Tegelikult ei olnud Stanley ja Sheila Dwighti abielu sugugi romantiline. Nad lihtsalt ei saanud läbi. Mõlemad olid kangekaelsed ja ägedad – kaks imelist omadust, mida mul on olnud õnn neilt pärida. Ma ei tea, kas nad üldse kunagi teineteist armastasid. Sõja ajal tormasid inimesed abielluma – tulevik oli ebakindel, isegi mu vanemate abiellumise ajal 1945. aasta jaanuaris, ning hetkest tuli kinni haarata. Võib-olla oli nende abiellumine samasugune. Võib-olla olid nad kunagi teineteist armastanud või vähemalt arvasid abielludes nii. Nüüd ei paistnud nad teineteisele isegi meeldivat. Tülid olid lõputud.
Vähemalt lakkasid tülid, kui isa eemal oli, ja seda juhtus tihti. Ta edutati kapteniks ja ta viibis sageli välismaal, Iraagis ja Adenis, nii et ma kasvasin majas, mis tundus olevat täis naisi. Elasime koos mu emapoolse vanaema Ivyga aadressil Pinner Hill Road 55 – samas majas, kus ma sündisin. See oli sedasorti munitsipaalmaja, mis täitsid 1920. ja 1930. aastatel kogu Suurbritannia: kolme magamistoaga paarismaja, alumine korrus punastest tellistest, ülemine krohvitud ja valgeks värvitud. Tegelikult elas majas veel üks mees, kuid teda polnud peaaegu märgatagi. Mu vanaisa oli surnud väga noorelt vähki ja Nan oli uuesti abiellunud Horace Sewelli nimelise mehega, kes oli kaotanud esimeses maailmasõjas jala. Horace’il oli kuldne süda, kuid ta ei olnud eriline jutumees. Ta tundus veetvat suurema osa ajast väljas. Ta töötas kohalikus Woodman’si lasteaias, ja kui ta seal ei olnud, oli ta aias, kus kasvatas kõik meie köögiviljad ja lõikelilled.
Võib-olla oli ta aias selleks, et vältida mu ema, ja sel juhul ei saa ma teda kuidagi süüdistada. Isegi kui isa kodus ei olnud, oli emal kohutav iseloom. Tagasi lapsepõlvele mõeldes meenuvad mulle ema tujud: kohutav sünge ja õnnetu vaikimine, mis laskus majale ette hoiatamata ning mille ajal tuli käia kikivarvul ja väga hoolikalt sõnu valida, et teda mitte endast välja viia ja selle tulemusena nüpeldada saada. Kui ema oli heas tujus, võis ta olla soe, võluv ja elurõõmus, kuid ta tundus alati otsivat põhjust mitte olla õnnelik, paistis alati otsivat tüli, talle pidi alati jääma viimane sõna. Onu Reg ütles ikka, et ema võib algatada vaidluse ka tühjas toas. Arvasin aastaid, et see oli kuidagi minu süü, et võib-olla ta ei tahtnud üldse emaks saada – kui ma sündisin, oli ta vaid kakskümmend üks, lõksus abielus, mis selgelt ei töötanud, sunnitud elama ema juures, sest rahaga oli väga kitsas. Kuid tema õde, mu tädi Win, rääkis mulle, et ema oli olnud alati säärane, ja et juba lapsena tundus, et Sheila Harrise kannul käib tume pilv – teised lapsed kartsid teda ning see paistis talle meeldivat.
Ema mõtted lapsevanemaks olemise kohta olid sügavalt iseäralikud. Sel ajal hoiti lapsi ohjes neid klobides, valitses üldine arvamus, et pole midagi, mida lapsest ei saaks põhjaliku keretäiega välja ravida. Ema oli selle filosoofia kirglik pooldaja, mis oli hirmus ja alandav, kui see juhtus avalikult: eneseväärikusele ei mõju miski halvemini kui keretäis Pinneri Sainsbury juures hulga silmanähtavalt huvitatud pealtvaatajate ees. Kuid mõnd ema meetodit oleks peetud isegi tollaste standardite järgi kahtlasteks. Sain aastaid hiljem teada, et kui olin kahene, õpetas ta mind potil käima, pekstes mind traatharjaga veriseks, kui juhtusin püksi tegema. Kui vanaema sellest teada sai, oli ta mõistagi maruvihane ja nad ei rääkinud mitu nädalat. Vanaema sattus marru ka siis, kui avastas ema ravimi kõhukinnisuse vastu. Ta pani mind köögis nõudekuivatuslauale ja torkas mulle tagumikku tüki karbolseepi. Kui emale meeldis inimesi hirmutada, siis pidi ta minu üle tõsiselt rõõmustama, sest ma kartsin teda kohutavalt. Ma armastasin teda – ta oli mu ema –, kuid veetsin lapsepõlve pidevas häireseisundis, püüdes mitte teha midagi, mis võiks ta endast välja viia: kui ta oli rõõmus, olin ka mina rõõmus, kuigi ajutiselt.
Vanaemaga sääraseid probleeme ei olnud. Teda usaldasin ma kõige rohkem. Ta tundus perekonna keskpunkt, ainus, kes ei käinud tööl – pärast sõja ajal piimavankri juhtimist töötas ema järjest mitmes kaupluses. Vanaema kuulus töölisklassi vaimustavate matriarhide hulka: asjalik, töökas, lõbus. Ma jumaldasin teda. Ta oli suurepärane kokk, tal olid rohelised sõrmed, ta armastas juua ja kaarte mängida. Tal oli olnud uskumatult raske elu – tema isa oli hüljanud ta raseda ema, seepärast sündis Nan vaestemajas. Ta ei rääkinud sellest kunagi, kuid tundus, et see tegi temast inimese, keda ei suutnud miski heidutada, isegi mitte tookord, kui tulin karjudes trepist alla, eesnahk püksiluku vahel ja palusin, et ta selle kätte saaks. Vanaema vaid ohkas ja asus asja kallale, nagu olnuks väikese poisi peenise luku vahelt kättesaamine midagi, mida ta tegi iga jumala päev.
Vanaema maja lõhnas pajaprae ja söetule järele. Alati oli keegi uksel: tädi Win või onu Reg, mu nõod John ja Cathryn, üürikoguja, Watwordi aurupesumaja mees või söekaupmees. Ja alati mängis muusika. Raadio käis peaaegu lakkamatult: Two-Way Family Favourites, Housewives’ Choice, Music While You Work, The Billy Cotton Band Show. Kui raadio ei olnud sees, mängisid plaadid – peamiselt džäss, kuid vahel ka klassika.
Võisin veeta tunde lihtsalt plaate vaadates, eri plaadifirmade tooteid uurides. Sinised Deccad, punased Parlophone’id, erkkollased MGM-id, HMV-d ja RCA-d, millel mõlemal oli mulle arusaamatul põhjusel pilt grammofonil istuvast koerast. Plaadid tundusid kui võluesemed, mind hämmastas, kuidas neile nõela pealepanemine kutsus salapärasel viisil esile heli. Mõne aja pärast tahtsin kingiks vaid plaate ja raamatuid. Mäletan pettumust, kui tulin kord trepist alla ja nägin suurt kingipakki. Oh taevas, nad olid ostnud mulle Meccano konstruktori.
Ja meil oli klaver, mis kuulus tädi Winile. Perekonnas oli palju lugusid minu varasest andest sellel instrumendil, kõige sagedamini korrati juttu sellest, kuidas Win võttis mu sülle, kui olin kolmene, ja ma mängisin kohe kuulmise järgi „The Skaters’ Waltzi“. Mul ei ole aimugi, on see tõsi või ei, kuid kindlasti hakkasin mängima klaverit väga varakult, umbes samal ajal, kui läksin esimesse kooli Reddifordi. Mängisin selliseid lugusid nagu „All Things Bright and Beautiful“, kirikulaule, mida kuulsin aktustel. Mul oli lihtsalt kaasasündinud hea kuulmine, samamoodi nagu mõned inimesed sünnivad fotograafilise mäluga. Kui ma olin midagi korra kuulnud, võisin minna ja mängida seda klaveril enam-vähem täpselt järele. Olin seitse, kui hakkasin käima klaveritunnis proua Jonesi juures. Varsti pärast seda hakkasid vanemad laskma mul perekonnapidudel ja pulmades mängida „My Old Man Said Follow the Van“ ja „Roll Out the Barrel“. Hoolimata kõigist plaatidest ja raadiost usun, et kõige rohkem armastas mu pere vanamoelisi ühislaule.
Klaver oli kasulik, kui isa kodus puhkusel oli. Isa oli tüüpiline viiekümnendate aastate Briti mees selles mõttes, et ta tundus suhtuvat kõigi emotsioonide – peale viha – väljanäitamisse kui saatusliku iseloomunõrkuse ilmingusse. Ta ei kallistanud mind, ei öelnud kunagi, et ta mind armastab. Kuid ta armastas muusikat ning kui ta kuulis mind klaverit mängimas, sain tasuks „tubli poiss“, võib-olla käe ümber õla, uhkuse- ja heakskiidutunde. Olin ajutiselt tema juures heas kirjas. Ja isa juures heas kirjas olemine oli minu jaoks ülioluline. Kui ma kartsingi teda pisut vähem kui ema, siis ainult seetõttu, et teda ei olnud kuigi palju kodus. Kui olin kuuene, oli ema otsustanud Pinnerist ja oma pere juurest ära kolida ja minna koos isaga Wiltshire’sse – isa oli lähetatud ajutiselt RAFi Lynehami baasi Swindoni lähedal. Ma ei mäleta sellest suurt midagi. Tean, et mulle meeldis maal mängida, kuid mäletan, et muutus tekitas minus ka segadust ning ma jäin koolis maha. Me ei olnud seal kaua – ema mõistis ilmselt väga kiiresti, et oli teinud vea ning kui tulime tagasi Pinnerisse, tundus, et isa käib meil pigem külas kui elab meie juures.
Ent tema külaskäikude ajal asjad muutusid. Äkki olid kõige kohta uued reeglid. Mul tuli pahandus, kui lõin jalgpalli murult lillepeenrasse, aga pahandus tuli ka siis, kui sõin sellerit Valesti. Õige Viis sellerisöömiseks, kui teile peaks äkki huvi pakkuma, oli hammustades mitte liiga kõvasti ragistada. Kord lõi isa mind, kuna võtsin koolijaki väidetavalt valesti seljast, paraku olen vist unustanud, kuidas oli Õige Viis koolijakki seljast