali iga maja fuajees Cafe X-i masin.
Need robotid pole avatud neliteist tundi päevas, vaid teenindavad meid ööpäev läbi.
Cafe X ja muud idufirmad elimineerivad ka miljoneid töökohti, kus inimesed saavad palka selle eest, et seisavad leti taga, kordavad teie järel teie seitset tähtsat juhtnööri, kuidas teile hommikust keelekastet valmistada, ning masturbeerivad siis kaks minutit piimavahustiga.
Mis saab tööst ja raha teenimisest?
Kui te nüüd arvate, et ma olen hirmus ja röövellik vabaturukoletis, on teil õigus, kuid üksnes pooleldi – ma olen ka humanist ning minu arvates on meie lastel oma ajaga parematki peale hakata.
Mida kiiremini me vabaneme vähe tasustatud ja rutiinsetest lihttöödest, seda kiiremini saab meie liik hakata tegutsema tähtsamate probleemidega, nagu kestlikkus, teistele planeetidele rändamine ning ehk ka viimase paarikümne, meie seast kõige nõrgemaid mõrvava, vägistava ja muul moel maha suruva diktaatori ja despoodi kukutamine.
Muidugi võib olla, et mul pole õigus.
Kui me kõigist neist töökohtadest vabaneme, võib käivituda ammu unustatud Occupy Wall Street – tühikargamise ülemaailmne versioon, kus kari taibukaid, kuid organiseerimatuid hipisid ja millenniumilapsi trampis jalgu ja hüüdis: „Aitab! Enne, kui midagi ei muutu, ei lähe me siit kuhugi!“
Kuni muidugi majandus tõusuteele pööras, nemad endale tasuta söögiga lahedad töökohad ja UberPoolist isiklikud autojuhid leidsid ning seejärel mõistsid, et tegelikult on asjad üldiselt kuradi hästi ja neil pole enam tarvis Michael Bloombergi majale tormi joosta ega Goldman Sachsi fuajees haisemas käia.
Mina arvan täiesti siiralt, et meil on umbes 70protsendise tõenäosusega võimalik see hiiglaslik muutuste pundar lahti harutada ilma tänavail täieulatuslikku revolutsiooni alustamata, nagu see juhtus Kreekas või Egiptuses või üldse kõikjal, kus noorte tööpuudus ületab 20 protsenti.
Ma ei investeeri sellesse tulevikku aga selleks, et istuda vandlitornis ja irvitada inimeste üle, kelle töökohad ära kaovad. Ma investeerin sellesse tulevikku seepärast, et see on vältimatu, ning arvan, et saan niimoodi hoogu anda alusepanijatele ja novaatoritele, kes on sõnumitoojad, mitte kõrilõikajad. Mõistagi on mul plaanis nende revolutsioonidega hea hulk raha kokku ajada, kuid kavatsen ka uhkusega tagasi vaadata, teades, et mina aitasin tagant lükata muutusi, mis parandasid meie planeeti.
Maatriksi haardest putku
Kui te seda siin loete, siis palju õnne! Te valisite punase tableti1 ning olete teinud esimese sammu teel, mille lõpus on rusuv tõde: teie eluajal pööratakse maailm veel kaks või kolm korda pea peale.
Töödeilma lõpp ei ole enam kaugel ning ma ei räägi üksnes oma kohvirobotist. Kaob ka enamik heaks karjääriks peetud valgekraede töid, sealhulgas näiteks juristi, arsti, õpetaja, raamatupidaja, piloodi, ajakirjaniku ning – nüüd see tuleb – tarkvarainseneri amet.
Just. Ehkki praegu on tarkvarainseneri amet arvatavasti maailma parim, investeerisin just äsja ettevõttesse, mis loodab tarkvarainseneri töö elimineerida. Teie saate lihtsalt toksida lahtrisse „Tee mulle rakendus, mis teeb X, Y ja Z“ ning see pritsib teile välja teie isikliku „Sisesta-see-teenus-mis-praegu-imeb-Uberi“.
Kui teil pole seda sissejuhatust lugedes paanikahoogu veel peale tulnud, ütlen, milline on järgmine projekt, mida ma kavatsen rahastada. See on tehisintellektiga robot, mis uurib inimesi ja ehitab uusi roboteid.
Ma pole seda veel leidnud, kuid tõenäoliselt selleks ajaks leian, kui te selle raamatuga ühele poole saate. Madu hakkab omaenda saba sööma.
Siis, kui see juhtub, on väga tõenäoline, et iga inimene peab iseenda eest väljas olema.
Muide, paljud rikkad on selleks tulevikuks juba valmistunud ning ostnud saari või tohutuid valdusi sellistes kõrvalistes kohtades nagu Wyomingis või Uus-Meremaal (ilma naljata), mis on täiesti ise seisvad: töötavad päikeseenergiaga, magestavad vett, on kindlustatud ja relvastatud.
Täpselt nii – maailmalõpuks valmistuvad ka miljardärid, mitte üksnes külahullud.
Tulekul on täiuslik torm mustadest luikedest ning see raamat õpetab teid mitte üksnes seda üle elama, vaid ka lõpuni selle turjal püsima.
1 Punane tablett, sinine tablett – valik, mille mässuliste juht Morpheus andis peategelasele Neole 1999. aasta filmis „Maatriks“. Punane tablett sümboliseerib reaalsust: ebakindlat tulevikku, ränki tõdesid ja vabadust; sinine tablett aga elu illusioonis ehk mugavat, kuid tajumata orjust. (Toimetaja märkus.)
2. peatükk
Brooklyni hakklihamasin
Kas ingelinvesteerimine on õnnemäng?
Tehnoloogiavaldkonna rahvas vaidleb isekeskis, kas ingelinvesteerimine on ikka investeerimine või hoopis õnnemäng, ning see oleneb suuresti sellest, kuidas seda võtta. Ma teen aastas nelikümmend panust, seda lootuses võita kokkuvõttes rohkem, kui ma välja annan.
Kuue ingelinvesteerimisega tegeldud aasta jooksul olen investeerinud pisut alla kümne miljoni dollari ning seeläbi olen loonud enam kui 150 miljonit dollarit väärt aktsiaportfelli – see tähendab viieteistkümnekordset tootlust.
See on täiesti üle mõistuse asi ühele Brooklynist pärit kutile, kes pidi pealt nägema oma vanemate tülitsemist, mis toimus vähemalt 90 protsendil juhtudest raha pärast.
Veelgi enam üle mõistuse on aga see, et suurem jagu minu investeeritud dollareist on investeeritud viimase kolme aasta jooksul (kümnest miljonist üheksa, kui täpne olla).
Kui lähemalt uurida, siis selgub, et esimese ingelinvestorina tegutsetud aasta vältel investeerisin ma alla 100 000 dollari ning senise ajaloo kahele suurele võitjale – Uberile ja Thumbtackile – sain ma pihta esimese viie investeeringuga.
Esimese kahe investeerimisaasta tootlus on seega isegi tuhande viiesaja kordne.
Nende idufirmade areng võtab kümme aastat, nii et pole võimalik täpselt öelda, milline hakkab olema minu koht ingelinvestorite „kuulsuste saalis“ – kui midagi sellist kunagi peaks üldse rajatama –, kuid võib vast kindlalt öelda, et ma olen ingelinvestorite kõigi aegade esikümnes.
Minu amet on lotopiletite ostmine, kuid erinevalt tavalistest tänaval jõlkuvatest töllidest on mul võimalik osta pileteid, mis on võidupiletite ülemise ühe protsendi hulgas.
Kui teil tuleb lotopiletiga võitmiseks panna seitse numbrit täkkesse, siis minul on vaja õigesti panna ainult kaks.
Ma raalisin välja, kuidas süsteemi ära kasutada, ning peagi räägin ma sellest teile ka põhjalikumalt.